Toidu päritolumaa märgistus on kõikjal EL-is otsuse ootel
Euroopa Liidus ei ole osade toidugruppide algse päritolumaa märgistuse nõuet kehtestatud selle võimaliku mõju tõttu kaupade hinnale. Seetõttu võibki Hollandis toodetud juustu Eestis pakendamise korral sellele "Made in Estonia" peale trükkida.
Osadele toiduainetele on päritolu märkimine aga juba nüüdki kohustuslik, sellesse nimekirja kuuluvad näiteks mesi, värsked puu- ja köögiviljad, töötlemata kala, sea-, linnu- ja veiseliha, munad, oliiviõli, vein ja muud alkohoolsed joogid ning see nimekiri on kohustuslik kõigile EL-i liikmesriikidele. Seega täidab neid nõudeid ka Eesti.
Lisaks on aga mõned toidugrupid, millele algse päritolumaa märkimine pole kohustuslikuks tehtud, ja seda terves EL-is. Lisaks piimale ja piimatoodetele on samas nimekirjas veel tarbimismarginaaliasse kuuluvad küüliku-, hobuse- ja ulukiliha, töötlemata toidud ja ühe koostisosaga toorained.
Kolmapäevane Eesti Ekspress väitis, et Eestis "ei kehti veel Euroopa Liidu määrus, mis kohustab ka pakendil ära nimetama toidu põhikoostisosade päritolu. Nagu kooseluseadusegi puhul, on selle määruse rakendusaktid vastu võtmata."
Sellega viidati, et juhul, kui tooraine on toodetud väljaspool Eestit, kuid kui sellega midagi siin enne müüki ette võetakse - kasutatakse toorainena uute toote tegemisel või kasvõi ainult pakendatakse siin, lubavad reeglid selle päritolu kodumaiseks nimetada.
Nii võib ka Põltsamaa Felix oma õunamahlale päritolumaaks Eesti kirjutada, ehkki nende mahlaõunad pole juba ammu Eestist pärit - kuid mahl välismaistest vijadest toodetakse ja villitakse pakkidesse Eestis - sellest piisab, et kaup kodumaiseks kuulutada.
See ei ole siiski mingi Eesti erand, vaid tegemist on kogu EL-i hõlmava otsusega algse päritolumaa märgistamise nõudeid mitte rakendada.
"Toidu märgistamise põhinõuded on reguleeritud Euroopa Liidu üleselt," lükkab maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Külli Johanson tagasi väite, justkui oleks Eesti üksi midagi tegemata jätnud. "Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse alusel on Euroopa Komisjonil võimalus kehtestada päritoluriigi märkimise kohustus teatud toitudele ja põhikoostisosadele, sh piimale ja piimatoodete koostisosana kasutatavale piimale."
Enne täiendavate päritolunõuete kehtestamist oli Euroopa Komisjonil kohustus hinnata toorme päritolu esitamisega kaasneda võivaid mõjusid. Komisjon jõudis selle käigus järeldusele, et selliste nõuete kehtestamisega võib kaasneda toodete hinnatõus. Eeskätt puudutab see kartus mitmest komponendist koosnevaid toite.
Külli Johanson toob näiteks ketšupi põhitooraine - tomati - mis sõltuvalt hooajast või hinnast võib pärineda kord näiteks Itaaliast, kord Hispaaniast, mistõttu tuleb kasutada eraldi hoiuruume, et Itaalia ja Hispaania tomatid omavahel segi ei läheks, kuivõrd muidu ei vastaks pakendiinfo tõele, kui see emmale-kummale päritoluriigile viitaks. Üksiti tähendaks see vajadust toota valmis hulk erineva märgistusega pakendeid, vastavalt toorme võimalikule päritolule, või siis osta tomatid alati ja ainult kas ühest või teisest riigist, et ühe pakendiga hakkama saada. See kergitakski kulusid.
"Tarbija tahab seda infot, aga ei soovi maksta lisainfo eest," võtab Johanson kõigist uuringutest selgunu kokku. Erinevad hinnangud on näidanud, et lõpptoote hind võib sellisel juhul lausa 15-30 protsenti kallineda.
Teine aspekt puudutab asjaolu, et mõtteliselt on joon EL-i uute ja vanade liikmesriikdie vahel endiselt olemas. Ida-Euroopa tooteid hinnatakse Lääne-Euroopas madalamalt, nende eest ei olda üldjuhul valmis maksma sama palju kui mõne teise Lääne-Euroopa riigi toodangu eest. See võib valusalt lüüa ka Eesti tootjat, sest kuigi me ise peame oma tomatit Hispaania omast paremaks, ei pruugi sedasi arvata Saksamaa pereema. See on küll hüpoteetiline võrdlus, sest Eesti tomatitest ketšupit ei toodeta, kuid analoogia kehtib kõigele.
"Seetõttu ei soovi kõik valmistajad oma kauba päritolu näidata," selgitab Johanson.
Vabatahtlikult võib seda teavet iga käitleja juba praegu esitada, kuid kes end ikka ebasoodsamasse seisu asetada tahaks, kui just nende asjaolude tõttu otsustati toidualase teabe määruse alusel kohustusliku päritolu esitamise rakendusakte mitte välja töötada.
Lihtsalt EL päritolumaaks märkida pole samuti tarbijale piisav ning on eksitav, kuivõrd ei nimeta täpset päritolumaad, kinnitab Johanson, ehkki samavõrd eksitav on näidata ka töötlemise-pakendamise riiki päritolumaana, kui tooraine ise mujalt tuleb. Nõnda pendeldab idee äärmusest äärmusesse - kas nõuda päritolu või võimaldada sellega laveerida -, kuid kompromiss - "Made in EU" - samuti kõne alla ei tule.
„Euroopa Komisjonil on kohustus hinnata toidu päritolumärgistuse teemaliste rakendusaktide vajadust ja nad võivad, kuid ei pea lisama mõjuhinnangule eelnõu ettepaneku," kirjeldab Johanson võimalikku asjade käiku, lisades, et arutelud Euroopa tasandil jätkuvad.
Mõni liikmesriik, nt Prantsusmaa on päritolunõuded siiski ajutiselt kehtestanud. Täpsemalt kehtivad nõuded näiteks juustu algset päritolu esitleda kaks aastat, aastail 2017-1018. Eksperimendi mõte on anda Euroopa Komisjonile sisend mõjuhinnangu ülevaatamiseks.
"Päritolu kohustuslikku esitamist arutatakse Euroopas tõenäoliselt uuesti pärast seda, kui Euroopa Komisjon on saanud Prantsusmaalt jt riikidelt uusi andmeid olemasolevate mõjuhinnangute ülehindamiseks,“ ütleb Johanson.