President Kaljulaid: meie riigi ilmalikkus on parim kaitse võõraste religioonide eest ({{commentsTotal}})

"Riik on meil ilmalik ja riigikirikut ei ole. Mulle tundub, et just see on meile parim kaitse ka võõraste religioonide eest. Meil ei ole kohustust aktsepteerida nende religioonidega seotud tavasid, kui meie haiglad ja meie koolid on ilmalikud ega tee ühegi religiooni suhtes spetsiaalseid liigutusi, spetsiaalseid kummardusi," märkis president Kersti Kaljulaid ERR-ile antud aastalõpuintervjuus.

Mis on olnud teie seniste tööpäevade jooksul teie kõige suurem väljakutse?

Ma lubasin oma esimesel tööpäeval, et ma olen alati olemas, kui kõne all on meie turvalisus ja julgeolek, kui ohus on meie vabadused või kui liiga tehakse kõige nõrgematele. Selleks, et ma saaksin seda tööd teha, pean ma olema üpris korralik kindlustuspoliis. Ja selleks olen ma päris palju suhelnud inimestega Eestist mujal, sest kui kõne all on meie turvalisus ja julgeolek, siis enamus neist kõnelustest leiab aset mujal riikides.

Ma olen loonud seda võrgustikku – Eestis sees ja Eestist väljas – et siis, kui on vaja rääkida tõsiselt, ei oleks see minu esimene kõnelus ei siin Eestis ega kusagil mujal.

Kuidas te olete tajunud oma vastuvõttu siin Eestimaal? Mis teid kõige rohkem on üllatanud?

See, kui lihtne on inimestele rääkida meid ümbritsevast maailmas, Euroopast, Euroopa Liidust. Kui inimesed ei saa aru, küsivad nad juurde. Me oleme alati jõudnud tulemuseni, kus me kõik oleme julgemad, tuleviku suhtes optimistlikumad.

Üks korduv motiiv teie senistes mõtteavaldustes on olnud see, et te töötate ennekõike sõnaga. "Sõna on minu relv." – mida see täpselt tähendab?

Nii on Eesti põhiseaduses kirjutatud, et presidendi põhiline relv ongi sõna – saad osundada sellele, mis on oluline ja mõnikord ka sellele, mis ei ole.

Üks sõna on see, mis on vaikne, mida avalikkus mitte kunagi ei kuule. See on väga tähtis. Ja teine on see, mida sa näed inimeste silmadest tagasi peegeldumas, kui sa kõneled suurte auditooriumite ees, räägid vabadustest, räägid vastutustest, räägid sellest, mis on valitsuse õigus ja kohustus, mis on presidendi võimalus ja volitus. Ja sa näed, et inimestel tõesti silm särab. Siis sa saad aru, et see sõna tõesti loeb.

No mulle tundub, et see on siiski üsna suur väljakutse, et meie aega ju iseloomustab paljusõnalisus ja võib-olla ka sõna tähenduse inflatsioon. Raha trükitakse palju juurde, aga sõnu trükitakse juurde veel rohkem. Mis peaks andma täna sõnale usaldusväärsuse ja krediidi?

Täpsus. Peab olema päris täpne ja päris järjekindel. Mulle väga meeldis lugeda blogist Poliitika.guru minu viimase paarikümne aasta sõnavõttude kokkuvõtet. Ja kui sa oled järjekindel selles, mida sa ütled, siis see sõna vist ei devalveeru, tundub mulle.

Kuidas te teete tõel ja valel vahet, kuidas teie ennast veenda lasete?

On lihtsad faktid, mille suhtes on ju tõde lihtne välja selgitada. Aga niipea kui mängu tulevad tunded ja arusaamad, ei ole mõtet rääkida tõest ja valest. Siis me peame rääkima sellest, miks keegi midagi arvab ja kui tundub, et see arvamus põhineb millelgi, millel reaalses elus ei ole alust, siis tuleb rääkida sellest alusest. Ja kindlasti ei tohi vaieldes rääkida teisest inimesest ega tema isikuomadustest. See on täiesti kindlalt mõistliku arutelu lõpetaja.

Kas see plaan on teil juba selge, mis saavad olema need nii-öelda teie teemad selleks viieks aastaks? Eelmised presidendid on kõik läinud ikkagi ajalukku mingite dominantsete teemadega. Mis need teil hakkavad olema?

On teemad, mis on mul seljaajus olemas, võiks niimoodi öelda. Need on kindlasti haridus, teadus, majandusküsimused. Aga üha armsamaks saavad mulle ühiskonnaga seotud teemad – näiteks see, kuidas linnad ja vallad saavad koos toetada kogukondade arengut, vabatahtlikku tegevust, seda kuidas igaüks saaks koos oma sõpruskonnaga teha endale sellist Eestit, nagu tema tahab, ümber iseenda. Seejuures tegemata liiga kellegi teise Eestile.

Mulle tundub, et me räägime liiga palju haldusreformi mehhaanikast ja liiga vähe selle soojast südamest. See soe süda on just nimelt see õmblusteta ühiskond, koostoimimine, vabatahtlike initsiatiivi kasutamine selleks, et kohalik elu saaks paremaks.

Mulle tundub, et me oleme ka selles osas Euroopa meistrid. Kuigi teised arvavad, et meil on digitaalne riik, on meil tegelikult igaühe riik.

Mis puudutab seda õmblusteta ühiskonda, siis üks küsimus, mida te väga ei ole armastanud, on seesama küsimus naisena oma uut ametit läbi viia... Ma ei tahagi küsida selle kohta, pigem on siin natuke laiem, avaram ühiskondlik plaan taga. Eesti annab ju ikkagi tooni suur palgalõhe, meil on ka palju varjatud naistevastast vägivalda. Miks me ei saa nendest asjadest üle?

Vägivallast me oleme hakanud rääkima ja niimoodi me hakkame ka sellest kunagi üle saama. Aga me oleme tõepoolest selles osas alles tunnistamise ja rääkimise faasis. Me ei oska sellest ka niimoodi praegu rääkida, et need, kellest me räägime, ei saaks haiget. Seda me peame veel harjutama ja õppima ja vajadusel vabandust paluma, kui me oleme eksinud.

Kuidas on teil siin võimalik eeskuju näidata?

Delikaatselt selle teemaga tegelda. Kui ma käin Tallinnast väljas, siis ma üritan teadmisi koguda inimestelt, kes on selles valdkonnas pädevad. Aga loomulikult pean ma seda tegema vaikselt. Need on need vaikse sõna kasutamise kohad. Aga ma ei häbene ka avalikult tunnistada, et mul on väga hea meel, kui politsei- ja piirivalveamet ütleb, et see on üks nende prioriteete – tegeleda perevägivallaga.

See teeb mulle siirast heameelt ja hea meelega panustan ka oma jõu sellesse. Aga loomulikult on meil palju rõõmsamaid teemasid, millest rääkida kui meie ühiskonna õmblusteta toimimisest. Ma ei tea, kas me peaksime rääkima naistest, aga me võime kindlasti rääkida naiste ja pereelu teemadest.

Mulle tundub, et me peaks ära kasutama selle, et tänapäeva töö on teistsugune kui 20 aastat tagasi. Meie töö on vaheldusrikkam, me ei tee seda üheksast viieni, me ei pea seda tegema 40 aastat ja siis minema pensionile. Ja see loob võimaluse, et mehed ja naised saavad lihtsalt elada oma elu, teha siiluti tööd, hoolitseda oma laste eest, muuta oma elu nii sageli kui vaja ja teha seda, mis neile just parasjagu on hingelähedane.

See kindlasti vähendab lõhet meeste ja naiste toimetulekus tööturul. Ja see kindlasti vähendab ka seda mõnes mõttes vana töömudeli juures vältimatut fakti, et naised pidid minema töölt ära ja olema lastega mõnda aega kodus samal ajal kui nende kursusevennad võtsid endale kõik paremad tööpostid.

Mis on siin riigi ülesanne? Riigi ülesanne on näha, et see töö iseloom muutub ja ehitada selle ümber niisugune sotsiaalne mudel, mis võimaldab meil kõigil elada oma elu rõõmsalt ja muretult – nii palju kui see on võimalik.

Mõned küsimused, mis puudutavad tehnoloogiat ja energeetikat. Rail Baltic – kuidas ühiskonda sellel teemal ühendada, mis see sõna peaks olema?

Me peame ennast ühendama Euroopaga. Pöördumatult. Läbi infrastruktuuri, läbi energiavõrkude. See, et me kuuluksime Euroopasse, on eluliselt oluline küsimus. Ainult lillesidemega köitmisest enam ei piisa. On vaja tugevamaid sidemeid. Ja sellepärast me võiksime selle Rail Balticu ära ehitada.

Me näeme, kuidas nüüd, kui projekt on jõudmas ehitusfaasi, hakkavad selle vastu järjest rohkem huvi tundma soomlased – tunnelijutt on väga kõvaks läinud –, samamoodi poolakad tulevad kaasa... sellest saab üks oluline asi meie jaoks.

Diskussioon on siiski üsna terav. Nobeli majandusauhinna laureaat Daniel Kahneman on välja toonud, et 90 protsenti suurtest raudtee-ehitusplaanidest osutub hiljem valeks: tehnoloogia vananeb, see läheb ehitades palju kulukamaks ja loodetud asustust ei teki. Kas see ei pane teid muretsema?

Me ei tea jah infrastruktuuriprojekte alustades, mis nendest lõpuks täpselt välja tuleb. Kahtlemata ei ole kulusid 100 protsenti täpselt võimalik hinnata ega ka tulevasi kaubavooge. Kes ütleb, et ta teab, see valetab, aga sellel, kes ütleb, et kindlasti läheb kehvasti, pole sugugi paremat otsustamise alust.

Jah, infrastruktuuriprojektide rakendamine võtab kaua. Samas, kui me mõtleme, mis on alternatiivid, [siis] põhiliselt [on see] maanteetransport. Suured veokid sõidavad põhjast lõunasse ja lõunast põhja kogu aeg ning me ei saa teedel väiksemate autodega turvaliselt liigelda.

Keskkonnapoliitika Euroopas tähendab seda, et maanteetransporti tõrjutakse ja raudteetransporti selgelt eelistatakse. Need asjaolud lisavad mulle usku, et sellele projektil on majanduslik tulevik.

Te ise sõidaksite 8 tundi Berliini – võib-olla see rongipilet tuleb kuskil 300 eurot, kui lennata on võimalik 150 euroga ja võib-olla 2 tunniga?

Kui saab kahe tunniga, on kiusatus lennata. Aga kui läheb ümberistumiseks, läheb ikka 5-6 tundi. Sõidaksin küll.

Teine asi puudutab Eesti metsasid – viimase kuu jooksul on tõusnud suur avalik diskussioon selle üle, kas riik raiub või laseb raiuda metsasid liiga intensiivselt. Me oleme näinud ka avaliku elu tegelaste suurt vastureaktsiooni sellele. Kuidas teie sellele kaasa elasite ja mida te riigilt ootate?

Mul on üks emotsioon seoses metsadega. Lendasin kevadel Jaapanisse ja kusagil Uuralite kohal sain aru, et ohhoo, maapind minu all on hoopis teistsugune, et loodus minu all, kas teate, ei kasva oma loomulikus olekus ruutude ega ridadena.

Euroopa kohal aastate kaupa lennates läheb [see] meelest ära. See visuaal oli nii teine, et see jõudis mulle järsult kohale.

Mulle on oluline, et meil säiliks piisavalt palju sellist metsa, mis ei näe välja nagu puupõld. Et ka metsad, kui nad taastatakse, taastatakse niimoodi, et see oleks biotoop ka pärast uuenemist.

Bioloogi seisukohalt muidugi ei olegi nii suurt vahet, kas see mets on lepp või kuusk – mõlemad biotoobid on huvitavad, ka loopealsed, sood ja rabad on hästi toredad. Aga selles konkreetses diskussioonis mina tõesti ei oska kaasa rääkida, konkreetseid arvutusi ei ole ma isegi vaadanud.

No Eesti puhast loodust on ju toodud väga palju selliseks Eesti turundusargumendiks. See on midagi, mida sellel vanal Euroopa tsivilisatsioonil peaaegu ei ole. Kas Hiiumaa ranniku äärde suur tuulepark – mille kohta keskkonnaminister Marko Pomerants ütles septembris, et see tuleb sinna nii ehk naa, hoolimata sellest, kas sinna tehakse looduskaitseala või mitte – peaks tulema?

Kas see kaldale paistab, kas see kaldale kostab? Mina ei tea. Nendele küsimustele tuleb vastata. Kui paistab ja kui kostab, siis tuleb mõelda, mis on oluline – kas see, et meil on taastuvat energiat, kas see peab just seal olema, kas peab ootama, kuni näiteks mõni tulevikutehnoloogiatest realiseerub, mis lubab meil panna selle tuulepargi asemele merelaine ärakasutamise pargi…

Iga park, iga tuulepark, ei pea kindlasti sündima.

Ütleme, et paistaks.

Minule meeldib, kui ma vaatan – kas või Vääna-Jõesuu rannast – merele ja seal on mõned tuulikud. Aga ma olen nii tööstusinimene, et minule meeldivadki suured masinad, nii et ma ei ole väga hea võrdlusgrupp keskmise inimesega.

Tõenäoliselt ei meeldiks mulle seda mürinat kuulata väga lähedalt, aga see tuulepark on ju siiski merel. Mis on see müra, mis jõuab kaldale, mitu detsibelli? Mina ei tea.

10. oktoobril, kui ta saite Eesti Vabariigi presidendiks, pidite te enam-vähem samal ajal loobuma Tartu ülikooli nõukogu esimehe kohast. Nüüd ma lugesin suurt tudengiorganisatsioonide pöördumist, kus justkui ollakse Tartu ülikooliga rahulolematud: liialt ollakse keskendunud olevikule, need suured kultuurilised ja psühholoogilised küsimused, mis on ühiskonna ja kultuuri ees – justkui ülikool ei ole piisavalt tähelepanu pööranud…

Seal oli jah see, et ülikooli pöörab liialt tähelepanu edetabelitele. Mis on väga lõbus, on see, et kui Tartu ülikooli nõukogu alustas, leppisime kokku, et me ei pööra tähelepanu edetabelitele, sest rahvusülikoolina on Tartu ülikoolil kohustus pakkuda emakeelset haridust nii paljudel erialadel kui võimalik vähemasti magistritasemeni, aga kindlasti mitte vähem kui bakalaureusetasemeni. Mõistes seda piirangut ja teades, et edetabelites on hästi oluline koostöö välistudengite ja välisõppejõududega, otsustasime, et me sellega ei tegele. Ometi on Tartu ülikool selle viie aastaga tunduvalt paremaks saanud.

Mis puudutab kõrgharidust, siis mulle tundub, et 3+2 mudel võib-olla lõi mingil hetkel sellise arusaama, et 3 on kõrgharidus. Naljatamisi ma olen palunud ülikooli rektorit härra Kalmu, et bakalaureuse diplomeid tohib välja anda ainult tagauksest ja avalduse alusel. Sest tegelikult vajab korralik kõrgharidus põhjalikku filosoofikumi.

Selle peale läheb vähemasti 2 aastat. Alles siis saame me hakata rääkima mingisugusestki spetsialiseerumisest. Ehk et sõbrad – palun käige seal ülikoolis siiski 5 aastat.

Tahtsingi viidata eelmist presidenti Toomas Hendrik Ilvest, kes on öelnud, et tema oma õpingutest mäletab seda, kuidas esimesed aastad lugesid kõik Euroopa kultuuri tüvitekste ja siis hiljem insenerid ja teadlased ja filoloogid läksid kõik oma erialadele edasi. Kas see ei ole ikkagi nii, et me oleme humanitaarhariduse mänginud natukene nurka, see on marginaliseeritud ja sellest on ka väga palju neid probleeme, miks sõna- ja vaimukultuuri täna ikkagi on väga raskes seisus?

Mulle tundub, et võib-olla me oleme igasugust süvenemist nurka mänginud ja ma ei tahaks rääkida siin ülikoolidest, vaid ühikonnast üldiselt. Inimeseks saamine, korralikult haritud inimeseks saamine lihtsalt võtabki natuke rohkem kui kolm aastat aega. On õige, et humanitaarid ei tohiks liiga vara ära tulla reaalteaduste radadelt ja vastupidi. See kindlasti avardab inimese silmaringi ja lisab tema võimalusi edaspidises elus toime tulla – või ka suhelda ühiskonna n-ö teise, reaal- või humanitaarpoolega.

Aga võib-olla haridus Ameerikas ja Eestis 1980ndatel ei olnudki nii erinev, sest et loodusteaduskonnas õppides saime ka meie päris palju muid aineid. Jah, nende hulgas võis tollal olla vähem filosoofilisi ja rohkem ideoloogilisi, aga sellegipoolest – objektiivse ja subjektiivsega tegelesime ka meie loodusteaduskonnas esimesel kursusel. Ladina keelt tuli ikka õppida, keeletunnid toimusid, filosoofikum oli alles.

Ma meenutan veel kord eelmist presidenti Toomas Hendrik Ilvest. Tema jäi siin lõpus ikka väga murelikuks Euroopa pärast ja rääkis sageli sellest, et Euroopa Liit võib laguneda, meil on tugev mentaalsuste ja kultuuride konflikt. Teie vastupidi olete alati olnud suur eurooptimist. Mida siiski selles olukorras teha, kui me näeme, et pommid plahvatavad ja terroriaktid toimuvad ka jõululaupäeva eel?

Kui toimuvad pommiplahvatused ja terroriaktid, siis tuleb tunda kaasa ja hoida kokku. Aga kui mõelda Euroopa Liidu tulevikule, siis on Euroopa Liidu minevik see, mis pakub mulle julgust väita, et Euroopa Liit saab alati nende kriisidega hakkama. Jah, see võib näha ajuti kole välja, see võib võtta aega kuni kokku leppida suudetakse, mida siis nüüd teha, aga alati lepitakse.

Terrorist rääkides – Euroopa Liit on otsustanud, et välispiire tuleb kontrollida, omavahel tuleb ühendada andmebaasid, et kõik teaksid, kes on sees ja kes on väljas. Võib tagantjärele öelda, et võib-olla olnuks parem, kui andmebaasid saanuks valmis enne kui Schengeni ruum avanes, aga nüüd need asjad kindlasti tekivad ja tulevad.

Aga see ongi Euroopa Liidule hästi omane vastupanuvõime – alati kuidagi saadakse hakkama.

Nii et islamiinvasiooni teie ei karda?

Islam ja terrorism ei tohiks olla sünonüümid. Terroriste ma kardan. Ja ma arvan, et läbi Europoli ja teiste julgeolekuasutuste Euroopa Liidu riigid saavad teha koostööd ning teevadki. Nüüd on küsimus, et kui meil ei oleks Euroopa Liitu, kas nad siis saaksid teha paremini omavahel koostööd. Ma väga kahtlen.

No siit me jõuame kohe ka selle juurde, et kuidas teie saate parandada meie suhteid Venemaaga, mis on teie plaan siin?

Ma saan suhelda meie partneritega Euroopas, et me oleksime ühel leheküljel. Olukorras, kus Venemaa ei täida oma rahvusvahelisi lubadusi ega Minski kokkuleppeid ning laamendab Süürias, on kõige tähtsam, et meie väärtusruum oleks oma sõnumis ühtne. Reas teistega me peame ütlema Moskvale, et muutused algavad Moskvast, mitte kusagilt mujalt.

Loomulikult on Moskva huvides näidata, et Euroopa ei ole ühtne – iga kord, kui kuskil mingisugune verbaalne pragu ükskõik millise Euroopa liidri suust väljub, siis kohe hakatakse seda süvendama ja laiendama. Seda nimetatakse strateegiliseks kommunikatsiooniks. Ja seda tuleb mõista.

Te ei karda, et te annate natuke võib-olla seda initsiatiivi käest ära, mis teile põhiseaduses on pandud – esindada Eestit välissuhtluses – kui kõike nüüd vahendab ikkagi selline suur kollektiivne organisatsioon?

Ei, ta ei vähenda. Meie panus Euroopa Liidu ühtsuse hoidmisse on kogu aega olnud väga oluline. Mõned aastad tagasi Ukraina kriisi süvenedes oli Euroopa Liidu institutsioonides üsna levinud selline ütlemine, et nüüd on see teie positsioon Venemaa suhtes meie positsioon. Me oleme pidanud põhjendama seda, miks meie oleme näinud, et Venemaa suhtes tuleb ühtselt ja konkreetselt käituda juba pikka aega. Me oleme selle ära põhjendanud ja nüüd on see meie ühine positsioon ja selle väljendub meie diplomaatiline võimendus. See ei ole positsioonide äraandmine, vaid diplomaatilise võimenduse kasutamine.

Teie viie aasta ametiaja sisse jääb ka Eesti Vabariik 100 juubelipidustuste tähistamine. Kas Venemaa president Vladimir Putini te saate kutsuda?

Ma ei tea, milline on selleks ajaks Moskva välispoliitika. Praegu me näeme, et Venemaa on riik, kes on eriarvamusi valmis lahendama relva jõul, muutma riikide piire. Sellist Venemaa presidenti ma ei kutsuks Eesti juubelile.

Hiljuti kuulsin ühte majandusmeest rääkimas sellest, et Lääne suured ajalehed, kui nad Eestit kajastavad, siis uudised meie kohta on enam-vähem sellest, et seda kohta siin militariseeritakse, Eesti justkui näeb välja rinderiik ja see investorit ei meelita. Kuidas sellises olukorras ikkagi head elu edendada ja siia ikkagi meelitada ka investoreid?

Tegelikult on ju nii, et NATO on rahu tagamise organisatsioon ja selle territooriumil ei ole mitte kunagi sõditud. Nüüd kui keegi arvab, et näiteks külma sõja ajal tuli see [julgeolek] kuidagi iseenesest – et NATO lihtsalt deklareeris, et meie territooriumil ei sõdita –, siis see ju nii ei olnud. Me teame, et Euroopa oli relvastatud ja kaitstud. Miks see peaks praegu kuidagi teistmoodi olema?

Meie teeme ära oma töö, mida me oleme lubanud oma liitlastele NATO artikkel 3 raames, hoiame NATO kirdenurga turvalise ja rahulikuna. Niimoodi see kollektiivse kaitse tagamine käibki. NATO on kollektiivkaitseorgan, on alati olnud. Midagi ei ole muutunud. Retoorika on teistsugune kui ta oli sellel ajal kui meie NATO-ga liitusime, aga võib-olla mitte niiväga teistsugune kui ajal, mil meie vaatasime külma sõda teistpoolt rindejoont.

Presidendina on avaliku elu ja ühiskondliku elu rituaalide loojana teil väga oluline roll. Kas on mõni avalik rituaal, mida teie oma ametiajal inimestele välja pakute?

Meil on kas või 24. veebruariga seoses mitu rituaali. On lipuheiskamine riigikogu hoovis, mida korraldab riigikogu. Eelmisel aastal loeti seal esimest korda Eiki Nestori algatusel ette iseseisvusdeklaratsioon – mis oli uuendus rituaalile, mis on ammu kestnud. Nüüd kui meil on Vabadussammas, asetatakse selle jalamile pärgi – ka rituaal, mis on tekkinud. Õhtuse ürituse, vastuvõtu ja kontserdi, korraldab presidendi kantselei ja loomulikult uueneb ka see rituaal aja jooksul tasapisi.

Rituaalid muutuvad kogu aeg, aga põhiline olemus peab jääma – see, mis hinge liigutab, peab kindlasti alles jääma.

Mis nendest rituaalidest ikkagi peaks olema see kõige olulisem? See küsimus natuke johtub sellest, et te tõmbasite tähelepanu sellega, et ei lasknud end kirikus, nii-öelda luterlikus kirikus, sisse õnnistada.

Ei, minu arvates taheti lihtsalt pidada tänujumalateenistust minu kohal viibides. Ma austan väga inimeste usuvabadust ning mul poleks olnud mitte midagi selle tänujumalateenistuse vastu, kui see oleks toimunud ka minu seal viibimata.

Mulle väga meeldib see töö, mida teevad Eesti kogudused. Käisin Harju-Risti kogudusel külas ja põhjus, miks ma sinna läksin, oli MTÜ Vaikuse Lapsed. See on töö, mida ühiskonnal on väga vaja ja mis kuulub ka nende alade alla, millest me võib-olla ei taha iga päev rääkida. Sellest ongi inimestel, kes ei ole raskete asjadega kokku puutunud, keeruline rääkida. Hingehoidjatel on see mõnikord lihtsam. Meie kaitseväel on kaplanid – neil on ka psühholoogid, aga neil on kaplanid. Ka seal on hingehoiu ja teispoolsusega paratamatult palju rohkem mõtteid seotud kui meie igapäevaelus.

Loomulikult on ka Eesti Vabariik 100 ürituste raames hästi palju erinevaid üritusi – jumalateenistusi, aga ka rabamatku ja teaduskonverentse. Kõik inimesterühmad, kes tahavad teha Eestile head, on mulle ühteviisi olulised.

Kuhu te üldse enda jaoks selle piiri olete tõmmanud – presidendiamet on ju ka teatav traditsioon, institutsioon, ja siis on teie isik, see, kuidas te seda institutsiooni täidate. Kuskohas see piir läheb, kui palju te võite siinkohal isiklikult improviseerida ja kui palju tuleb ennast anda sellele institutsioonile?

Mulle tundub, et tegelikult ikkagi 100 protsenti tuleb end anda sellele institutsioonile. Ma arvestan sellega täiesti. Ja need rituaalid, mis on selle institutsiooni pärusmaa ja korraldada ja täita, saavad tehtud ausalt, siiralt ja südamest.

Te olete ennast ka ise nimetanud liberaalne konservatiiv. Ja tõesti on tavad ja traditsioonid teile olulised – te olete ise isegi öelnud, et need on pühad –, aga teistpidi väärtustate ikkagi inimese isiklikku algatusvõimet, tema vaba tahet.

Ma olen püüdnud seda sõnastada niimoodi, et minu jaoks on oluline meie komberuum, see, kuidas me elame oma igapäevast elu. Kuidas me riides käime, mida me sööme… see kõik on meile mingil moel oluline, omane. Ja loomulikult me võime sellest ise välja minna ja siia võivad tulla teised inimesed ja loomulikult on tore, kui meie toidulaud on vaheldusrikkam… aga siis on suur osa kombeid, mida me ei peaks mujalt tulijatel laskma muuta.

Alustades sellest, et meil on kombeks kõik toimetused siin riigis siiski ära teha eesti keeles. Nii see lihtsalt on. Meil on kombeks pidada laulupidusid. Aga ka see, et meil on kombeks, et mehed ja naised on näiteks kodus võrdsed. Ja meil on kombeks käia lühikese seelikuga. Kõik need on ka meie kombed.

Ja siis on meil veel kombeks see, et me ei tee religioosseid erandeid koolilaste toidumenüüs. See on see koht, kus minu jaoks tuleb mängu see olulisus, et riik on meil ilmalik ja riigikirikut ei ole. Mulle tundub, et just see on meile parim kaitse ka võõraste religioonide eest. Meil ei ole kohustust aktsepteerida nende religioonidega seotud tavasid, kui meie haiglad ja meie koolid on ilmalikud ega tee ühegi religiooni suhtes spetsiaalseid liigutusi, spetsiaalseid kummardusi.

Mulle tundub, et just see kaitseb meie riiki.

Kui atraktiivne see komberuum ühele vabale inimesele täna siin Eestis võiks olla? Teie enda biograafias on ju ka see koht, kus te olete järele jätnud oma töö bioloogina ja vahetanud oma ametit ikkagi sellepärast, et teenida rohkem raha. Kas need kombed, kõik need traditsioonid, mis on ju väga kenad siin, aga kui ikkagi need ei võimalda inimesel korralikult ära elada…

Aga võib-olla just sellepärast, et mina olen pidanud oma eriala jätma ja tegema midagi muud, on mulle hästi tähtis, et me ei unustaks, mis on riigi põhifunktsioonid: haridus ja tervishoid. Kõikidele lastele peab olema tagatud ligipääs haridusele sõltumata sellest, kui tulusa ameti nende vanemad on endale valinud.

On äärmiselt oluline, et riik jätaks inimestele valikuvabaduse ja samas pakuks kindlustunnet, et arstiabi ikkagi saab ja tasuta laste hariduse te saate. Ka juhul, kui te olete valinud erialad, kus palk ei ole kõrge või kui te tahate töötada ainult kolm päeva nädalas ja seetõttu ei teeni väga palju.

Mis see sõnum noortele võiks siis olla – kas järgida kutsumust või olla veidi ka pragmaatiline?

Tänapäeval on olukord hoopis teine. Esiteks töötatakse väga sageli ka mitmes valdkonnas erinevatele tööandjatele – mis, ma arvan, loob suuremat kindlustunnet ka noortele.

Mis puudutab Eesti majandust, siis kuidas teie endale majandusest pilti loote? Mis on need kõige olulisemad näitajad, mille järgi te majanduse kohta hinnangu kujundate?

Ma vaatan tööpuuduse numbrit kõigepealt. Kui tööpuudus on kõrge, on ilmselgelt kasutamata võimalusi ja siis tuleb otsida lihtsaid ja kiireid viise, näiteks tuua maale välisinvesteeringuid, et inimesed saaksid hõivatud.

Aga kui tööpuuduse numbrid on hästi madalad ja palgad on kiirelt kasvavad – nagu nad meil praegu on – ja tuleb hakata ise leiutama, siis on keerulisem. Siis tuleb olla ise innovatsiooniliider ja võitja, see, kes võtab teistest riikidest inimesi oma ideid realiseerima.

Vaatame seda aastat ka selles osas, mida on teinud Eesti poliitikud. Te olete küll öelnud, et te ei taha seda väga kommenteerida ja see on ka igati arusaadav… aga siiski: meil on siin olnud mitmeid korruptsioonijuhtumeid ja praegu on Reformierakonnal esimehevalik, mis on taas toonud üles erakondade rahastamisskandaali… ja sinna juurde on räägitud sellest, et riiki võibki aeg-ajalt juhtida moraalselt kahemõtteliselt ja juhid peavadki aeg-ajalt selliseid moraali ja eetika piire ületama. Mis siin teie sõnum on, kas võim ja selline kahevahel olek või teatavad ambivalentsed alad seal – kas see on aktsepteeritav?

Aus riik on mulle väga tähtis ja mulle tundub, et mis ei ole kaetud riigisaladusega, võiks olla avalik. Ma olen rääkinud erakondadele ammu, et raamatupidamine võiks olla internetist leitav ja see võiks olla ka tõene ja tõeline.

Millist poliitilist kultuuri te uuelt aastalt ootate, missugune võiks olla teie sõnum poliitikutele?

Ma loodan, et kokkuleppimise vaim süveneb, et me räägime erinevatest maailmavaadetest lähtudes, aga me kõik siiski tahame, et Eestil läheks hästi. Me peame oskama üksteist võimendada. Meid on liiga vähe selleks, et kustutada üksteise häid omadusi ja külgi.

Olete te kindel, et teid kuulatakse, et teid võetakse kuulda?

Olen küll. Ma räägin sellest kogu aeg. Ma usun küll, et sellel on oma mõju.

Teil on sellel aastal imeilus jõulu- ja aastalõpukaart, kus te kujutate väga erinevaid Eesti osasid sellistest eri tükkidest ja see kõik kokku peaks moodustama sellise ühtse terviku. Milline on teie nägemus sellest Eesti tänasest ühtsusest? Mis loob seda?

Ikkagi needsamad traditsioonid. Lapsed on õppinud sel sügisel laule laulupeoks, ja laulupidu tuleb. Tuleb vabariigi aastapäev. Tuleb ka 20. august, kus me meenutame oma taasiseseisvumist, seda hetke, kui me olime tõeliselt ühtsed. Jah, kas siis oli ju maailmavaatelisi erinevusi, aga kui me ületasime riigipiiri, olime me alati ühtsed.

Mul on tunne, et see on see, mida me näeme ka järgmistel aastatel – just selle pärast, et maailm me ümber on natuke liigestest lahti.

Mis seda isiklikku initsiatiivi või isiklikku vaimustust võiks luua? Mis on siin teie isiklik kogemus?

Igaüks saab omale sellist Eestit luua, nagu tema tahab ja see vaimustus ei pea alati olema meil kõigil üks. Oleks isegi päris kole, kui see peaks ainult niimoodi olema. On väga tore, et inimesed vaimustuvad erinevatest asjadest ja teevad koos oma sõprade, naabrite ja kogukonnaga ära erinevaid asju.

Mida ma ainult loodan, on see, et järgmisel aastal leidub mõni linn ja vald, kes võtab sellise õmblusteta ühiskonna, kus kohalik omavalitsus toetab väga erinevates valdkondades toimetavaid vabakonna esindusi, Facebooki gruppe, keda iganes, ja aitab neil teha sellist kodukohta, nagu nemad tahavad. Ma usun, et see on meie ühiskonna muutmise mudel, see on tähtis. See on odavam kui see, mida on Lääne-Euroopas tehtud aastakümneid ja see on ka inimlikum, sest siis me saame just sellist Eestit, nagu me tahame.



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine on nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis. Seal kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

OpenGov tegevjuht Zachary Bookman.

Intervjuu OpenGov juhiga: valitsused töötavad mustade andmetega teadmatuses

Mida teha, kui tänaval jalutades tekib huvi, kui palju on kulunud kodanike raha tee parandamisele, mis laiub jalge all, või valgusfoorile, mille taga seisad? Tallinlasel tuleb minna linna kodulehele, laadida alla Exceli tabel ja hakata ridade vahel näpuga järge ajama ning arvutama. Silicon Valley tehnoloogiafirma OpenGov on töötanud välja selgemad ning lihtsamini mõistetavad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad muuta valitsemist läbipaistvamaks.

UUDISED
Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: