Elanike mobiilsus nõuab rahvastikustatistikalt uudset lähenemist
Statistikaameti kommentaar Viktor Trasbergi arvamusloole ”Rändestatistikat ei saa usaldada”.
Statistikaameti rahvastikustatistika metoodika väljatöötajatel ja rakendajatel oli Viktor Trasbergi kommentaari hea lugeda. Autor on statistikaameti uuest metoodikast arusaamiseks materjalid põhjalikult läbi töötanud. Et kummutada väiteid, mis metoodika usaldusväärsuse kahtluse alla panid, selgitab statistikaamet mõningaid rahvastikustatistika tegemise nüansse täpsemalt.
Enamasti tehakse rändestatistikat elukoha registreerimiste andmete järgi. Ka Eesti on seda siiani selliselt teinud. Kuid 2000. ja 2011. aastal toimunud rahvaloendused on näidanud, et tegelikkuses on olnud väljaränne registreeritust suurem – lahkunud on inimesed, kes ei ole rännet registreerinud.
Aastatel 2000–2012 oli tegelik rahvastiku vähenemine rände tõttu poole suurem kui näitasid registreeritud sündmused (registri järgi vähenes rahvaarv rände tõttu 22 700 inimese võrra, aga 2011. aasta rahvaloendus näitas, et väljarännanuid oli 41 700). Rahvastikuregistris on suur osa neist inimestest siiani alles.
Peamiselt käib see Eesti ja Euroopa Liidu kodanike kohta. Lahkujad, kes vajasid Eestis elamiseks elamisluba, arvatakse viimase tähtaja lõppemisel rahvastikuregistrist välja, aga Eesti ja EL-i kodanikud võivad Eesti rahvastikuregistrisse jäädagi.
Igale Eesti potentsiaalsele elanikule omistatakse indeks, mis näitab, kui tõenäoliselt on inimene Eesti püsielanik ehk resident.
Sellises olukorras (arvestades, et statistikaamet ei plaani korraldada järgmist rahvaloendust enam küsitluspõhisena, vaid registrite andmetele tuginedes) oli vaja uut metoodikat, mis aitaks saada pildi Eestis tegelikult elavast rahvastikust. Selleks töötas statistikaamet välja residentsuse indeksi.
Meetodi alus on idee, et igale Eesti potentsiaalsele elanikule omistatakse indeks, mis näitab, kui tõenäoliselt on inimene Eesti püsielanik ehk resident. Residentsuse indeks arvutatakse niihästi kõigile nendele inimestele, kes rahvastikuregistri järgi praegu Eestis elavad kui ka neile, kes on siit lahkunud. Aktiivsust registrites mõõdetakse nn elumärkide abil. Iga register või alamregister annab inimesele ühe elumärgi, kui inimene sooritab aasta jooksul mingi sammu, mis kantakse sellesse registrisse. Elumärkidel on erinev kaal vastavalt nende olulisusele tõendina, et inimene elab Eestis. Kui elumärk on dokumendivahetus välisriigis, siis see ei aita saada Eesti residendiks ja kui viibimine vanadekodus või vanglas, siis piisab ühest elumärgist püsielanike hulka arvamiseks.
Residentsuse indeksil on oma puudused, aga seda on ka rahvastikuregistri arvestusel ja küsitluspõhisel rahvaloendusel. Paljud residentsuse indeksi nüansid on Viktor Trasberg väga hästi ära tabanud, kuid mõne koha pealt tuleb öelda, et päris nii see ei ole, nagu ta väidab.
Rände ja püsielukoha määratlemine on tänapäeval paljude isikute osas keerukas ja selle teoreetiline käsitlemine vajab muutmist. Kui rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt loetakse inimese püsielukohaks elukohta, kus ta on elanud või kavatseb elada vähemalt ühe aasta, siis sellest tulenevalt on ränne ainult selline elukohavahetus, mis toob endaga kaasa elamise uues elukohas vähemalt 365 päeva. Samas on maailmas järjest rohkem inimesi, kes ei elagi kuskil järjest nii kaua või pendeldavad mitme elukoha vahel ja need elukohad võivad kõik asuda erinevates riikides.
Võib arvata, et nii alusetult residentide hulgast väljajäänute kui ka nende hulka arvatud inimeste hulk on väga väike.
Residentsuse indeks võimaldab välja selekteerida Eestiga seotud inimesed ja need, kes seda enam ei ole või kelle side on väga nõrk. Indeksi- ega registripõhiselt pole võimalik tagada, et iga inimene on arvel vaid ühes riigis, kuna puudub rahvusvaheline andmevahetus ja ühtselt mõistetav isikukoodide süsteem.
On selge, et erinevate registrisündmuste arvestust pidades võib residentide hulka sattuda inimesi, kes tegelikult viibivad Eestis vaid suvepuhkuse ajal, kui nad külastavad ka hambaarsti ja ostavad kinnisvara. Tegelikult on nende seos Eestiga olemas ja võimalus nende päriselt naasmiseks suur. Samas jätab meetod residentide hulgast välja isikud, kes Eestis elades ei käi ametlikult tööl, ei ole tööturegistris arvel ega kasuta ühtegi riiklikku teenust, sh ei saa pensionit ega abiraha.
Ilmselt tuleb leppida tõdemusega, et pole olemas ühtegi täiuslikku meetodit kõigi Eestis elavate inimeste kindlakstegemiseks. Siiski võib arvata, et nii alusetult residentide hulgast väljajäänute kui ka nende hulka arvatud inimeste hulk on väga väike.
Välisrände määratlemisel on endiselt suur tähtsus inimese enda poolt rahvastikuregistrisse antud andmetel. Kui inimene registreerib oma elukoha Eestis või annab teada, et ta on nüüd lahkunud, satub ta ka kohe rändestatistikasse. Residentsuse indeks tuleb mängu vaid nende isikute puhul, kes ei ole oma elukohavahetusest teada andnud ja indeksit kasutatakse mõõdutundega.
Poleemika statistikaameti rändemetoodika üle tekkis ilmselt avaldatud esialgse rahvaarvu tõttu, mis ei sisaldanud veel residentsuse indeksi metoodikal tehtavat arvutust.
Näiteks sisserändesse ei võeta isikuid, kelle indeksi väärtus ületab küll lävendi, kuid kellel ei ole Eestis registreeritud elukohta. Sellised isikud jäävad aastaks n-ö ootelehele. See võimaldab välja selekteerida lühiajalise rände. Selliste isikute hulka kuuluvad ka semestriks saabunud välistudengid ja pooleaastase lepinguga välistööjõud.
Väljarände puhul annab indeks võimaluse kiireks lahkumiseks vaid inimestele, kes on kaotanud igasuguse sideme Eestiga. Väheste elumärkide korral jääb püsielaniku staatus mõneks aastaks püsima, et tagada võimalus niisuguste isikute residentsuse staatust kontrollida.
Poleemika statistikaameti rändemetoodika üle tekkis ilmselt avaldatud esialgse rahvaarvu tõttu, mis ei sisaldanud veel residentsuse indeksi metoodikal tehtavat arvutust. Nädala eest avaldatud rahvaarv oli esialgne, arvutamisel lähtus statistikaamet puhtalt rahvastikuregistri andmetest. Indeksil tuginev arvutuse avaldab statistikaamet mais. Täpsustatud andmetel suurenevad nii sisseränne kui ka väljaränne ja viimane suureneb tõenäoliselt enam, kuna väljaränne jääb sisserändest sagedamini registreerimata. Seega rändesaldo võib väheneda.
Sellest saab järeldada, et indeks on see meetod, mis aitab arvestada registreerimata väljarännet ja seega täielikumalt hinnata kogu väljarännet, mitte vastupidi, nagu võis aru saada Viktor Trasbergi arvamusloost. Et arvestus on isikupõhine, siis ei täienda sisserändes osalenud isik sisserändajate ridu iga aasta, mil ta on Eesti püsielanike hulgas, vaid ainult ühel aastal. Järgmine selle isikuga seotud rändesündmus, mida rahvastikustatistika saab arvesse võtta, peaks olema väljaränne, olgu ta siis aasta, kahe või kümne pärast.
Et rändav rahvastik on enamasti just parimas sünnituseas, siis suureneb sisserändepiirkondades sündide arv.
Viktor Trasbergi arvamusloos toodud näited Eesti ja Rootsi rahvastikuprotsessidest vajavad ka kommetaari. Rootsi rahvaarv on tõepoolest kasvanud ja seda vägagi kiires tempos. 9 miljonilt elanikult 10 miljonini jõudmine 10 aastaga ei ole saavutatud taastetasemele allajääva sündimuse tulemusel (kuigi Rootsi rahvastiku loomulik iive on positiivne, sünnib seal naise kohta alla kahe lapse). Sündide arv oleks siis pidanud olema kolmandiku võrra suurem, kuid praegu on miljonilises kasvus enam kui pool miljonit inimest sisserände tulemus.
Võrdluseks võib öelda, et Eestis kasvas sellises tempos rahvaarv perioodil 1950–1980. Igal kümnendil kasvas rahvaarv enam kui 100 000 inimese võrra, aastatel 1950–1960 oli kasv lausa 180 000 ehk 18 protsento.
Loomulik iive ja ränne on tänapäeva vananevas ja väikese laste arvuga peredega ühiskondades tugevas seoses ja mõjutavad teineteist. Et rändav rahvastik on enamasti just parimas sünnituseas, siis suureneb sisserändepiirkondades sündide arv ja võib ületada surmade arvu ka siis, kui naise kohta sünnib keskmiselt vähem kui kaks last. Sisuliselt on see negatiivse iibe edasilükkamine, sest kui sisseränne lõpeb või väheneb, on mõne aja möödudes riigis palju vanu inimesi, kes suurendavad surmade arvu.
Nii põeb ka Eesti rahvastik praegu varasema suure sisserände tagajärjel. Lõputult ei saa iivet sisserändega parandada, kui see sisseränne ei kesta lõputult järjest suurenevas mahus.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli