Urmas Vadi: võta endale koduluuletaja
„Paljud võtavad endale kassi, eksootilise ämbliku või lausa boa, inimestele meeldib kellegi lähedus, miks mitte siis võtta endale üks luuletaja majja?” mõtiskleb ERRi toimetaja Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.
Teisipäeval jagas Tartu linn kultuuripreemiaid. Palju toredaid inimesi, kes olid seda väärt, said tunnustatud. Teiste hulgas pärjati Aasta kultuurikorraldaja aunimetusega Voronja galerii korterinäituste meeskond: Kaili Kask ja Raul Oreškin.
Korternäitused seisnevad siis selles, et sotsiaalselt aktiivsed inimesed avavad oma kodu uksed, nende koduseintele pannakse pildid. Ja siis need inimesed, kellele meeldib kunst ja teiste kodudes käia, saavad neid pilte vaadata. Isegi neile, kellele kaasaegne kujutav kunst on võõras ja kauge, näitusesaalid ehmatavad, toob kellegi kodu kauge kunsti lähemale.
Kindlasti on inimesi, kes tunnevad, et kuidas mina nüüd korraga kunstisaalis, kuidas ma seal olema pean, mida ma üldse kunstist tean, parem ei hakka sinna minemagi! Aga kellegi kodus on parem. Pealegi, kellele ei meeldiks käia inimestel külas. Kui õhtul tänaval jälgida inimesi, kes jalutavad avatud ja valgustatud akende alt mööda, siis kui palju on neid, kes jätavad võõrasse elutuppa või kööki sisse piilumata? Neid on vähe. On ju on huvitav, kes kuidas elab, mis teil siin kõik on. Tihti tahaks minna võõrastele inimestele külla, aga kuidas sa ikka lähed, kui pole kutsutud.
Öeldakse ju ikka, et kodu on kindlus, ja kodustest asjadest ei räägita. Kas suletud koduuste taga peab tingimata midagi halba või väga salajast toimuma, aga teatav suletus on meil kodu kuvandi juures olnud. See, kui inimesed avavad oma kodusid näitusteks või kohvikuteks, on lausa maailmavaateline muutus.
Pärast auhinna kättesaamist kirjutas Raul Oreškin oma Facebooki lehel, et lisaks korterinäitustele on tekkinud veel ideid, mida kodudes teha. Jaan Malinil tekkis mõte korraldada kodu-luuleõhtuid. Kindlasti oleks nii neid, kes avavad luuletajatele oma uksed ja leiduks ka luuletajaid, kes oleks valmis tulema ja esitama oma tekste ja nii mõnigi ehk on isegi nõus sinna korterisse lausa elama jääma.
Kui lemmikloomad, kes kuidas, on ikkagi päris pika elueaga, mõni kass lausa viisteist aastat, siis kirjaniku puhul toimuks vahetus kiiremini.
Me kõik teame, oleme kuulnud ja võtnud seisukoha nii kirjanikupalga kui Tartu linnakirjaniku tiitli suhtes. Kui inimesed on oma kodu uksed juba avanud, siis kas see avatus ei võiks võtta veelgi suuremaid mõõtmeid? Ehk oleks aeg küps selleks, et erakapitaliga kunstnikesse, kirjanikesse panustada. Ja isegi mitte selliselt, et on kusagil keegi metseen, kes teeb iga kuu ülekandeid, vaid teha seda kodanikualgatusena. Et näiteks Tartus oleks näiteks kolm korterkirjanikku.
Paljud võtavad endale kassi, eksootilise ämbliku või lausa boa, inimestele meeldib kellegi lähedus, miks mitte siis võtta endale üks luuletaja majja? Peavari ja toit ja vaba liikumine kirjanikule oleks tagatud, ehk ka väike päevaraha. Kui lemmikloomad, kes kuidas, on ikkagi päris pika elueaga, mõni kass lausa viisteist aastat, siis kirjaniku puhul toimuks vahetus kiiremini. Kohe, kui avaneb uus korter, saaks kirjanik edasi liikuda, käia nii-öelda külakorda.
Peavarju ja toidu eest pakub kirjanik pererahvale vastu igal õhtul väikese kirjandusõhtu, kust ta loeb ette teksti, mida ta päeval kirjutas, või siis annab seletust selle kohta, miks ta täna midagi ei kirjutanud. Räägib pikemalt lahti oma kriise, sundmõtteid, loomingulist madalseisu. Ka võib kirjanik väiksemate majapidamistööde juures abiks olla, koristada, puid lõhkuda, viia lapse lasteaeda, käia ühistu koosolekutel, kus ise ei tahaks osaleda. Selle asja suurem ja sügavam mõte oleks see, et lisaks kodanike tolerantsuse kasvatamisele näeksid inimesed pikemalt ja lähemalt kirjanikku ning saaks ka luulest paremini aru.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar