Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvus ilma auklike sokkideta ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Wire/Scanpix, töötlus: Siim Lõvi

„Ma usun, et Valdur Mikita on tore mees ja hindan väga tema talenti, aga minu rahvus on erinev. Minu rahvus algab minu vanaisast, kes kandis korralikku ülikonda, nahksaapaid ja leistangvuntse. Ta oleks välimuselt pigem sakslane kui mikitalik metsaeestlane. Minu rahvus on pigem kultuuriline kui looduslik,“ kirjutab religiooniantropoloog Jaanus Kangur.

Igal aastal jõulude ajal arutleme, kas see on kristlik või paganlik püha. Kindlasti mitte kommertslik. Siis saavad jõulud läbi ja saame tarbimise juurde tagasi minna. Kirikus sai ju käidud, metsalojustele porgandeid viidud.

Samamoodi korra aastas mõtleme rahvuse ja riigi üle ja siis saavad kumbki jälle oma elu edasi elada. Rahvas kiruda riiki ja riik...

Rahvas ja riik on nagu riidlev abielupaar, kes tunnevad, et on teineteisest võõrandunud, aga ilma teiseta ka ei saa.

Rahvas võiks teoreetiliselt ilma riigita veel püsida. On ju mitmeid riigita rahvaid, alates kurdidest ja lõpetades mustlastega. Kas eestlased rahvusena püsiksid riigita? Kui vaadata, kuidas juba teise põlvkonna väliseestlased (on muidugi erandeid) muutuvad ameeriklasteks, austraallasteks, inglasteks jne, siis julgen selles kahelda. Seega rahvas vajab riiki ja riik veelgi enam rahvast.

Aga millist riiki rahvas vajab ja millist rahvast riik? Rahvas näib viimasel ajal riigiga vähem rahul olevat kui riik rahvaga. Tunnistan, et olen isegi riigist võõrdunud – või pigem sellest kuvandist, mida riigina esitatakse. Olen enda riigi kujutluse paigutanud piiratud ruumi ja teise aega. Minu jaoks on riik mälestus. Mälestus sellest, mis kunagi oli. Mind köidab siiani see elevus, kui nõukogude ajal sain teada, et kunagi oli mingi Eesti Wabariik, oma raha, oma lipp ja vapp, keegi Päts jne. Meil oli kodus I vabariigiaegne lipp, mida salaja sai piilumas käidud ning see vandeseltslaslik õhin on minu jaoks siiani peamine riigiga seonduv tunne.

Minu riik on üks konkreetne maalapp, mille mu vanaisa ostis, kui 1920. aastal tuli Venemaalt tagasi ja esimesena meie perekonnas sai Eesti kodakondsuse. Temast algab ka minu rahvus. Minu riik on sõna otseses mõttes isa maa ning mulle on arusaamatu ja vastuvõetamatu idee vahetada mõiste isamaa kodumaa vastu (vt Tõnu Virve, Eesti Päevaleht, 12.2.2017).

Mihkel Mutt kirjutab raamatus „Eesti ümberlõikaja“ noormehest, kes püüab ennast inglaseks kujundada ja see on lõbus lugemine. Sama halenaljakad on püüdlused iga hinna eest eestlased olla või näida. Olla sügavalt maaga seotud metsarahvas jne.

Minu riik on minu rahvaga väga rahul. Aga sellega, mida rahvana esitatakse, alati ei ole. Mulle tundub, et käib üsna tihe rebimine, kes saab määrata meie rahvuslikku olemust. Ikka ilmub keegi, kes püüab eestlust täpselt kirjeldada ning iga kirjeldamine on omistamise akt, kus kirjelduse kaudu püütakse saada endale eestluse monopoli.

Mihkel Mutt kirjutab raamatus „Eesti ümberlõikaja“ noormehest, kes püüab ennast inglaseks kujundada ja see on lõbus lugemine. Sama halenaljakad on püüdlused iga hinna eest eestlased olla või näida. Olla sügavalt maaga seotud metsarahvas jne.

Valdur Mikita on tõusnud sellise rahvusluse kuvandi omamoodi esikõnelejaks. Ta kirjutab: „Õnneliku inimese prototüüp võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.“

Mulle näib, et siin on kirjeldatud just rahvuslikku õnne ehk eestlast ideaalkujul. Lihtne ja maavillane. Ma usun, et Valdur on tore mees ja hindan väga tema talenti, aga minu rahvus on erinev.

Minu rahvus algab minu vanaisast, kes kandis korralikku ülikonda, nahksaapaid ja leistangvuntse. Ta oleks välimuselt pigem sakslane kui mikitalik metsaeestlane. Minu rahvus on pigem kultuuriline kui looduslik.

Need on minu riik ja minu rahvus. Nad on omavahel täiuslikus kooskõlas, nagu vastarmunud paar. Soovin, et ka teiste eestimaalaste riik ja rahvas võiks omavahel ära leppida, olgu siis või vahetevahel.

Toimetaja: Rain Kooli



TERRORIRÜNNAK MANCHESTERIS
Politsei pidas kinni 180 km/h kihutanud juhi, kelle auto oli ülerahvastatud

Pühapäeva õhtul pidas politsei Pärnumaal kinni kiirust ületanud ning seejuures väikelast vedanud mehe, kes ühtlasi esitas korrakaitsjatele ka võltsitud juhiloa.