Tanel Jan Palgi: läänemeresoomlase tulevikupüüe ({{commentsTotal}})

Tanel Jan Palgi on vabakutseline ajakirjanik.
Tanel Jan Palgi on vabakutseline ajakirjanik. Autor: erakogu

„Kas on Euroopa Liit palunud Eestil riigil metsade raiemahtu suurendada ja kuusikute raievanust langetada? Ei ole. See on Eesti sisepoliitiline otsus. Meie endi läänemeresoomlastest poliitikud langetavad neid otsuseid. Ei asunud metsa kaitsma omaaegsed Res Publika poisid, kes lubasid platsi vanast poliitikast puhtaks lüüa, ei teinud seda ka Reformierakond ega tee seda ka praegune võimul olev koalitsioon. Ja las ma pakun, ei hakka seda tegema ka EKRE,“ tõdeb Tanel Jan Palgi oma essees.

Mina armastan metsa. Mine sa metsa, kui sa metsa vastu ei armasta. Metsa kutse vastu ei saa. Kes metsa läheb raiuma, sellele kümme aastat halba armuelu. Seemnest kasvab mets, seemnest kasvab inimene. Armasta metsa nii, nagu sa armastad oma ligimest. Vana mets on parim kallim.

Need võiksid olla vabalt uued eesti vanasõnad, aitamaks taasväärtustada läänemeresoomlase metsaarmastust. Mets on, mets jääb, mets olema peab – parafraseerides tuntud lauluviisi „Meri on, meri jääb, meri olema peab…“

Ka minu vanavanemate ja mu lapsepõlvemängumaa taluümbrus on riigimetsast hoolikalt puhtaks majandatud. Juba lapsena ei suutnud ma kannatada seda talvist-varakevadist metsalangetamist. Mind tohutult häirisid metsaveotraktorite poolt mahajäetud sügavad veojäljed, millest nii hobuveok kui ka hiljem auto pidi vingerdades endale teed leidma.

Ma mäletan selgelt, kuidas ma lapsena ei suutnud uskuda, et meie metsvaarikate korjekohas tehti lageraie, mis selliselt hävitas ka metsvaarikad. Mulle ei meeldinud, et naabrimees vana jõulise saare oksi sama jõuliselt tagasi lõikas, kuna oksad kujutavat tormi korral ohtu tema pere elamisele. Justkui oleks kellelgi elavalt jäsemed amputeeritud.

Lastena olime nii vabad, et ei pidanud kunagi vanemate käest metsa minemiseks luba küsima. Vaistlikult teadsime, kui kaugele tohib ilma ära eksimata minna.

Mulle ei meeldinud, kui sugulased kaevasid ekskavaatoriga vana tamme jalamile tiigi. Ma oleksin tahtnud hüüda: „Aga mis saab tamme juurtest?“ Selliselt sai iidne suitsusaun riigimetsa ääres endale tiigi. Suitsusaun püsib ikka seal, kus see on püsinud aastakümneid, ehk isegi sadu. Vaid riigimets on tema tagant langenud. Vastrajatud tiik muutus kasutuks, sest oli vale koha peale planeeritud.

Mu isa ikka seletas takkajärgi, et kuidas nii valesse kohta otsustati kopp maa sisse lüüa, pendliga oleks saanud ju veesoone eelnevalt ülesse leida. Veesoon asub just teisel pool sauna heinamaa peal tammest meetreid eemal. Olen minagi kõndinud pendliga mööda seda veesoont. Veesoone peal pendel liigub, astud soonest eemale, pendel seiskub.

Mu lapsepõlvemängumaa talu asub ikka nii keset metsa, et seal võib vabalt metsajooksu tehes ootamatult tee peal peesitavale rästikule peale astuda. See talu on eemal igasugu tsivilisatsioonist, et kui autoga sinna sõita ja kohale jõudes auto uks avada, pahvatab vaikus sulle vastu vahtimist. Seal on nii vaikne, et talu lähedusse on endale pesitsuspaiga loonud eraklikud sookured. See tähendab seda, et seal tuleb ka ise tasa olla, sest vastasel korral sookured lahkuksid.

Lastena olime nii vabad, et ei pidanud kunagi vanemate käest metsa minemiseks luba küsima. Vaistlikult teadsime, kui kaugele tohib ilma ära eksimata minna. Me ei eksinud kunagi ära. Küll aga leidsime mustika- ja metsmaasikate kohti, mida tädilaste ees salajas hoidsime.

Meil oli teatud aukartus metsavahi ees, keda me kordagi polnud ise kohanud, kuid kelle kohalolu oli ümbruse metsades tunda. 

Samal ajal kui langes mets, kasvasin mina suuremaks. Paljud ümberkaudsed talud jäid tühjemaks, mõni laguneb praegu. Võssa kasvanud talumaad koos kaevukohtadega on jätkuvalt siiski alles.

See kõik juhtus ikka Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel. Tõesti, omaenda lapsepõlve mälestuste põhjal tundub, et metsa majandati tollel ajal paremini. Lastena me isegi teadsime, kus asus metsavahi maja. Me ei julgenud kunagi metsavahi majale päris ligidale minna, ikka vaatasime eemalt. Meil oli teatud aukartus metsavahi ees, keda me kordagi polnud ise kohanud, kuid kelle kohalolu oli ümbruse metsades tunda.

Esimesed langid riigimetsas hakkasid langema kohe vahetult peale Eesti iseseisvuse taastamist. Ma ütleksin, et kõige tumedam aeg Eesti metsale saabuski tegelikult pärast seda. Võiks isegi öelda, et erinevate metsaärikate vahel käis teatud sõda, et kes kui kiirelt metsa suutis langetada.

Euroopa Liidu kui sellisega ei olnud metsal sellel ajal mingit tegemist. Euroopa Liit oli alles Lennart Meri unistus. Sel ajal ei hoolinud metsaärikas mingitest tagajärgedest. Teed songiti ära, metsa langetati raevukalt. Kohalik vallavalitsus ei hoolinud samuti. Talunikelt osteti varaste kroonide eest metsa kokku. Talunikud see-eest said lisakroonide eest pisutki talukatust parandada, ehk osteti soojaveeboilergi. Olid metsikud ajad.

Paljudes Eesti külades toob just metsatööstus peredele leiva lauale. Paraku on (2012. aasta andmete põhjal) Eestis ka 102 küla, kus ei ela enam ühtegi inimest.

Quo vadis, Eesti mets? Hiljuti kiitis keskkonnaministeerium heaks viljakate kasvukohatüüpide kuusikute raievanuse langetamise. Eestis pindalast moodustab mets praegu 49 protsenti. Metsamajandusel läheb hästi. Seda ootavad ees paremad ajad kui aastal 2014, 2015 ja 2016. Eesti metsamajandus on kasvatanud oma panust eesti SKT-sse vaikselt, aga püsivalt. Statistikaameti andmetel kasvasid 2014. aastal investeeringud metsa- ja puidusektoris ligikaudu 25 protsenti.

Mullu töötas metsa- ja puidusektoris 37 900 inimest, 9 protsenti rohkem kui 2014. aastal. Sektori tööstusharudest kasvas töötajate arv enim puidutööstusettevõtetes – aastaga lisandus ligi 4000 töökohta. Töötlevas tööstuses tervikuna on puidutööstus üks suurimatest tööandjatest. Investeeringute mahu kasv lubab prognoosida töötajate arvu kasvu ka järgnevatel aastatel.

Paljudes Eesti külades toob just metsatööstus peredele leiva lauale. Paraku on (2012. aasta andmete põhjal) Eestis ka 102 küla, kus ei ela enam ühtegi inimest.

Võtab mõneti nõutuks, et kuidas majandada metsa nii, et looduslikku metsa ka alles jääks. Et läänemeresoomlane saaks samuti oma iidsetel korilusradadel jätkuvalt toimetada. Looduse mitmekesisuse säilitamiseks ning ohustatud liikide ja elupaikade soodsa seisundi tagamiseks on võetud kaitse alla 18 protsenti Eesti maismaast ja 31 protsenti veealast. On seda palju või on seda vähe?

Lisaks kinnitas valitsus seadusesse, et kogu riigi pindalast peab 60 protsenti olema püsivalt metsaga kaetud. Hetkel katab mets koguni 72 protsenti kogu riigi territooriumist.

Kas Eestil tasuks vaadata idamaade tarkuse suunas? Selline pisikene Aasias asuv riik nagu Bhutan praktiseerib hoopiski teistlaadset süsteemi. Esiteks otsustas pisike kuningriik, et riigi inimeste heaolu ei tohiks sõltuda vaid SKT-st, vaid oluline on ka siseriiklik õnnelikkuse Indeks. Nad leidsid, et ainuüksi majandusedu ei suuda inimestele õnne tagada ega ka keskkonda ja selle ökosüsteeme kaitsta.

Lisaks kinnitas valitsus seadusesse, et kogu riigi pindalast peab 60 protsenti olema püsivalt metsaga kaetud. Hetkel katab mets Bhutanis koguni 72 protsenti kogu riigi territooriumist.

Selliselt on Bhutan lahendanud kaks probleemi ühe hoobiga. Riiki ähvardavale röövkapitalismile on korralikult päitsed pähe pandud ning inimeste heaolu terviklikkust mõõdetakse õnnes ja mitte ainult rahas.

Kas Eesti valitsus suudaks sellise rahumeelse seaduseloomisega tegeleda? Milline võiks olla Eesti protsent maismaast, mis kirjutataks seadusesse igaveseks ajaks metsaga kaetuks? Viiskümmend-viiskümmend? Kas oleks see win-win lahendus läänemeresoomlase ja metsamajandaja vahel?

Bhutan on hea näide sellest, kuidas pisike riik saab rahumeelset revolutsiooni esile kutsuda. Pärast seda, kui Bhutan asus praktiseerima siseriiklikku õnneindeksit, on selle mudeli kasutusele võtnud üle maailma ka ÜRO.

Eesti asukoht õnnelikkuse indeksis ei ole just kõige parem. 2015. aasta raportis asub Eesti 158 uuritud riigi seas 73. kohal. Bhutan see-eest hoopis allpool, 79. kohal. Võta sa nüüd kinni, millest see õnn sõltub. Ehk teab vastust sellele küsimusele esimest kohta hoidev Šveits, teist kohta hoidev Island või kolmandat kohta hoidev Taani. Meie läänemeresoome rahvuskaaslane Soome hoiab kuuendat kohta, mis on samuti hea põhjamaine saavutus. Õnneindeksi esikümnes asuvad kuus riiki Euroopas.

Nõukogude aeg ei kägistanud ju ainult inimest, vaid ka loodust.

ÜRO on asunud küll riikide õnnelikkust uurima, kuid peale Bhutani pole ükski riik seda ametlikult poliitika osaks kinnitanud. Võib olla toimib see juba alateadlikult.

Eestigi ei ole sugugi keskkonnast hoolimise osas maailmakaardilt välja jäänud. Nimelt on globaalseks muutunud eestlaste kodanikuliikumise algatus „Teeme Ära!“, mis sündis 2008. aastal. Liikumine sai alguse, et Eestimaa loodus, metsaalused, kraavid, jõeveered, mereäärsed puhtaks koristada igasugu nõukogude aja mentaliteedist maha visatud prügist.

Nõukogude aeg ei kägistanud ju ainult inimest, vaid ka loodust. Nõukogude tööstus võis vabalt oma saaste ja reovee jõkke, järve, merre lasta. Nõukogude tööstus kuivendas Eesti soid ja rabasid. Nõukogude tööstus jättis endast maha läga ja mitte puhta looduse. Nõukogude ajal ehk majandati metsa paremini, kuid summa summarum ei hoolinud nõukogude tööstus loodusest mitte üks teps.

Kas on Euroopa Liit palunud Eestil riigil metsade raiemahtu suurendada ja kuusikute raievanust langetada? Ei ole. See on Eesti sisepoliitiline otsus. Meie endi läänemeresoomlastest poliitikud langetavad neid otsuseid. Ei asunud metsa kaitsma omaaegsed Res Publika poisid, kes lubasid platsi vanast poliitikast puhtaks lüüa, ei teinud seda ka Reformierakond ega tee seda ka praegune võimul olev koalitsioon. Ja las ma pakun, ei hakka seda tegema ka EKRE.

Mingit karmi käega platsi puhtaks löömist polegi enam vaja. Revolutsioon sellisel kujul ei toimi. Lammutamine ei ole lahendus. Sidusust on tarvis luua. 2018. aastal toimub „Teeme Ära!“ juba globaalse ulatusega – see projekt näitab edukalt, et kodanikualgatusest alanud sidus globaalne koostöö saab toimida.

Eramaa silt koos Eesti enda metsapoliitikaga takistabki seenelkäiku enam kui Euroopa Liidu direktiivid.

Euroopa Liit on see-eest aidanud Eestil väärtuslikku loodust taastada. Olgu selleks Ida-Virumaal mürgitatud jõgede ellukutsumine, märgalade taastamise programmid või talunike toetamine, et nad aitaksid elus hoida eesti taimekoosluselt haruldasi niitusid. Euroopa Liit ja Läänemere maade koostöö on aidanud puhastada Läänemerd, mida Venemaa pool jätkuvalt hoolimatult reostab.

Samuti ei keela Euroopa Liit läänemeresoomlasel praktiseerimast oma kultuuri. Euroopa Liidus on kõik keeled ja kultuurid võrdselt ametlikud. See-eest meie Venemaa avarustes elavad soomeugrilastest hõimurahvad peavad elama Venemaa koloniaalpoliitika alluvuses. Venemaa on raskendanud meie hõimurahvastel isegi kodanikuühenduste loomist, et selliselt takistada neil endi keele ja kultuuri praktiseerimist.

Euroopa Liidus võib setu vabalt edasi setu olla ja kihnlane naudib lausa UNESCO kultuuripärandisse kuulumist. Euroopa Liit ei keela Eestil sinimustvalge lipu lehvitamist laulupidude ajal ega ka metsas koriluse harrastamist. Eramaa silt koos Eesti enda metsapoliitikaga takistabki seenelkäiku enam kui Euroopa Liidu direktiivid.

President Lennart Meri kusjuures oli see maailmapoliitik, kes pakkus välja väikeriikide liidu loomise idee, et selliselt kaitsta väikeriikide huve suurriiklike huvide keskel. Paraku ei leidnud see idee rahvusvahelist kasvupinnast. Kas Eesti tuleks tõesti asetada UNESCO kultuuripärandi nimekirja ja mida see üldse tähendaks? Kas see tähendaks puuvillase T-särgi kandmise asendamist linase särgi kandmisega – puuvill ju Eestis ei kasva.

Eestlastel on endi kohta levinud müüt, et me oleme maarahvas ja elame väga hajusalt üksteisest eemal. Statistiliselt see tegelikult tõene ei ole.

Huvitav oleks samuti, mida arvaks Lennart Meri Rail Balticu ideest. Võttes arvesse tema läänemeresoome euroopalikku vaimsust, julgen ma arvata, et Lennart Meri oleks väga mõtte poolt. Kuid seda ei saa me kunagi teada.

Eestlastel on endi kohta levinud müüt, et me oleme maarahvas ja elame väga hajusalt üksteisest eemal. Statistiliselt see tegelikult tõene ei ole. Nimelt elab üle 70 protsendi Eesti elanikest linnades üksteisega ligistikku. Linnastumine on toimunud sajandite jooksul. Õnneks on üldjuhul enamusel säilinud maavanemate talumajad nii hajakülades, ridakülades kui ka kalurikülades, nii nagu soomlastel on oma mökki*d.

Ja hea on, et maa, mets ja meri eestlasi jätkuvalt geneetiliselt aktiveerivad. Kus mujalt saakski ühendus universumiga tekkida. Ideed loominguks, kultuuriks, teaduseks võivad vabalt just eraklikult looduses viibides sähvatada – järgmise Skype’i idee võib ju vabalt hõljuda Alutaguse allesjäänud ürgmetsa kohal.

Paraku kurb tõdemus on, et atmosfääri saastamise osas on läänemeresoome eestlane rahvana Euroopas esirinnas. Meie elektriline iseseisvus kannab kõrget hinda. Küttes ise kliimat, hakkame hiljem ise ka selle eest maksma. Meri on, meri jääb ja NASA teadlaste arvutuste kohalt neelavad Läänemere lained kauges tulevikus ka Hiiumaa koos allesjäänud metsaga. Kas mandriinimesed on kliimapõgenikeks valmis?

Kuidas üldse muutuvas maailmas edasi liikuda? See on pigem retooriline küsimus, mis jätkuvalt ootab siiski ka visioonirikkaid lahendusi. Rahumeelne kogukondlik, piirkondlik ning globaalne koostöö on muutuva kliimaga maailmas jätkuvalt oluline ka läänemeresoomlase ellujäämise tagamisel.

Lõpetuseks veel üks eesti uusvanasõna: „Ära ole mats ja ära raiu metsa üleliia.“

* suvila, harilikult looduskaunis kohas

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hääletuskaardid.Hääletuskaardid.
AfD delegaadid lükkasid parteijuhi muudatusettepanekud tagasi

Saksa immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternatiiv Saksamaale) juhile sai laupäeval osaks alandav lüüasaamine, kui parteikongressile kogunenud delegaadid lükkasid tagasi tema programmimuudatused.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.