Rain Kooli: demokraatia lõpp ({{commentsTotal}})

Mis siis, kui iga inimkonna ajaloo demokraatliku perioodi saatus ongi eksisteerida nii kaua, kui peale kasvavad põlvkonnad, kelle isiklik kogemus on piisavalt kaugel eelmise demokraatia ja vabaduste aja lõpule järgnenud autoritaarse faasi kokkuvarisemisega kaasnenud kataklüsmidest, mõtiskleb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli Vikerraadio kommentaaris.

Teinekord tundub mulle, et viimasel ajal palju kasutatud keelend „tõejärgne ajastu“ on veel tagasihoidlik väljend. Me oleksime üha enam justkui Alice’id Imedemaal – nii palju sellest, mis tundus veel hetk tagasi kindel ja selge, moondub, teiseneb, muutub enda vastandiks või võtab kõige üllatavamaid vorme.

Väljamõeldiste levitaja rüütab end tõekuulutajaks, variser vagaks, võimuihar päästjaks, agressor heategijaks ja kes on vea teinud, ei palu vabandust, vaid kuulutab end ohvriks.

Tõde on vale, tsiteerivad mõned meie aega kommenteerides George Orwelli hoiatusromaani „1984“ – tsiteerivad valesti, sest tegelikult kõlasid need Orwelli väljamõeldud ühiskonda valitseva Partei kolm loosungit romaanis hoopis nii: „Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud.“

Sõnade vale ja tõde tähendus on muidugi tänapäeval samuti lahustunud, õnneks küll mitte nii põhjalikult, nagu nende lahuste loojad ja kõige aktiivsemad ärakasutajad sooviksid.

Me kõik oleme juba kuulnud üle ookeani kandunud väljendit „alternatiivsed faktid” – mis on oma olemuselt absurd, sest kui tõde võib olla nii mõnelgi juhul (näiteks küsimuse puhul, kumb on mõnusam, jooksmine või ujumine) raskesti tuvastatav või sõltuda vaatenurgast (ühesõnaga olla suhteline), siis fakt ehk tõsiasi saab olla ainult absoluutne. Alternatiivne fakt on seega lihtsalt eufemism sõnale vale.

Kuid viimasel ajal on võetud uuskasutusse ka ammusest ajast tuntud võte – valeks kuulutatakse üha sagedamini ka kõik see, mille olemasolu ei juhtu konkreetsele kuulutajale meeldima või sobima. Kliima soojenemine, lähisuhtevägivald, HIV epideemia, vihakõne kasv, kuritegevus, palgalõhe, metsade lageraie – sisuliselt kõiki nähtusi on võimalik ignoreerida lühida lausega „Vale! Pole olemas!“ Mingi meie aja nähtus see muidugi pole, võttes arvesse, et juba paavst Paulus V teatas midagi sarnast Kopernikuse väite kohta, et Maa tiirleb ümber Päikese.

Mis siis, kui tagades sõnavabaduse ja kodanikuõigused ka neile, kes on valmis sobiva võimaluse tulles demokraatia kõhklematult jalge alla tallama, hoiab meie ühiskonnavorm pärani Pandora laegast, millest vabanenud jõud lõpuks laekahoidja koos vabaduste, õiguste ja põhiväärtustega alla neelavad?

Kogu selle Imedemaa keskel tabasin end ühel hommikul, valguse libisedes üle katuste, mõttelt.

Piiravatest usulistest ja poliitilistest dogmadest pääsemiseks kasutati inimkonna arengus ju piisavalt argumendina ka väidet, et tõde pole absoluutne, vaid suhteline. Demokraatia olemusse kuulub jällegi ka oma vastaste vabaduste austamine.

Aga mis siis, kui meie demokraatlik nüüdisühiskond ongi endale ise haua kaevanud? Mis siis, kui meie aja seeme on meie endi külvatud ja nüüd on lihtsalt välja ilmunud need, kelle hoogne aednikutöö pöörab omaaegsed plussid miinusteks ja väited pahupidi, oma peegelpiltideks?

Mis siis, kui tagades sõnavabaduse ja kodanikuõigused ka neile, kes on valmis sobiva võimaluse tulles demokraatia kõhklematult jalge alla tallama, hoiab meie ühiskonnavorm pärani Pandora laegast, millest vabanenud jõud lõpuks laekahoidja koos vabaduste, õiguste ja põhiväärtustega alla neelavad?

Veelgi enam – mis siis, kui see ongi iga demokraatliku perioodi saatus? Eksisteerida nii kaua, kuni peale kasvavad põlvkonnad, kelle isiklik kogemus on piisavalt kaugel eelmise demokraatia ja vabaduste aja lõpule järgnenud autoritaarse faasi kokkuvarisemisega kaasnenud kataklüsmidest. Nad ei mäleta hävingut ja viivad lõpuks maailma selleni – siis, kui tekivad piisavalt sihikindlad ja põhimõttesse eesmärk pühendab abinõu uskuvad eesttõmbajad.

Tabasin end veel teiselt mõttelt – kas ma teeksin sel juhul midagi teisiti?

Ei usu. Inimõigused, kodanikuvabadused ja demokraatlikud alusväärtused on minusugusele headusse, õiglusesse ja inimeste õilsusesse uskuvale inimesele liiga palju väärt, et neid kahetseda või murda. Ja kui mitte sellel sajandil, siis vast mõnel järgmisel õpime neid ka päriselt hoidma.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hääletuskaardid.Hääletuskaardid.
AfD delegaadid lükkasid parteijuhi muudatusettepanekud tagasi

Saksa immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternatiiv Saksamaale) juhile sai laupäeval osaks alandav lüüasaamine, kui parteikongressile kogunenud delegaadid lükkasid tagasi tema programmimuudatused.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.