Simóne Eelmaa: mitte lilli, vaid vabadust ({{commentsTotal}})

Autor: erakogu

„Mis oleks, kui me ehitaks üles maailma, kus elu ilma vägivallata on igaühe õigus? Kui me suunaks sama aja ning energia, mille kulutame mõttetutele diskussioonidele selle üle, kas vägivald on Eestis piisav probleem ning millal ja kuidas oleks sünnis seda teemat puudutada, hoopis reaalsele diskussioonile selle väljajuurimisest, oleks jutul edaspidi ka mingisugune väärtus,” kirjutab inimõiguste magistriõppe tudeng Simóne Eelmaa naistepäeva arvamusloos.

Aastas on 365 päeva, et naisi tunnustada ja väärtustada. Mõnel aastal isegi rohkem. Kuigi paljud on harjunud naistepäeva tähistama lillede ja ilusate sõnade saatel, oleks oluline mõista, et see traditsioon kannab endas suuremat visiooni. Naistepäeva tähistatakse eesmärgiga tunnustada naiste saavutusi, seda nii sotsiaalsest kui ka poliitilisest aspektist.

See traditsioon on enam kui sada aastat vana. Kus me nüüd, sada aastat hiljem oleme? Kui eesmärk oli vähendada soolist ebavõrdsust ning tagada naistele meestega võrdne staatus ühiskonnas ja võrdsed võimalused, siis tegelikult võitleme me ka täna samade eesmärkide nimel.

Naised on siiani meestest halvemas positsioonis ja ma ei mõtle siinkohal üldse palgalõhet. Ühiskond näeb teatud ulatuses siiani, et naine on koduhoidja. Naised kasvatavad meie lapsed üles, see on nende peamine töö. Naised on need, kes enamasti lastega koju jäävad, mehed aga saavad samal ajal töötada.

See seab naised muu hulgas majanduslikult ebavõrdsemasse positsiooni. Majanduslik ebakindlus on aga üks põhjustest, mille tõttu naised vägivalda taluvad. Vägivaldsetest mustritest välja murdmiseks on vaja palju julgust, kuid majanduslik ebakindlus ning ühiskondlik suhtumine seda tihtipeale ei toeta.

Kui palju meie ühiskonnas ohvreid olema peaks, et diskussioon oleks õigustatud?

Naiste positsioon tööturul ning võrdne kohtlemine võrreldes meestega on seega jätkuvalt oluline, kuna selliste küsimuste lahendamine ning naiste julgustamine aitavad kaasa mitmesuguste muude probleemide lahendamisele.

Lähisuhtevägivalda on viimastel nädalatel mitmel moel kajastatud. Naiste õigustest rääkides leidub alati ka neid, kes probleemi ulatuse tähtsust vähendada üritavad. On üks asi, et seda tehakse veel palgalõhe puhul, aga see, et leidub inimesi, kes vägivallateema peale nalja viskavad või selle olulisust vähendavad, on pehmelt öeldes mõistusevastane. Juba üks väärkoheldud naine on üks liiga palju. Kui palju meie ühiskonnas ohvreid olema peaks, et diskussioon oleks õigustatud?

Aga vaatame siis veidi seda olukorda. WHO raporti kohaselt on iga kolmas naine maailmas olnud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohver.1 Eestis kasvab perevägivallajuhtumite arv iga aastaga. 2015. aastal registreeriti 2997 perevägivallakuritegu, hinnanguliselt kümnendik kõigist kuritegudest. Lisaks registreeriti 2015. aastal ka 500 seksuaalkuritegu. See on 35% rohkem kui eelnenud aastal. Vägistamiste arv kasvas 10% võrreldes 2014. aastaga, kusjuures kahel kolmandikul juhtudel on vägistamisohver alaealine.2

Eelnev on vaid jäämäe tipp, sest suur osa kuritegusid jäävadki koduseinte vahele. Ja kuna enamus koduvägivalla ning seksuaalkuritegude ohvritest on naised, võibki mõnele mehele tunduda, et probleem ei ole piisavalt suur, et mainimist vääriks.

Enamasti leidis seksuaalvägivald aset siis, kui vastaja oli 15-16-aastane, iga kuues ohver oli aga noorem kui 14-aastane. Ainult 18% juhtudest oli vägivallatsejaks võõras isik.

Eelneva jätkuks tooksin välja veel mõned numbrid, mis ehk aitavad vägivalla ulatust paremini ilmestada. Justiitsministeeriumi uuringu kohaselt on 30% 15-19-aastastest Eesti noortest kogenud vähemalt korra reaalset, nii-öelda päriselus toimunud seksuaalset ahistamist; seksuaalvägivalda aga iga kümnes uurimuses osalenud noor, 5% on olnud sunnitud seksuaalvahekorras. Tüdrukutest pea pooled (47%) on kogenud seksuaalset väärkohtlemist.

Enamasti leidis seksuaalvägivald aset siis, kui vastaja oli 15-16-aastane, iga kuues ohver oli aga noorem kui 14-aastane. Ainult 18% juhtudest oli vägivallatsejaks võõras isik. Veidi enam kui pooled ohvritest räägivad juhtunust kellelegi, kuid politseisse jõuavad vaid üksikud juhtumid.3

Kolm tuhat perevägivallakuritegu, mis registreeriti. Kuid kui palju on juhtumeid, mis politseisse ei jõua? See tähendab, et meie väikeses riigis on tuhandeid naisi, kes ei saa end oma kodus turvaliselt tunda. Tuhandeid lapsi, kes seda kõike näevad, kes selle keskel kasvavad. Enamus seksuaalkuritegude ohvrid Eestis on alaealised. Ning enamus on naised.

Üldiselt on nii, et sõna antakse sellele, kes kõige kõvemini „karjub”. Presidendi puhul see ei kehti, tema ei pea karjuma, teda kuulatakse. See, et keegi, kelle sõna võib nii palju muuta, otsustab ilustamata rääkida millestki nii olulisest, on imetlusväärne. Mitte igal riigil ei ole niivõrd vedanud.

Teeme nii, et naistepäev ei omaks ainult sümboolset tähendust, vaid kannaks endas ka reaalset tähelepanu naise rollile ühiskonnas, erinevate probleemide teadvustamist ja avalikku diskussiooni.

Vägivaldseid käitumismustreid saamegi kõige efektiivsemalt murda ühiskondlikul tasandil – läbi diskussioonide, teadlikkuse tõstmise, positiivsete hoiakute kujundamise ja mõistmise.

Mis oleks, kui me ehitaks üles maailma, kus elu ilma vägivallata on igaühe õigus? Kui me suunaks sama aja ning energia, mille kulutame mõttetutele diskussioonidele selle üle, kas vägivald on Eestis piisav probleem ning millal ja kuidas oleks sünnis seda teemat puudutada, hoopis reaalsele diskussioonile sellest vabanemisest, oleks jutul edaspidi ka mingisugune väärtus.

Teeme nii, et naistepäev ei omaks ainult sümboolset tähendust, vaid kannaks endas ka reaalset tähelepanu naise rollile ühiskonnas, erinevate probleemide teadvustamist ja avalikku diskussiooni. Sest ainult nii võime soovmõtlemise asendada progressiga. Ning mitte ainult naistepäeval. Aastas on 365 päeva. Mõnel aastal isegi rohkem.

1 Global and regional estimates of violence against women: Prevalence and health e ects of intimate partner violence and non-partner sexual violence, World Health Organization, 2013

2 Ahven, A., Salla, J., Leps, A. jt. (2015). Kuritegevus Eestis 2015. Justiitsministeerium, 2016.

3 Soo, K., Lukk, M., Ainsaar, M., Beilmann, M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas, R., Arak, T., Aksen, M., Vahaste-Pruul, S., Kutsar, D. (2015). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tartu: Tartu Ülikool.

Artikkel on osa Tartu ülikooli inimõiguste magistriõppeprogrammi ja ERRi koostööprojektist Inimõiguste blogi.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Inimõiguste blogi



Hääletuskaardid.Hääletuskaardid.
AfD delegaadid lükkasid parteijuhi muudatusettepanekud tagasi

Saksa immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternatiiv Saksamaale) juhile sai laupäeval osaks alandav lüüasaamine, kui parteikongressile kogunenud delegaadid lükkasid tagasi tema programmimuudatused.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.