Yana Toom: Süüria, terrorism ja ebameeldiva olukorra kaine analüüs ({{commentsTotal}})

Yana Toom
Yana Toom Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kodusõja lõppemine Süürias annab võimaluse piirkonna rahunemiseks ja põgenikekriisi raskeima faasi lõppemiseks vähemalt Lähis-Ida piirkonnas. Süüria armee edu, Moskva ja Teherani toetusel, viib ISISe kui Süüria territooriumil asuva pseudoriigi hävimiseni. Seejuures pole Süüria režiim iseenesest lootusetu, seda on võimalik demokratiseerida. Põhja-Iraagis on lääneriikide koalitsiooni tegevus, eriti Mosuli vallutamine, näide sellest, et sisuliselt tegutsevad lääneriigid ja Venemaa ühes suunas, isegi kui nad praegu veel peaaegu ei koordineeri oma tegevusi, kirjutab Yana Toom.

Lugesin suure huviga Urve Eslase hiljutisest artiklist, et pakun Eesti lugejale vaid kahte valikut – kas teha koostööd Venemaaga või leppida terrorismiga. Austatud autor kinnitab seejärel, et Venemaa ei võitle Süürias islamiterrorismiga, mille tõendiks on õhurünnakute sihtmärkide nimekiri. Edasi kinnitatakse, et Venemaa püüab end „müüa” Trumpi administratsioonile kui terrorismiga võitlejat, saavutamaks oma eesmärke teistes regioonides.

Sellest, et Venemaa ei võitle Süürias terrorismiga, oleme kuulnud ka varem. Ka mina ei arva, et Venemaa tegeleb Süürias eranditult vaid terrorismiga võitlemisega. Kuid kinnitada, et ta seal terrorismiga ei võitle, tähendab ilmselge eitamist.

Kained hinnangud kinnitavad, etEuroopa peamine oht on islamiterrorism. Eriti ohtlikuks muudab selle toetuse saamine ISISelt, mis tekkis võimuvaakumi tingimustes Põhja-Iraagi ja Süüria ühe osa territooriumil. Hallid tsoonid maailma poliitilisel kaardil levitavad enese ümber ebastabiilsust; ISISe puhul on tegemist lausa kuritahtliku terrorismipropaganda eksportimisega. Tõsised poliitikud ei sea ISISe likvideerimise vajadust kahtluse alla.

ISIS hukkub – teda tabab sarnaselt kõikide minevikuski esile kerkinud „piraatriikide” saatus. Aga kui kiiresti?

ISISe hävitamisega tegeles viimastel aastatel ka lääneriikide koalitsioon eesotsas USA-ga, samuti Süüria armee Venemaa ja Iraani aktiivsel toel. Praegu, pärast teistkordset Palmyra vallutamist, võin julgelt kinnitada, et Venemaa lähenemine selle probleemi lahendamisele osutus tõhusaimaks. Nii juhtus seepärast, et vahendid ISISe probleemi lahendamiseks langesid kokku Venemaa huvidega. Ameeriklastel vedas selles mõttes vähem. Mida ma silmas pean?

Lääneriikidele ei meeldi diktaator al-Assad üldse ja need tunded on vastastikused. Liiati vaadeldi varem tema kukutamist kui etappi sõjas Iraaniga, mis on nüüdseks päevakorrast maas. Läänemeelne koalitsioon püüdis toetada al-Assadi vastaseid: nood pidid välja vahetama režiimi Damaskuses, seejärel minema sõtta ISISega. Kahjuks moodustavad lisaks kurdidele praeguse Süüria opositsiooni peamise sõjalise jõu eri määral radikaliseerunud islamistid. Osa neist on hoopiski terroristid, nagu Jabhat al-Nusra (praegu Jabhat Fateh al-Sham) – Süüria Al-Qaida. Kuid neid on väga raske eristada, nagu näitas hiljutine USA-Venemaa koostöökogemus Süürias.

Venemaa kui ulatusliku moslemi elanikkonnaga riigi jaoks on täiesti loomulik olla ettevaatlik ISISe ohtliku mõju suhtes. Tundub, et Moskva otsustas islamistidega toime tulla, toetades ja tugevdades neile sõbralikku al-Assadi režiimi. Nad järeldasid, et kui režiim pole seniajani langenud, siis tugineb see märkimisväärse osa elanikkonna toetusele. Venemaalastel pole selliseid eelarvamusi kui on lääneriikide valitsustel – nende jaoks on olulisem, et al-Assad on ilmalik valitseja ning hakkab survestama islamiste kogu Süürias, samuti aitab ta tugevdada Venemaa positsiooni Lähis-Idas.

Üksnes Venemaa või USA õhurünnakutega probleemi ei lahendaks, kuid maa peal ei soovi seal sõdida ega hukkuda ei venelased ega ameeriklased.

Venemaalased osutasid Süüria armeele sõjalist abi läbinähtaval moel, varjamata oma õhurünnakute sihtmärke. Need olid eeskätt al-Assadi relvastatud vaenlased neis piirkondades, kus sõjaline olukord nõudis valitsusvägede kiiret võitu. Diplomaatilisel rindel õnnestus Venemaal tõmmata oma leeri ka NATO liige Türgi. Türgi piiri sulgemine ja Aleppo vallutamine oli vaieldamatu murrang Süüria kodusõjas.

Olles nüüdseks alustanud poliitilise reguleerimise protsessi enda jaoks soodsates tingimustes, suurendab al-Assad oma sõjalist edu ISISega võitlemisel. Ta taasvallutas Palmyra ja võib varsti võtta ka islamistide pealinna Raqqa. Üksnes Venemaa või USA õhurünnakutega seda probleemi ei lahendaks, kuid maa peal ei soovi seal sõdida ega hukkuda ei venelased ega ameeriklased. Selle jaoks ongi tarvis ilmalikku Süüria ja Iraagi armeed, keda toetaks vabatahtlikest koosnevad väerühmitused ja välisriikide eriüksused.

Kodusõja lõppemine Süürias annab võimaluse piirkonna rahunemiseks ja põgenikekriisi raskeima faasi lõppemiseks vähemalt Lähis-Ida piirkonnas. Süüria armee edu, Moskva ja Teherani toetusel, viib ISISe kui Süüria territooriumil asuva pseudoriigi hävimiseni. Seejuures pole Süüria režiim iseenesest lootusetu, seda on võimalik demokratiseerida.

Põhja-Iraagis on lääneriikide koalitsiooni tegevus, eriti Mosuli vallutamine, samuti suunatud kiire võidu saavutamisele islamistide üle. Sisuliselt tegutsevad lääneriigid ja Venemaa ühes suunas, isegi kui nad praegu veel peaaegu ei koordineeri oma tegevusi.

Tänapäeva sõda erineb märkimisväärselt varasematest: me saame jälgida sõjategevust otse-eetris, internet tagab ligipääsu suurele hulgale teabele – konflikti poolte propagandale ja informatsioonile, mitmesuguse tasemega eksperthinnangutele. Peamine on selles teabevoos mitte uppuda, säilitada terve mõistus ja mitte langeda mõne toimuvat kirjeldava „lihtsa selgituse” mõju alla.

Pole vähimatki kahtlust, et USA ja Euroopa viimaste aastate poliitika Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides oli traagiline viga.

Kõik see käib ka Süüria sõja kohta. Siin on meile abiks mitte üksnes teadmised peamistest sündmustest ja terve mõistus, vaid ka ajalugu ja geograafia. Seejuures tasub vältida kaugeleulatuvaid järeldusi üksikute (olgu või soliidsete) organisatsioonide ettekannete ja ametiisikute ametlike avalduste alusel.

Süüria sõja tragöödiat ei saa analüüsida lahus olukorrast kogu piirkonnas. Pole vähimatki kahtlust, et USA ja Euroopa viimaste aastate poliitika Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides oli traagiline viga. Samuti oli viga ameeriklaste tungimine Iraaki. Lääneriikide toetatud „araabia kevad” üksnes paisutas mitmesuguste islamistide purjesid, kes tõrjusid läänemeelsed ja liberaalsed rühmitused kiiresti poliitilise protsessi ääremaadele.

Heaks näide sellest on Egiptus, kus rahvas viis demokratiseerimise käigus võimule Islamivennaskonna, kelle võim kukutati sõjaväelise riigipöörde käigus. Selle tulemusena kehtestati Kairos taas autoritaarne režiim, kuid riigi jaoks hoopis halvemates majanduslikes tingimustes.

Iraagil ja Süürial vedas vähem: seal viis lääneriikide sekkumine kõige sõjakamate islamistide „riigi” tekkeni. Liibüas lakkas riik üldse eksisteerimast, riigi territoorium aga muutus kogu piirkonna põgenike väravaks Euroopasse. Oma panuse põgenikekriisi tekkesse andis ka Süüria sõda, mille muutis veelgi keerulisemaks Türgi äärmiselt kummaline poliitika.

Hoopis eraldi küsimus on vaieldamatult praeguse sõja käigus sooritatud sõjakuriteod. Teadaoleva järgi otsustades sooritasid kuritegusid kõik konfliktipooled ja nende liitlased. Ida-Aleppo õudused korduvad paljus praegu Mosulis – see pole vaid lääneriikide ajalehtede jaoks sedavõrd huvitavaks teemaks osutunud.

Kuid isegi siin võib säilitada mõõduka optimismi: inimsusevastastel kuritegudel pole aegumistähtaega ja karistus nende eest saabub enam kui tõenäoliselt, isegi kui see ei toimu kohe.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Koolilapsed.Koolilapsed.
Uuring: mitmekeelsust tuleks senisest enam soosida

Eesti keele staatus on tugevam kui kunagi varem ning senisest enam tuleks Eestis soosida mitmekeelsust, leiab haridusministeeriumi tellitud Eesti keeleseisundi uuring. Samuti tuleks uuringu kohaselt oluliselt suuremal määral toetada eesti keele kui teise keele ja ka võõrkeele õpet juba lasteaias.