Jaak Jõerüüt: Gustav Suits, Ernest Hemingway ja meie ({{commentsTotal}})

Jaak Jõerüüt. Autor: Ülo Josing/ERR

Oma emakeele hoidmine on eestlaste kohustus terve inimkonna ees, leiab kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt emakeelepäeva kõnes.

Ma ei hakka teid tüütama keeruliste teooriatega, kus majanduse areng ja sisemajanduse kogutoodang, kultuur üldse, rahvuskultuur sealhulgas ja emakeel eriti seotakse omavahel positiivsete ja negatiivsete nöörikestega sellisesse puntrasse, et sealt võib leida mida tahes. Ei hakka ma ka targutama mõne teab millises suure maailma psühholoogilises, bioloogilises, filosoofilises, numismaatilises, kvantmehhaanilises mõttekojas välja hautud eluvalemite üle.

Maailm on täis sõnu, oli enne Halmeti aega ja on pärast. Üleliigseid sõnu, mille seast on inimesel kohustus leida üles vajalikud. See teeb inimesest inimese.

Olen töötanud üle paarikümne aasta välisministeeriumis ehk rahvusvahelisel areenil ja kui see aeg mulle üldse midagi on täiesti selgeks teinud, siis kuulub nende klaaride asjade hulka teadmine, et maailmast leiab vastandlikke näiteid ja konkureerivaid teooriaid absoluutselt kõige jaoks. Nii seda, et saatan elab New York City keskraudteejaama all, kui vastupidist. Nii seda, et maakera seisab nelja kilpkonna turjal kui ka seda, et maakera toetub kolme püramiidi tipule. Emakeele tähtsuse või teisejärgulisuse kaitseks leiab laiast ilmast samuti igasuguseid argumente.

Mina tahan rääkida ainult oma kogemustest. Ja oma vaatest asjale. Hoides seeejuures püsti õhtumaalikku, eestilikku ja isikliku individuaalsuse lippu, hoolimata sellest, kuidas mu arvamustesse suhtuvad kõikelahustava, individuaalsuseta maailma jutlustajad.

Olen elanud pikki aastaid väljaspool Eestit, viiel erineval maal, ja muidugi olen mõtelnud mõnikord sellest, kas ma tahaksingi jääda välja elama või ei tahaks. See teema on mulle olnud paar korda täiesti eluline, mitte ainult teoreetiline. Mina olen tahtnud alati tagasi Eestisse. Ma olen kogenud, sügaval iseendas, seal, kus asub inimese pärismina, olen kogenud, kuidas avaldub iseendas see jõuline tõmme kodumaise nähtamatu magneti poole, selle poole, mida sa kusagilt mujalt ei leia, ole sa siis miljonär või kerjus. Ma tean omast käest, kuidas lõppude lõpuks ei loe see mitte midagi, et seal kaugel on argises või kultuurilises igapäevas palju rohkem vana ja uut võimalik kogeda ning kasutada kui kodus. Aga alati jääb midagi puudu.

Nii tean ma ise, ilma teooriateta seda, et selle koduse, jõulise magneti üks määravatest komponentidest on keel.

On muudki, kahtlemata, on maastik, mille kohta öeldakse, et maastik kujundab keele ja et keel on maastiku osa. On mälestused, tuttavad, suguvõsa jalajäljed siin ja seal, laiali üle kodumaa. Aga emakeel, millesse on sünnitud, on selline osa sinust endast, et iseenese võõrutamine emakeelest ei käi nii lihtsalt nagu vanasti arvasid ehk üle ookeani Ameerikasse põgenevad Euroopa majandusmigrandid ja praegu arvavad Interneti-nimelisele kontinendile põgenevad lapsed.

Inimestele ei ole võimalik paljusid asju selgeks teha koolitunnis, elukogemust sealt ei saa. Parematest koolitundidest ja ülikoolikursustest saame heal juhul maakaardi eluloo vabariigi maastikul liikumiseks, mitte enamat. See on inimese otsustada, kas ta kasutab maakaarti kaminasse tule tegemiseks või topib seljakotti. Kuid kogemusi on võimalik jagada ja vastu võtta. Kui tahetakse.

***
Mõni sõna nüüd ühelt tüütul moeteemal, sellest ei pääse. Niinimetatud tõejärgne ajastu. Tegu on kujundiga, mis levib laialt nagu gripiviirus, aga milles pole sisu. Petistel endil on mugav jätta muljet, et on saabunud eriline ajastu. Nonsenss! Valetatud on alati, kõigil aegadel: lapsed vanematele ja vanemad lastele, ametnikud poliitikutele ja poliitikud rahvale.

Tõde on alati olemas.

Džomolungma on alati olemas, mis siis, et sinna otsa ei pääse odava turismipaketiga ega kiire Porschega. Maailma kõige kõrgem mäetipp ei jää sentimeetritki madalamaks seepärast, et kasutusel on mõni poliitiline moefraas. Selle asemel, et kiinduda jälle ühte uude, petiste jaoks mugavasse fraasi, teeks ma pigem vastupidi, pühiksin hoopis mõne vana laualt. Näiteks „vaidlustes sünnib või selgub tõde“. No ega ikka ei sünni ega selgu! Mäetipp, kuhu ei pääse niisama lihtsalt või ookean, mida kodus ei hooma, need ei kao kusagile, vaidle või ära vaidle. Ja inimene sureb lõpuks, vaidle palju tahad.

Nii on alati olemas ka selline lihtne tõde, mille üle pole mõtet vaielda: emakeel on asendamatu.

***
Viimaste nädalate jooksul on minult korduvalt küsitud, mida ma arvan riigikõnest, mida peeti tänavu 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis. Vastan sellele küsimusele ka siin.

Et mitte näida ühekülgsena, mida ma kontekstis kindlasti kindlasti ei ole, noppisin kõigepealt ettelugemiseks sellise tsitaadi kõnest: „Meie välis- ja julgeolekupoliitika on viimasel veerandsajandil olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Nüüd näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega. Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.“

Võtan minagi selle riikliku tänu lahkelt vastu – olen olnud kahes valitsuses kaitseminister ja olen võtnud osa nende „õigete lahenduste“ otsimisest ja leidmisest.

Nimetatud riigikõnes on pühendatud eesti keele ja kultuuri tähtsusele hulk lõike. Väga hea, seda kõike on oluline rõhutada alati, aga ehk just praegu rohkem kui alati. Ometi tuleb küsida tuntud fraasi abil: „Kas miski on pildil ka valesti?“

Minu jaoks on ebamugavalt valesti üks kõne sõlmlausetest, tsiteerin: „Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi.“ Vaidlen vastu! Tunnustamine ja oskamine ei ole sünonüümid. Tunnustada eesti keelt suudab ka näiteks iga ingliskeelne õppejõud, kes õpetab Tartu Ülikoolis, aga see ei tee teda mingi nõksuga eestlaseks ega pane teda võluvitsa väel lugema loenguid eesti keeles.

Tartu Ülikooli vilistlane ja Tartu Ülikooli nõukogu endine esinaine Kersti Kaljulaid teab kindlasti hästi, milline ingliskeelestumise protsess käib sujuvate sõnade saatel rahvusülikoolis. Usun, et ta on tuttav ka näiteks kahe põlise ülikooliinimese Marju Lepajõe ja Toomas Kiho artiklitega ajakirja Akadeemia tänavuses kahes esimeses numbris (kus mõlemad muide viitavad tema nimele positiivselt). Mina ei ole Tartu Ülikooli kasvandik, aga nemad kaks on minu jaoks autoriteedid, akadeemilise vaimu kandjad – ja kui ma loen kasvõi ainult nimetatud kahte artiklit Akadeemias, siis lähevad mul põlema kõik punased häirelambid, mu vaimsetel ja hingelistel paneelidel nii kolba kui rinnakorvi varjus.

Siin ainult kaks artiklitest nopitud mõtet, kummaltki üks.

Toomas Kiho: „Rahva usalduskrediit oma akadeemilisele esindusasutusele on tohutu. See tunne, peaaegu müütiline usk on ühiskonnas, nii kodu- kui väliseestlaste seas tunduvalt valdavam, kui ülikooli igapäevatöös seda tunnetada võib.“

Marju Lepajõe: „Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles.“

Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline. Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel, ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.

Seega, esiteks – riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu Ülikool ei kuulu meie „unistuste Eestisse“, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.

***
Inimeste süda valutab.

Mart Nutt avaldas ajakirjas Looming number 2 läbitunnetatud artikli „Rahvusriik tänapäeval”. Argumentatsioon viib mind loogiliselt ja vesiselgelt järelduseni, et tänapäevase rahvusriigi nõrgenemine nõrgestab demokraatiat ja rahvusriigi asendumine mõne teise riigimudeliga, see tähendab rahvusriigi kadumine, paneb suure tõenäosusega siinsele demokraatiale lõpliku põntsu. Artiklis on muudki olulist, see on mitmekihiline tekst, aga olgu mu selline järeldus täna üks ja ainus.

Aga ma kuulen kohe ka hääli. Võib-olla ei pane siiski lõplikku põntsu, ütlevad mõned, ah, ära liialda! Mis nad muudkui hirmutavad, ütlevad teised. Miks me katsetada ei või, muudame midagi, me oleme ju paindlik riik ja rahvas, hõikavad vahele naiivsed paduoptimistid.

NB! Nii laboratooriumites kui ka päriselus on katseid, mida ma mitte iial tegema ei hakkaks ega mitte kellelegi ei soovitaks, sest tulemus võib olla letaalselt fataalne, nii et tagasi pöörata ei ole võimalik. Vastu puud sodiks sõidetud auto rool ei tööta, keera teist kui palju tahad. Laboris võib teha katset, kas lõhkeaine x kogus y purustab labori lae või põranda või mõlemad. Seda katset saab teha vaid kord ja tulemusega pole selles laboris enam midagi peale hakata, tuleb mujale kolida.

Katsetada, kas Eestis kõlbaks mõni muu riigimudel, ei tohi, sest kui ei õnnestu, siis on läinud nii trumm kui pulgad kui ka kogu bänd. Igaveseks. Meie identiteeti toetab ennekõike keel ja kui see kaob, jääb sellele Põhja-Euroopa territooriumile alles vaid rühm bioloogilisi olendeid, mitte rahvus, rääkimata juba kultuurrahvusest.

***
Inimestevahelist suhtlemist, maailmaküla ja vastastikust rikastamist primitiivselt absolutiseerivad inimesed ei mõtle ühele eriti olulisele asjale – eestlaste kohustusele terve inimkonna ees.

Eesti kõige unikaalsem maavara ehk loodusvara on eesti keel. Mitte keegi maakera peal ja ilmselt terves universumis ei saa selle hoidmisega hakkama peale meie. See on väärtus terve tsiviliseeritud inimkonna jaoks ja meie kohustus on seda terve inimkonna jaoks alles hoida, maksku mis maksab. Inglise keele säilitamise ja arendamise kohustus on teistel.

Ma kordan: eestlaste globaalne kohustus on säilitada ja arendada oma emakeelt, seda tööd ei tee meie eest mitte keegi ära. See on tõde ja mingi ajastu seda tõde ei väära. On vaja kõrvale heita ja unustada vaimne hedonism! Tuleb vastutada selle eest, mis sinu vastutusele on antud, see on inimlikkuse ülim reegel. Iga rahvas vastutab oma keele, kultuuri, mälestiste ja looduse hoidmise eest – just nii saan mina aru kaasaegsest tsivilisatsioonist. Just selles on lootus säilitada kogu planeet elamiskõlblikuna kõikidele, lootus ei peitu lõputus majanduskasvus, tehnoloogia võidukäigu absolutiseerimises ega jõupoliitikas.

Tänasel emakeelepäeval kutsun kõiki eestlasi mõistma oma ajaloolist vastutust selle maa, tema looduse, tema kultuuri ja tema keele hoidmise eest. See on meie kõikide ühine ülesanne, hoolimata mistahes muudest ahvatlustest. Ma ei pelga täna kasutada suuri sõnu ja soovitan kõikidel mõtelda hoiatavale klassikalisele fraasile: „ajalugu ei andesta“.

***
Nüüd lõpetuseks mu sõnavõtu pealkirjast.

Tänase seminari motoks panid korraldajad „Kas emakeelele lüüakse hingekella?“ Iga eesti kirjanduse tundja teab kindlasti Gustav Suitsu luuletust „Kerkokell“ ja iga maailmakirjanduse tundja teab Ernest Hemingway sõjaromaani „Kellele lüüakse hingekella?“

Aga lubatagu mälu värskendamiseks lugeda ette Hemingway romaani moto, Enn Soosaare tõlkes: „Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.“

Inglise luuletaja John Donne kirjutas selle 17. sajandi esimeses veerandis, see on osa tema XVII Meditatsioonist.

Nii Gustav Suitsul kui Ernest Hemingwayl kui John Donne'il on kerkokell hingekell, kellalöömine käinud läbi nende eneste pärisminast, hingest ja vaimust. Need on isiklikud, läbitunnetatud, läbikannatatud sõnad. Gustav Suits mõtles emale ja meie mõtleme täna emakeelele. Ernest Hemingway mõtles sõjast, mis muudab mõndagi inimeste elus pöördumatuks – fataalseks ja letaalseks. Ja ta mõtles ka John Donne’ile, kes oli juba ammu süvenenud inimkonna terviku tajumisse.

John Donne’i oleksin ma võinud muidugi nimetada pealkirjas ka otse Hemingway ja Suitsu kõrval. Aga ta muide ongi seal nimetatud. Ma loen John Donne’i meie hulka, sest tema aimas juba ammu, et ka Eestis tuleb aeg, kui tema prohvetlikke tähendussõnu on tarvis ükskord ülima tähelepanuga lugeda. Tehkem siis seda, lakkamatult, siis on meil lootust!

Olgem nende meeste väärilised ja mõelgem sellele, et kui me teeme kurja oma emakeelele, siis teeme me sedakaudu kurja mitte ainult oma emadele, vaid tervele inimkonnale.

Tegemist on emakeelepäeva seminaril rahvusraamatukogus 14. märtsil 2017 peetud kõnega.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Emakeelepäeva seminar rahvusraamatukogus



Miks sügavaid poliitilisi veendumusi on raske kõigutada

Ajakirja Nature Scientific Reports uurimus viitab sellele, et kui inimeste sügavaid poliitilisi veendumusi kahtluse alla seatakse, muutuvad aktiivsemaks emotsioonide ja sisemise tunnetusega seotud ajustruktuurid. Emotsioonide eest vastutavad ajusüsteemid, mille eesmärk on aidata organismi tasakaaluseisundit säilitada, paistavad töötavat ka vaimse elu tasakaalu säilitamise nimel.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.