Rain Kooli: mürk või ravim – meedia roll väikekeelte ellujäämises
„Kirjandus on emakeele süda, teaduskeel aju, haridust luustik ja lihased ning ajakirjandus vereringe. Ja kui meedia kord juba on emakeele vereringe, siis on mõistlik hoolitseda ka selle eest, et veresooned liiga palju ei lupjuks ega rasvuks,“ mõtiskleb Rain Kooli emakeelepäeva seminaril rahvusraamatukogus peetud kõnes.
„Igal aastal arutlen ma gümnaasiumit lõpetavate noortega emakeele rolli üle. Igal aastal tunnistab osa noortest, et on eluvaldkondi, millest neil on lihtsam emakeele asemel inglise keeles kõnelda. Emakeeles pole nende mõtetele ja tunnetele kuuldavasti piisavalt täpseid vasteid. Emakeelne eneseväljendus tundub nende arvates kunstlik ja võõras.“
Nii rääkis Soome emakeeleõpetaja Tuula Uusi-Hallila Soome emakeelepäeval, kirjakeele looja Mikael Agricola nime kandval päeval peetud kõnes.
Rääkis ta seda aga… mis te arvate, millal?
20 aastat tagasi, 1997. aastal. Enne interneti püsiühenduste massilist levikut, enne sotsiaalmeedia muutumist laiatarbekaubaks, isegi enne Google’it.
Ja tulgem nüüd aastasse 2017, mil esimese iPhone’i vallandatud revolutsioon on kestnud kümme aastat ning esimesed kogu oma teadliku elu nutitelefonide mõjusfääris elanud lapsed on saanud 12-13-aastaseks. Soome haridusministeeriumi tippspetsialistid on tähele pannud, et soome keele kirjakeel on paljude selles vanuses poiste jaoks alles n-ö teine võõrkeel – inglise keele järel.
See aga tähendab, et nende võimekus emakeeles hakkab alla jääma võimekusele inglise keeles. Ning kui see on teie jaoks ainult põhjanaabrite probleem, siis jääge mõnikord siinsamas Eestis pikemalt kuulama mõne teismeea alguses oleva poistesalga omavahelist vestlust. Kohe, kui koolitunnid selja taha on jäänud, vilavad nende eestikeelse vestluse sees ringi ingliskeelsed väljendid.
Kusjuures nende osakaal võib nii mõnigi kord ulatuda päris korraliku mahuni kogu jutu sisust.
Sellest tõukuvalt tulin läinud sügisel ka avalikkuse ette Vikerraadio päevakommentaariga, mis kandis mõnevõrra intrigeerivat pealkirja „Me hääbuv eesti keel?“.
Võrdlesin seal eesti ja soome keelt kõmri, iiri ja šoti keeltega ning mängisin sellise mõttega.
Mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast. Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?
Mis siis, kui hoolimata meie kangelaslikust võitlusest oma keele säilitamise nimel on siinse piirkonna elanikud mõnesaja aasta pärast valdavalt ingliskeelsed? Ja eesti keelt kõneldakse siis vaid rahvusliku uhkuse puhangutena – ning seda kirjutavad vaid ekstravagantsusesse kalduvad indiviidid?
Oli suur au kuulda rahvusraamatukogu inimestelt, et just see tagasihoidlik raadiokolumn andis idee ehitada tänane emakeelepäeva seminar üles hääbuva keele temaatikale. Ma tänan südamest, kuigi samas oleksin muidugi õnnelik, kui meie emakeeltele oleks põhjust läheneda palju vähem morbiidses võtmes.
***
Ma valisin oma teemaks „Mürk või ravim – meedia roll väikekeelte elus püsimises“. Seega jätan siinkohal kõrvale teaduse, hariduse, kirjanduse ja muud emakeelega seotud valdkonnad ning vaatlen kahe enda jaoks kõige lähedasema keele – eesti ja soome keele – säilimist selle näitel, mida ma kõige paremini tunnnen. Ajakirjanduse.
Ajakirjandus on emakeelega palju tihedamas sümbioosses suhtes kui paljud teised nüüdismaailma ilmingud. Muusikat on võimalik luua keeleruumist sõltumata, rallit saab sõita ka väga napi keeleoskusega, korvpall on ümmargune igas keeles ning sõjanduses on keel kokkuleppeline… aga ajakirjandust on ilma emakeeleta pea võimatu ette kujutada. Eks suuresti sel põhjusel ei ole ajakirjanikud kunagi olnud ka nende hulgas, kes väljapoole eesti keeleruumi paremapalgalisele tööle tõttaksid.
Kuid sümbioos ei ole oma loomuselt kunagi ühepoolne. Seega sõltub ka emakeel ja selle püsimine omakorda ajakirjandusest. Kui kirjandust võib pidada emakeele südameks, teaduskeelt ajuks ning haridust luustikuks ja lihasteks, siis ajakirjandus on emakeele vereringe. Seisake see, ja ülejäänud osad peavad ehk veel vastu, kuid mitte lõputult.
Kuid enne kui päris asja kallale asuda, tuleks siinkohal täpsustada mõisteid. Pealkirjas kasutan teadlikult väljendit meedia, mis on oma tähenduselt laiem ja ebamäärasem kui ajakirjandus. Kuidas neil vahet teha?
Üks moodus on käsitada ajakirjandusena neid väljaandeid ja kanaleid, mis järgivad oma töös tervenisti Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Ühesõnaga lähtuvad ajakirjanduse üllastest põhimõtetest ja missioonist. Ülejäänu on lihtsalt meedia: ajakirjandust ehk väliselt meenutav, aga vaimult õõnes ning orienteeritud kas rohkem kasumile kui kasule või siis – veendumusmeediana – hoopis ideoloogilisele misjonäritööle.
Paraku lähevad mõisted tihtipeale segamini nii üldsuse kui ka meedias töötavate inimeste endi kõnepruugis. Ükskõik kui populaarse eraraadiojaama hommikusaatejuht ei ole veel kaugeltki ajakirjanik, nagu seda pole ka seltskonnalehe kõmutoimetaja või lemmikloomarubriigi püsiautor.
Sugugi mitte iga veebileht või trükis pole ajakirjandus, ükskõik kui uudistelaadsed tooted seal ei ilmuks.
Emakeelt aga kasutavad oma tegemistes kõik meediaga seotud inimesed. Niisiis on selle ettekande pealkirjas esitatud küsimus elulise tähtsusega.
***
Siinkohal oleks kiusatus muidugi deklareerida, et oma tähendus emakeele säilimises on laiemalt sellel, kuidas ajakirjanduses suudetakse alal hoida oma olulisust, usaldusväärsust ja muid kvaliteedi tunnuseid. Lihtne järeldusahel lubaks justkui oletada, et kui ajakirjandus lakkab olemast kvaliteetne, kaob ka auditoorium ning auditooriumi kadudes kaob ka meedia. Ja siis on lõpuks kadunud ka emakeele vereringe.
See pole siiski nii üks-ühene areng.
Keel, nagu paljud siinviibijad imehästi teavad, on nimelt äärmiselt paindlik nähtus. Mingil tasandil nagu voolav vesi: selle ette võib takistusi kuhjata, seda võib üritada paisude taha sulgeda, aga kui sellel on piisavalt elujõudu, on veel kalduvus ikkagi kusagilt endale tee uuristada. Tee vabadusse, edasi.
Meie emakeeled võivad olla ju oma keelendite poolest olla liiga takerdunud agraarajastusse ja selle mõistmine võib olla linnastumise tõttu üha raskem, aga vähemalt praeguseni on igal uuel põlvkonnal õnnestunud muutuva ajaga hämmastavalt käbedal kombel kohaneda, kasutusele võtta oma sõnavara, omad väljendid ja sundida Eestis „Õigekeelsussõnaraamatu“ ja Soomes kodumaiste keelte keskuse sõnaraamatu koostajad pidevalt muudatusi tegema. Isegi Emakeele Seltsi keeletoimkond on aeg-ajalt sunnitud kirjakeele normi korrigeerima, kuigi, nagu ma olen aru saanud, on see viimane vastupanu kants.
Emakeel on oma äärmise plastilisusega sobitunud suurepäraselt samaaegselt nii Vikerkaare ja Nelli Teataja, Müürilehe ja Maaja keeleks.
Niisiis – kuigi idealistidele tundub, et see oleks kaunis, ei sõltu emakeele säilimine meedia ajakirjanduslikust kvaliteedist, see tähendab sellest, mida me oleme harjunud pidama ajakirjanduseks või veel kitsamalt kvaliteetajakirjanduseks. Keele kvaliteet ja ajakirjandusliku sisu kvaliteet ei ole tingimata otseses seoses. Olgem enda vastu ausad – emakeel võib säilida ka Elu24-des, Publikutes ja Kroonikates.
Astuksin selle väitega veel sammu edasi – kui veendumusmeedia kasutab oma ideoloogilise, poliitilise, religioosse või maailmavaatelise prisma läbinud artiklide või audiovisuaalsete lugude avaldamiseks kõrgtasemel eesti või soome keelt, kas see on vähem eesti või soome keel kui Postimehes või Helsingis Sanomates ilmunu?
Või kaunis emakeeles ilmunud libauudis – mille poolest see on vähem eesti või soome keel kui see, mida me näeme, kuuleme või loeme ühel või teisel pool Soome lahte tegutsevatest rahvusringhäälingutest?
Seega võib väita, et emakeele kui sellise ellujäämist ei otsusta – nii nukker kui see ka ei oleks – kvaliteetajakirjanduse tulevik, vaid see, kui hästi suudetakse meedias tervikuna hoolitseda kasutatava emakeele eest.
***
1990. aastate alguses tabas mu kodumaad Soomet majanduskriis, mille sarnast polnud tükk aega nähtud. Loomulikult ei jätnud see puudutamata ka meediat, ka mitte ajakirjandust. Kõik ajalehti välja andvad ettevõtted, välja arvatud suurte, üle riigi levivate päevalehtede omanikud, tegid peaaegu esimese sammuna midagi, mis Eestist vaadates paistab ehk uskumatu – koondasid keeletoimetajad.
Ajalehte jõudnud artiklite keel jäi seega pidavama puhtalt reporter-toimetajate ja tegevtoimetajate keeletunnetuse najale. Alati ei olnud see, mis lehest vastu vaatas, väga elegantne, aga kuna ajalehes oli ikka mõni parema keeletunnetusega kolleeg, siis sai lugusid enne trükkiminekut risti-rästi lugeda lasta.
Nii on see olukord püsinud tänase päevani.
Aga siis tuli internet. Ma ei pea silmas, et leiutati, vaid tuli päriselt, hooga. Internet, mis esimeste veebiväljaannete ajal oli veel palju aeglasem ja ajalehelikum kui tänapäeval, kuid mis on viimase 20 aasta jooksul on hoogu kogunud nagu kõrge mäetipu liustikust valla pääsenud nire, mis alla orgu jõudes on paisunud vahutavaks mägijõeks.
Ja just nimelt internet on eesti ja soome taoliste väikekeelte kõige suurem oht. Paradoksaalselt on see samal ajal ka suurim võimalus. Ravim ja mürk.
Kõigepealt muidugi see inglise keele pealetung kõigil rinnetel. Meie eel- ja varateismelised kasutavad seda igapäevase suhtluse keelena üle terve ilma elavate kaaslastega vestlemiseks, meelelahutuseks, info hankimiseks – nii palju kui neil seda tänapäeval vaja läheb –, loomingukski. See muudab juba praegu eesti- ja soomekeelsete sõnade tähendusvälju ning paneb mõlemad väikesed emakeeled tunduma arhailiste ja kohmakatena.
Kuid internet on ju ka tänapäevase emakeelse meediaruumi lahutamatu osa, mis tegelikult võtab lähitulevikus üha rohkem üle traditsiooniliste meediaplatvormide rolli. Siin peitub ka seesama eelmainitud võimalus – internet annab emakeelele võimaluse enneolematus tiraažis eksisteerida, arenenda ja levida.
Kuid! Kui Soome piirkondlikes päevalehtedes ja kohalikes lehtedes pole enam ammu keeletoimetajaid, siis internetis pole neid kunagi olnudki. Internet on kõigi seal toimetavate inimeste keeleoskuse ja -tunnetuse kõige halastamatum röntgen, armutu läbivalgustaja. Ja see emakeel, mida me internetis näeme, logiseb nagu endise idabloki elaniku hambad hilises keskeas.
***
Mõtleme nüüd korraks sellele, kuidas emakeel võiks selles interneti „hellas“ embuses mitte ainult ellu, vaid ka esteetiliselt nauditavaks jääda.
Veebitoimetused on – eriti Eestis – olnud paik, kuhu toimetused on üldiselt armastanud lükata tööle kõige nooremaid, vähem kogenud, alles ajakirjanikuteed alustavaid inimesi. Või siis neid, kellele süsteemis enam kohta ei kipu leiduma.
See ei pea muidugi kõikjal ja kõigi puhul paika, aga laias laastus on see olnud üldine tava.
Veebitoimetused pole olnud Ekspressi „Kuum“ ega Postimehe „Arvamus ja Kultuur“. Need on olnud… lihtsalt veebitoimetused. Mitte kõige prestiižikamad, isegi kui nad on väga külastatavad. Meie vaimutoiduahelas on need alati esikolmikust välja jäänud.
Ja sellise praktika jätkamine oleks suur viga. Vähemalt emakeele tuleviku, aga ma lisaksin ajakirjanikuna juurde, et ka ajakirjanduse tuleviku jaoks.
Sest kui me mõtleme sellele, millisel platvormil meie emakeeled iga päev kõige enam esindatud on – selle tarbimisest rääkimata – siis on internet ammu ülekaalukas esimene.
Kui veel lisada siia veebitoimetuste töö kohatine hektilisus ning hommikuste ja õhtuste vahetuste vähene mehitatus, siis langeb veebitoimetajale tegelikult tohutu vastutus. Jättes ajakirjandusliku sisu kõrvale – tohutu vastutus ka kasutatava keele eest. Ja vaadates üldpilti tuleb tõdeda, et seda vastutust ei kanta hetkel sugugi alati täie auga välja ei siin- ega sealpool Soome lahte.
Mida siis teha? Selleks, et lennujuhtimistornis töötamist meenutavates tingimustes kvaliteetset, isegi rikast emakeelt alal hoida – selleks, et meedia ei oleks emakeele seisukohalt mürk, vaid ravim – on vaja veebitoimetustes tööle panna kõikide meediaettevõtete kõige helgemad pead.
Kõikvõimalikes arengukavades palju korratud sõnapaar web first ei peaks tähendama ainult ainelist ressurssi või portaalide üleujutamist materjalirohkusega. See peaks tähendama ka seda, et osana personalipoliitikast suunatakse just veebitoimetustesse ainult kõige võimekamad inimesed. Oluline osa nende võimekusest peaks olema suurepärane emakeel ja suutlikkus seda loovalt, paindlikult, kiirelt reageerides ning korrektselt kasutada.
***
Tulles lõpus tagasi selle mõtiskluse pealkirjas väljendatud lause juurde, siis kokkuvõttes julgen ma väita, et rangelt väikekeelte ellujäämise seisukohalt on meedia siiski ka kõigi oma puudustega siiski pigem ravim kui mürk.
Keel ju tegelikult ei küsi, kas see, mida tema abil väljendatakse, on kollane või kallutatud, sisuline või oluline. Keel on keel on keel ja kui keel on elus, siis ta on seda.
Kuid kui meedia kord juba on emakeele vereringe, siis on lihtsalt mõistlik hoolitseda ka selle eest, et veresooned liiga palju ei lupjuks ega rasvuks. Mitmekülgne toidusedel ja tervislikud eluviisid – see sobib üsna hästi ka emakeele ellujäämise retseptiks.
Tegemist on emakeelepäeva seminaril rahvusraamatukogus 14. märtsil 2017 peetud kõnega.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Emakeelepäeva seminar rahvusraamatukogus