Uno Lõhmus: võimalus pöörduda otse riigikohtusse väärib arutelu
Justiitsministri kavatsuse kohta anda kodanikule õigus otse riigikohtu poole pöörduda on sõna võtnud juristide raskekahurvägi. Õiguskantsler arvustas kavatsust ebaharilikult karmide sõnadega. Kavatsus kujutavat ohtu õiguskorrale ja demokraatiale, riigikohus politiseeritavat ja õiguskantsler lülitatavat normikontrolli mehhanismist vaikimisi välja.
Õiguskantsleri retoorikaga ühines endine justiitsminister ja riigikohtu esimees Märt Rask, kes näeb kavatsuses katset muuta poliitiline otsustusprotsess kinnisemaks ja piirata õiguskantsleri kui poliitikutele tülika institutsiooni võimalusi teha professionaalset õiguslikku järelevalvet. Samuti olevat selles soov allutada õigusloome rohkem rahva tahtele.
Kriitikaga jätkas president, kes kahtleb, kas kavatsusega otsitakse head demokraatlikku tasakaalu, kui kaalutakse ühe institutsiooni juurdeloomist.
Arvamushorisontaali vastaspoolust esindab teine endine riigikohtu esimees, Rait Maruste, kes justiitsministeeriumi algatust toetab ja peab seda õigusriikluse ja õigusselguse seisukohast igati põhjendatud sammuks. Pole ju saladus, et Rait Maruste sihib suuremat muutust meie põhiseaduslikus korras – konstitutsioonikohtu loomist.
Mina olin riigikohtu esimees ajal, kui tegime eelnõu väljatöötamiskavatsuse ajendanud nn Brusilovi otsuse. Otsus oli omas ajas oluline kahel põhjusel. Esiteks lõime pretsedendi, et põhiõiguste rikkumise korral peab olema inimesel võimalus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks ka siis, kui seadus seda otseselt ette ei näe. Selline olukord on meie õiguskorras väga erandlik.
Teiseks tõlgendasime põhiseadust viisil, et süüdimõistetu karistust tuleb kergendada ka siis, kui karistuse kandmise ajal muutub kriminaalseadus leebemaks. Sellise tõlgendusega ei olnud toona nõus ei justiitsminister ega õiguskantsler.
Ma ei toeta selles süüdistuste loopimises kumbagi poolt. Mind häirib soovimatus arutada ideed tasakaalukalt ja demokraatlikult ja püüd mõtet juba algjärgus maasse materdada. Pealegi ülespuhutud argumentidega.
Justiitsministeeriumile võib ette heita, et väljatöötamiskavatsus on hägune. Sellest ei selgu, mis tingimustel võib individuaalkaebusi esitada ja milliseid õigusakte vaidlustada. Sellisel kujul on kavatsus toores.
Kui aga seadusemuudatus piirdub vaid Brusilovi pretsedendi seadusse kirjutamisega, siis on õiguskantsleri ja Raski väited arusaamatud, et mitte öelda eksitavad.
Teiseks võib justiitsministrile ette heita, et olulist põhiseaduslikku küsimust ei arutatud enne väljatöötamiskavatsuse väljasaatmist laiemas juristide ringis, õiguskantsler ja riigikohus kaasa arvatud. Tõsi, väljatöötamiskavatsusest ilmneb, et selle on koostanud riigikohtu nõunikud.
Ma ei ole nii optimistlik kui õiguskantsler selle suhtes, et meie põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem tagab kõigi põhiõiguste lünkadeta kaitse ja igasugune arutelu põhiõiguste kaitse üle on tarbetu.
Vaid üks näide. Isik saab kohtusse pöörduda siis, kui ta näitab, et tema õigusi on rikutud. Jälitustegevuse salajasuse tõttu ei saa inimene esile tuua teda konkreetselt mõjutavaid toiminguid.
Juba 1978. aastal tehtud otsuses kinnitas Euroopa inimõiguste kohus, et „teatud tingimustel võib üksikisik kaevata üksnes salajaste meetmete või salajasi meetmeid võimaldava õigusakti olemasolust tingitud rikkumise ohvriks olemise peale, ilma et ta peaks väitma, et neid meetmeid tegelikult tema suhtes kohaldati“.
Kas sellise õigusakti peale saab Eestis kohtusse kaevata? Kuna halduskohtus ei võta taolisi kaebusi vastu, siis on võimalus pöörduda õiguskantsleri poole. Kui aga õiguskantsler ei reageeri, võib küll vahetult pöörduda inimõiguste kohtusse, kuid mitte riigikohtusse, mis oleks loomulik ja praktilisem.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli