Jaanus Kangur: rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest
Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid, mille puhul poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks, pigem toetavad vägivallatust, kirjutab religiooniantropoloog Jaanus Kangur.
Olen vägivallatuse poolt. Eriti olukordades, kus üks pool on ükskõik millisel kujul nõrgem. Pean ennast nn vana kooli (härras)meheks ning sellelt positsioonilt on ainumõeldav, et mees ei tõsta kunagi kätt naise (veel vähem lapse) vastu. Punkt.
Positiivses sõnastuses – härrasmees suhtub daami alati lugupidavalt, isegi kui daam ei käitu daamina. Härrasmees leiab ka võrdse vastasega kultuursemaid viise konfliktide lahendamiseks kui labane lööming. Olgu selleks või ritualiseeritud vägivald ehk sport.
Vähem verbaalset vägivalda palun
Aga kõik ei ole härrasmehed, õigupoolest enamus pole. On lihtsalt mehed, kuigi enamus neist järgib siiski sama vägivallatuse põhimõtet. Aga mitte kõik.
Mis siis teha? President lubas sellest rääkida. Nii kaua, kuni hoiakud muutuvad. Tundub ju tänuväärne tegevus, aga kas ka tulemuslik?
Olen ühes varasemas kirjutises viidanud infovälja mõjule („Kuidas kohelda kurjust?“, err.ee 26.1.2017). Lühidalt korrates: suurenema, arenema, rohkenema kipub see, millest räägitakse. Hiljuti rõhutas üks lastepsühholoog seoses Venemaal levivate enesetapumängudega, et mida enam sellest avalikult rääkida, seda suuremaks võib probleemi ulatus kasvada. Vägivallast rääkimine tõenäoliselt suurendab vägivalda.
Rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest. Oluline on ka, kuidas rääkida.
Olen väga nõus vägivallatu suhtlemise (nonviolent communication) meetodi autori Marshall Rosenbergiga, kes ütleb, et vägivald jaguneb mentaalseks, verbaalseks ja füüsiliseks. Need ei ole kolm erinevat vormi, vaid kolm tasandit, mille alus on mentaalne ja tipp füüsiline vägivald. Füüsiline ei saa esineda ilma verbaalse ja mentaalse vägivallata. Mentaalne vägivald on nagu vundament, millele ehitub vägivalla püramiid. Mida laiem on vundament, seda kõrgem saab olla tipp ehk mida enam on ühiskonnas mentaalset ja verbaalset vägivalda, seda enam on ka füüsilist. Viimast mõistame kõik hukka, verbaalset tihti hoopis premeerime ja mentaalset peame enesestmõistetavaks.
Olin üsna šokeeritud Katrin Pautsi artiklist 22.12.16 Postimehes. Minu hinnangul oli see verbaalne vägivald ehedaimal kujul. Esmalt nuhtleb Pauts kõiki võimalikke osalisi, alates enda emast ja lõpetades vägivalla ohvritega ning kõige kummastavam tipp on artikli resümee: „Hea on selliste saagade avalikustamine mitte selleks, et vägivallatsejat ja tema ohvrit paremini mõistma õpiksime, vaid et samas olukorras ohvrid mõistaksid: nende lood pole erandjuhtumid.“
Üldistamine, erinevuste vähendamine ja sarnasuste suurendamine on klassikalised vägivaldse ühiskonna tunnused. Vaadakem ajaloost Nõukogude Liitu või praegust Põhja-Koread. Ei ole erandjuhtumeid, on ainult ühiskondlikud haigused ning see teeb ravi lihtsaks – kõigile sama.
Vägivallatuse alus on just nimelt erinevuste tunnistamine ja arvestamine, nii ohvrite kui kurjategijate. Ainult nii saab leida toimivaid lahendusi. Justiitsminister Urmas Reinsalu on õigesti öelnud, et meil on vaja nutikaid, st varieeruvaid karistusi, mis sobivad just konkreetsele isikule.
Kasvatagem tüdrukutest daamid ja poistest härrasmehed
Vägivalla vähendamine algab mõtteviisi muutusest. Seda saab ennekõike teha läbi teistsuguse kasvatuse. Ühe sõbra laps ütles: „Vägivald algab seal, kus lõpeb mõistus.“ Lapsesuu ei valeta. Vägivald algab seal, kus lõpeb võimekus olukorraga teisiti toime tulla. Igal tasandil aitab vägivalda vähendada suurem sotsiaalne suutlikkus, suhtlemisjulgus ja -oskused.
Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid pigem toetavad vägivallatust. Poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks. Mulle tundub, et need, kes peavad soorolle vananenud igandiks, eksivad kultuuri loogika vastu. Juri Lotmani kultuurimälu teooria järgi säilitab kultuur neid elemente, mis on vajalikud tema püsimajäämiseks. Kui miski on säilinud sadu ja tuhandeid aastaid, siis pole see märk igandist, vaid elujõust. Kultuur on moraalitu masin, mis hoiab elus vaid vajalikku ja saadab halastamatu järjekindlusega ajaloo hämarusse kasutud hälbed.
Vägivallatus ei alga neist, vaid meist
Vägivald ei alga naabri korteris toimuvast intsidendist. Vägivald algab meie suust ja peast, sõnadest ja mõtetest. Vägivallatust saab kasvatada tõesti rääkides. Mitte vägivallast, vaid vägivallatult rääkides. Viisakalt, hoolivalt, armastavalt rääkides. Vägivallatuseks pole vaja presidendi kampaaniat, pole vaja üldrahvalikku naabrivalve võrgustikku, vaid viisakat ja hoolivat hoiakut, kõne ja käitumist.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli