Erik Gamzejev: saast Ida-Virumaale, raha Tallinna
Kui kaua kestab veel selline ebaõiglane olukord, kus Ida-Viru ettevõtted tasuvad riigile sadu miljoneid eurosid keskkonnatasusid, millest aga kohaliku elu turgutamiseks jõuab tagasi vaid tilluke osa?
2015. aastal laekus riigikassasse keskkonnatasusid umbkaudu 81 miljonit eurot. Sel aastal arvestab riik rohkem kui 86 miljoni euroga. Lõviosa sellest (ehk suurusjärgus 70 miljonit eurot) maksavad Ida-Virumaal tegutsevad põlevkivitööstusettevõtted.
Ligikaudu poole moodustavad saastetasud, ülejäänu on peamiselt põlevkivi kaevandmisõiguse ja vee erikasutustasu. Ida-Virumaale jääb keskkonnatasudest umbes 14 miljonit eurot, mis jaguneb vaid nende valdade vahel, kus parajasti põlevkivi kaevandatakse.
Lähinaabruses asuvad linnad ja vallad, kus elab kokku kümneid kordi rohkem inimesi, kelle tervist ja elukeskkonda samuti tööstus mõjutab, ei saa keskkonnatasudest mingit osa. Samas tuleb nendes linnades sageli maadelda ka aegade hämarusest pärit pärandreostusega, mis aeg-ajalt endast kummitusliku tondina märku annab.
Terve mõistus ja õiglustunne ütlevad, et lõviosa keskkonnatasudest peaks jääma piirkonda, mis kõige rohkem kannatab. Loodusele põhjustatud kahjude hüvitamise kõrval peaks keskkonnatasudega leevendama ka sotsiaal-majanduslikku mõju.
Praegu on laias laastus nii, et saastamine toimub Ida-Virumaal, aga kahjutasu läheb Tallinna, kus see võimukoridorides ära jagatakse − riigieelarve aukude lappimiseks või siis keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu mitmesugustesse keskkonnaprojektidesse, millest vaid väike osa viiakse ellu Ida-Virumaal.
Viimase kümne aasta jooksul on põlevkiviettevõtted maksnud riigile keskkonnatasusid suurusjärgus 400 miljonit eurot. Sellele lisaks on riik teeninud ka sadu miljoneid tööjõumaksude ja Eesti Energia makstud dividendidena.
Ida-Virumaa ebaõiglasele kohtlemisele keskkonnatasudest laekuva raha jaotamisel on aastaid tähelepanu juhtinud nii Ida-Viru omavalitsusjuhid kui ka teised poliitikud. Viimati rääkis sellest Põhjarannikule antud intervjuus riigikogu majanduskomisjoni esimees Aivar Kokk.
„Me teame, et Ida-Virumaalt kogutakse kokku väga palju keskkonnatasusid. See raha tuleks siia tagasi investeerida, et inimesed tahaksid siin elada ja ettevõtjad oma ettevõtteid luua,“ ütles ta.
Tema erakond IRL on aastaid riigis võimul olnud, aga selles osas pole seni muutunud midagi.
Neli aastat tagasi analüüsis poliitikauuringute keskus Praxis põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaal-majanduslikku mõju. Uuringu põhiline järeldus oli, et keskkonnatasudest laekuva raha kasutamine on tasakaalust väljas ja seda tuleb põhjalikult muuta. Selle raha eest tuleks senisest märksa rohkem teha elukeskkonna parandamiseks Ida-Virumaal, kus põlevkivitööstuse mõjud on tugevamad kui kusagil mujal.
Seegi uuring on seni osutunud suuresti tuuletallamiseks, sest tehtud järeldusi pole võimud arvestanud.
Eri ministeeriumide ametnikud on kulutanud aastate jooksul tohutult töötunde arvukate Ida-Virumaa arendamist puudutavate analüüside ja tegevuskavade tootmiseks. Kirjapandud plaanidest on teoks tehtud vaid tühine osa. Põhjus on lihtne: raha nende elluviimiseks pole enamasti planeeritud. Nii tegeletaksegi probleemidega pidevalt näiliselt ja tulemushõredalt.
Nüüd on uue algatusega välja tulnud ettevõtlusminister Urve Palo. Ta tegi rahandusministeeriumile ettepaneku suunata veerand põlevkiviettevõtete tasutavatest saastetasudest (ehk igal aastal umbes kümme miljonit eurot) Ida-Viru programmi elluviimiseks. See oleks loogiline rahaallikas paljude aastaid lahendamist ootavate probleemide lahendamiseks. Vaielda võiks selle üle, miks see määr on ainult 25, aga mitte näiteks 50 protsenti.
Samas võib ette näha, et ka 25 protsendi puhul tekib tugev vastuseis, sest harjumuspärase rahastamissüsteemi muutmisega keegi kindlasti ka kaotab raha. Ei imestaks, et – nagu sisekaitseakadeemia kolimise puhulgi – täidavad avaliku ruumi peagi tulised seisukohad, et saastetasude osaline suunamine Ida-Virumaale on ebaotstarbekas, mõttetult kallis ja seab lisaks riiklikule julgeolekule ohtu ka Eesti ökoloogilise tasakaalu.
Arenenud riikides on piirkonnad, kus ammutatakse kogu ühiskonnale jõukust toovaid maavarasid, üldjuhul heal järjel. Saastetasude õiglasema ümbersuunamisega on võimalik seda teha ka Eestis.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar