Jüri Ratas: Eesti koht on jätkuvalt Euroopa koostöö tuumikus
Eesti naasmine Euroopasse ja Euroopa naasmine Eestisse peab olema pöördumatu. Lennart Meri püstitatud Eesti välispoliitika nurgakivi – ei eal enam üksi – on jätkuvalt kehtiv. See tähendab Eesti kohta Euroopa koostöö tuumikus, kirjutab peaminister Jüri Ratas Euroopa Liidule aluse loonud Rooma kokkuleppe 60. aastapäeva eelõhtul.
25. märtsil 1957 Euroopa majandusühendusena alustanud, aga tänaseks Nobeli rahupreemiaga pärjatud Euroopa Liidu alus rajati just Rooma kokkuleppega 60 aastat tagasi. Eesti jaoks on käesolev aasta tähenduslik veel ka seetõttu, et detsembris möödub 20 aastat sellest, kui Eesti võeti toonase Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junkceri eestvedamisel Euroopa Liidu liitumisläbirääkimistele. Veel kümme aastat varem ei osanud me sellest endiselt okupeeritud Eestis veel mõeldagi.
Rahu, demokraatia ja Euroopa heaolumudel on samas haprad ning vajavad pidevat hoolt. Äsja avaldatud Euroopa Komisjoni nn valge raamat osundab, et üleilmsetes arengutes on Euroopa positsioon nii majanduslikult kui poliitiliselt kahanev. Enam pole sugugi enesestmõistetav, et ka käesolev sajand kujuneb rahvusvahelistel reeglitel ja inimväärikuse austamisel põhinevaks „Euroopa sajandiks“.
Peame juba praegu otsustama, kas kümne või kahekümne aasta pärast on Euroopal maailmamajanduse ja -poliitika arengut otsustavate laudade taga hääl või mitte.
Eestimaalastele tähendab 25. märts ennekõike 1949. märtsiküüditamise aastapäeva. Teame omal nahal totalitaarsuse ja autoritaarsuse vägivaldset tähendust, turvatunde ja tänapäeval nii enesestmõistetavate vabaduste puudumist. Seetõttu on arusaadav, et eestlased on Lääne institutsioonides ja koostöös otsinud ennekõike turvatunnet ja läänelikel väärustel põhineva iseolemise kinnistamist. Me ei saa ega tohi siiski unustada 25. märtsi kumbagi tähendust.
Eurooplaste ühistööna loodu on siiski midagi erakordset ja kordumatut. Euroopa Liidu kõige suurem saavutus on olnud rahu hoidmine, julgeolek ja vabaduste ühine teostamine. Nende saavutuste ja väärtuste teadvustamine on ülioluline, eriti ajastul, mil neid seatakse kahtluse alla valede ja populismiga.
Siin saame toetuda kahe suurmehe loodud sillale. Meie jaoks nii lugupeetud teadlane Juri Lotman pidas juba 1960. aastatel kirjavahetust teispool raudset eesriiet elanud Umberto Ecoga. Eco selgitas semiootika olemust uurimisvaldkonnana, mis vaatleb kõike, mille abil saab valetada. Lotman oleks oma ametikaaslast saanud varustada rohke uurimismaterjaliga, sest meie tundsime siin toona just suurt puudust tõest ja vabadusest.
Peame üheskoos ja igapäevaselt seisma Euroopa väärtuste eest, et see ajastu ei naaseks.
Euroopa ei saa takerduda minevikku
Me ei kohtu Roomas Euroopa Liidu alusleppe 60. aastapäeval selleks, et Euroopa Liit pensionile saata, vaid selleks, et 27kesi kinnitada üle vanne elada üheskoos edasi rahus ja rikkuses. Peame mõtlema, millised on järgmised aastakümned ning pakkuma lahendusi ka järeltulevatele põlvedele.
Hoiame ja arendame eelnevast seda, mis on meile oluline – kultuuriline ja keeleline mitmekesisus, traditsioonid, elusloodus, hooliv sotsiaalne mudel; aga ka enneolematult suur turg, ühisvaluuta ja põhivabadused. Muidugimõista peame hoidma rahu ja pakkuma turvatunnet, aga selgitama ka muutuvat keskkonda ja maailmas toimuvat. Mõistame kõik, et sissepoolepööratus kiirelt areneva maailma suhtes ning hirm tehnoloogilise muutuse ees ei ole lahendused.
Euroopa demokraatlik ja sotsiaalne mudel on ideaalsed tegelemaks inimeste hirmudega muutuvate olude ees. Väljakutsed tuleb pöörata võimalusteks, suurendada vabadusi, seista tarade vastu ning vabakaubanduse ja tehnoloogiliste muutuste eest.
60 aastat tagasi seatud neli Euroopa Liidu põhivabadust on meid ühiselt toonud tänasesse. Eesti on pakkunud, et tulevasi poliitilisi ja majanduslikke protsesse saaks juhtida paremini kui andmete vaba liikumine saaks nende kõrvale viiendaks vabaduseks.
Muutused on möödapääsmatud, kuid Euroopa on parim, mis meil võtta on. Kriisides karastunud kontinendi paremad päevad on kindlasti alles ees.
Kiirtee(de) Euroopa
Rooma deklaratsiooni kõige suurem väärtus dokumendina seisneb üldises suunanäidus ja ka asjaolus, et selles seisvale on alla kirjutanud kõik liikmesriigid. Kõik on selles sisalduvaga nõus. Ent ometi on poliitilised eriarvamused Lõuna ja Põhja, Ida ja Lääne, solidaarsuse, vastutustunde aga ka vastastikkuse austuse vahel, kergitanud taas päevakorda arutelu töömeetodite üle. Arutelu selle üle, kas ja kui kiirelt keegi soovib koostööd teha.
Tagantjärele tark olles võib öelda, et Ülemkogule püsijuhtimise ja seega ka „kriisistaabi“ andnud Lissaboni lepe oli tegelikult väga ettenägelik otsus. Olen ise seda meelt, et töömeetodid on küll olulised, aga pelgalt nendega ei lahenda põhimõttelisi eriarvamusi, sest vaja on ikkagi sisulist konsensust praegu arutelu keskmes seisvate euroala ja rände/Schengeni küsimuste osas.
Kriiside puhul peame andma vastuse, et elame üheskoos üle ka järgmised kriisid. Eurot ühisvaluutana ning Schengenit territooriumina omavate ja välispiiri jagavatel riikidel on eriline vastutus. Erinevad töömeetodid võivad lõpuks viia sarnasele tulemusele, kui osalised ise on selle suuna ja sisuga päri. Küsimus ei taandu tihtipeale sellele, kes tuleb kaasa, vaid sellele, et kas kellelgi võib olla õigust hetkel kõrvale jääda. Ilmselt peaks selline õigus põhjendatud juhul olema.
„Suure kokkuleppeni“ oleme Euroopas jõudnud alati samm sammult ning laiapõhjaliselt – olgu selleks siseturg, põllumajanduspoliitika, rahaliit või Schengen. Esmalt tuleb ikka luua faktiline solidaarsus riikide vahel. Neile, kes soovivad elust suuremaid kokkuleppeid, jääb demokraatlik süsteem ilmselt alati ebatäiuslikuks.
Prantsusmaa ja Saksamaa valimiste tulemusel võib tekkida arutelu Euroopa kaitsekoostöö üle. Kehtiv alusleping võimaldab selles küsimuses minna edasi ka kõiki riike kokkulepetesse kaasamata. See on tegelikult esimene kord, kui Eestil oleks võimalik algusest saati olla otsustajate ringis, sest Schengeni ja euroalaga liitusime väga suure ponnistuse tulemusel.
Kaitsekoostöö liikmena oleks meil võimalus olla arengu suunajate hulgas. Samuti mõjutada liikmes- ja liitlasriikidega peale ühtse kultuuri kujunemise ja jagatud ohupildi ka kõigi ühtseid kaitsekulutusi ja investeeringuid. Kujutage vaid ette, kui Euroopa kaitsekoostöö oleks täna samal tasemel nagu 1957. alustatud põllumajanduspoliitika või kaubanduspoliitika, kus me oleme Ameerikale täiesti võrdsed partnerid.
Koht nõupidamislaua ääres on Eesti jaoks eluliselt oluline küsimus, nagu on muutumatu ka Eesti geopoliitiline ja julgeolekupoliitiline asukoht. Seetõttu ei peaks üleüldse tekkima küsimust selle kohta, kas Eesti peaks koostöös osalema algusest peale. Loomulikult on see meie huvides.
Eesti naasmine Euroopasse ja Euroopa naasmine Eestisse peab olema pöördumatu. Lennart Meri püstitatud Eesti välispoliitika nurgakivi – ei eal enam üksi – on jätkuvalt kehtiv. See tähendab Eesti kohta Euroopa koostöö tuumikus.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli