Peeter Espak: demoniseerimine Eesti ühiskonnas ({{commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

„Eesti kodaniku loomulik voolusäng on pigem alalhoidlikult keskel ja mitte ühiskondlikule polariseerumisele üles ehitatud kärestikus. Konservatiivset või mõõdukat jõge ei saa aga oma pika arengu jooksul kujunenud sängist lihtsalt ühe hetkega sunniviisiliselt ümber tõsta või tagurpidi voolama panna. Või kui, siis katastroofiliste tagajärgedega kogu ümbritsevale,“ kirjutab Peeter Espak oma arvamusloos.

17. märtsil korraldas Ühiskonnauuringute Instituut Teaduste Akadeemia saalis avaliku konverentsi, kus arutleti instituudis valmivate väärtushinnangute uuringute põhjal Eesti kodanike enesemääratlust ja paigutumist skaalal liberaalne-konservatiivne. Martin Mölderi ettekanne „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal“ võttis kokku peamised jõujooned, mida viimase kahe aasta uuringutest võiks järeldada.

Skaalal liberaalne-konservatiivne paigutas ligi kolm inimest kümnest ennast keskele, viiendik ei osanud vastust anda ning ainult 3 protsenti pidas ennast täiel mahul liberaaliks või konservatiiviks. Vahepealsed vastused jagunesid üpriski võrdselt mõlemas suunas. Skaalal vasak-parem paigutab aga juba pisut üle kolmandiku vastanutest ennast keskele ning viiendik ei oska seisukohta võtta. Täiesti kindlalt vasakpoolseks loeb ennast 1 protsent, parempoolseks 4 protsenti vastanutest. Vahepealsetes vastustes oli aga märgatavalt suurem toetus parempoolsel maailmavaatel.

Võis järeldada, et meie „keskmine“ kodanik ei määratle ennast paremkonservatiivi ega vasakliberaalina. Samas ollakse oma hinnangutes paljudele esitatud küsimustele maailmavaateliselt just konservatiivsed, kuigi otsesõnu ennast konservatiivina määratlemata. Eesti kodanikkonda võime üldjoontes iseloomustada kui valdavalt selgest määratlustest hoiduvat, kuid tsentrist pigem paremale ja eluhoiakutelt kindlalt konservatiivsusse kalduvat.

Nii ettekannetest kui ka hilisematest aruteludest tuli välja asjaolu, et viimasel ajal on skaala mõlema fundamentaalsema ja samas väikesearvulisema osa poolt ilmselgelt suurenenud surve suruda rahvahulki üha rohkem kindlatesse raamidesse. Kõvahäälsed ideoloogid üritavad luua grupimõtlemisel põhinevat polariseerunud ühiskonda, kus üha rohkem inimesi on endale sunnitud kesktee puudumisel valima mingi kindla sildi, mille alla koonduda.

Omavahel oleks võitlusse asunud justkui kaks eri mütoloogiat, mõlemal oma pühad tõed, mis ei ole enam arutelu objektid ega ei kuulu uute faktide ilmnedes korrigeerimisele, vaid on muutunud pigem kaljukindlat usku nõudvateks dogmadeks. Kummagi leeri eestkõnelejad nimetavad oma ideoloogia ainukehtivaks ja heaks ning peavad oma vastaseid hävingu ja kaose külvajateks.

Kaose ja korra võitluse motiiv on üks vanimaid kogu inimkonna mütoloogias, nagu ka lugu korratust või kurjust alistavast headust ja üllust sümboliseerivast kangelasest. Mütoloogilises hea ja kurja vastandumises, olgu religioonis või tavaelus, ei ole samas iseenesest mitte midagi halba. Pigem on selline motiiv olnud aegade algusest peale isegi tsivilisatsiooni edasiviiv jõud.

Maailma üks esimesi selgelt monoteistliku loomuga usundeid – muistse Iraani religioon zoroastrism – oli selgelt üles ehitatud just headuse ja kurjuse jõudude omavahelisele pingele ja võitlusele. Ajalises maailmas võitlesid maailmakorra kontrollimise ja suunamise eest hea ja tark loojajumal Ahura Mazda ning tema vastane, kurjust ja kõike mõeldavat halba kehastav Angra Mainju. Filosoofilises plaanis vastasid neile kahele jumalusele headuse ja tarkuse printsiip aša ning kurjuse printsiip druij.

Mõningate zoroastrismi arusaamade järgi pidi maailma praeguse ajastu lõpus saabuma apokalüptiline lahing, kus headust kehastavad jõud võidavad lõplikult kurjuse, mille ajutine ilmalik valitsemisaeg otsa saab ning algab uus tõe ja headuse ajastu.

Kes ei sooviks kogu vale ja maailma kurjuse väljajuurimist ning hoopis uue ja õiglasema ajastu saabumist? Isegi väikesed lapsed vihastavad siiralt kurja hundi peale, kes süütuid põrssaid või tütarlapsi ahistab ning nad valivad endale pea alati headuse poole, kui ehk mõned üksikud psühhopaatlikud erandid välja jätta.

„Kurjus“ või „halbus“ on nähtused, mille olemasolu me ei saa eitada (isegi juhul, kui peame neid lihtsalt „headuse“ puudumiseks, mitte kategooriaks iseeneses) ning nende vastu võitlemine ning seejuures sündiv loov pinge viivad edasi ka meie tänast ühiskonda. Tsivilisatsiooni ohustava kaose ja kurjuse vastu võitlemine (olgu selleks võõrrahva rünnak, põud, maavärinad, haigused) on olnud alati kogukondi ühendava tähendusega. Kokkukuuluvustunde ja tsivilisatsiooni ühestoimimise arendamiseks pole midagi paremat kui kuri ja õel vaenlane.

Probleemseks muutub aga olukord siis, kui säärast vastandumist hakatakse poliittehnoloogiliselt ja omakasu eesmärgil kunstlikult üles kütma. Vaenlase demoniseerimist ja iseenda õilistamist on ette tulnud ilmselt pea kõikjal maailmas ja kogu ajaloo vältel. Üritatakse luua kuvandit, mille järgi üks partei või poliitik kehastab korda, turvalisust, headust ja õiglust ehk tõde. Teine partei või poliitik esindavat aga korratust, kurjust, valelikkust ning üritab kõikide nende salakavalate võtetega kas seda õiget parteid võimult kukutada või ise võimule jääda.

Iidsete mütoloogiliste kuvanditega mängides mobiliseeritakse oma toetajaid ja värvatakse hirmutades juurde uusi.

Üks kõige kujukamaid mütoloogilisi vastandumisi Eesti poliitilises ajaloos oli kahtlemata nüüdseks ootamatult lõppenud Savisaare demoniseerimine. Tõenäoliselt ei järginud see 90ndatel tekkinud mütoloogia aga mitte kellegi kindlat poliittehnoloogilist plaani, vaid kujunes välja üpriski siiralt „isamaaliste“ ringkondade täiesti põhjendatud kartuse taustal: mis saab siis, kui Savisaar toob nullkodakondsuse, suletud idaeuroopaliku majanduse ja oma isikukultuse. Savisaar proovis kahtlemata samasugust koletist maalida Laarist, kes kiusavat vanainimesi, võtvat rahvalt raha ja korteri käest ja olevat kogu maa suurde vaesusse paisanud.

Kui aga kahe mehe fotosidki vaadata, siis on ka arusaadav, miks üks omandas üpriski suurte rahvahulkade silmis kurjuse kehastuse kuvandi, teine aga pigem lihtsameelsusest vigu teinud naeratava patrioodi üldmulje. Naeratav ja sõbralik deemon üldiselt on mütoloogias üliharv nähtus; irooniliselt muigav ja kurjalt jõllitav aga üsna levinud.

Mis oleks siis õigupoolest juhtunud, kui Savisaar oleks korraks ka peaministriks saanud, on võimatu tagantjärele ennustada. Võimalik, et ta oleks oma tõsiseltvõetavuse deemonina igaveseks kaotanud ning mitte miskit hullu peale paari kosmeetilise muudatuse poleks Eestis toimunud. Müüt meie igapäevast leiba ja turvalisust ohustavast kuradist korjati aga oskuslikult üles järgmise laine poliitikute poolt ning sellest konstrueeriti omale pääs võimule kauemaks kui kümnendiks. Loosung „Kui te meid ei vali, tuleb Savisaar“ oli kaose-korra mütoloogilise vastandumismotiivi musternäidis, millele ehitati üles sisuliselt kogu Eesti poliitiline korraldus.

Loomulikult leidis kurat omale ka põrgu Tallinna linna näol, kus enda isiklikku allilma valitseda. Tegelikkuses said ju kasu sellisest vastandumisest mõlemad pooled – lihtsalt eri maailma sfäärid jaotati omavahel ära. Kuigi üks garanteeris teise võimu mõlemas. Tegu oli eelkõige mugavusvastandumisega, mitte aga kosmilise ning apokalüptilise headus-kurjus võitlusega.

Sellise oleku taustal algas aga vaikselt ja hiilivalt nähtus, mida võiks nimetada mõtleva Eesti tasalülitamiseks. 2000ndate keskel oli kas või teaduselus näha teatud optimismi, õiged otsused lõid eelduse teaduse ja kultuuri tulevaseks õitsenguks; näis, et kõik läheb paremuse poole. Kuni ühel hetkel märgati, et järsku on meil tekkinud riigivõim, kelle all teenivad kipsipanijad kaks korda rohkem kui Tartu Ülikooli professorid.

Kunste ja teadust hakati juba üpriski avalikult nimetama kahjurlikuks nähtuseks, mida on raske mõõta ja mis ei too mitte miskit sisse. Sündis arusaam sellest, et Eestis valatakse betooni, mitte ei investeerita inimestesse. Käibele tuli ka sõna „loovmajandus“. Räägiti, et päris majandus kasvavat nii, et tuleb laenu võtta ja veelgi rohkem betooni valada – nii jõutavat peagi Norrale ja Šveitsile järele.

Tegelikult läks kõigil „hästi“, vaimuinimestel ehk sellevõrra halvemini, et musta uue bemmiga sõitev ehitustööline käis uhkuse pihta ja tekitas kadedust. Täpselt nagu Barack Obama sai Nobeli rahupreemia enne kui ta ühtegi rahu tagavat otsust vastu võtta jõudis, jagas keskmine Eesti inimene oma mõtteis hoolega tulevikus saadavat rikkalikku tulu.

Saabunud majanduskriis tabas aga ühtviisi valusalt nii loovintelligentsi kui ka lihttöölisi. Igavese külluse ajastust, mille pühakodadena tegutsenud krediidiasutustest voolas pidevalt uut lunastust ja õndsust, sattuti järsku olukorda, kus näiliselt kaotati kõik – kaasaarvatud võimalus õndsuseks tulevikus. Levima hakkasid apokalüptilised meeleolud, sooviti leida süüdlast sellele, miks on minul nii halvasti läinud.

Ühe osa – ja kahjuks väga laialdase hulga – nooremate haritlaste jaoks sai vaenlaseks rahvusromantiline või „natslik Eesti“, kes olevat kõiges kurjas süüdi. Loomulikult juba Läänes täies jõus lokkava revolutsioonilis-marksistliku liikumise eeskujul ja vastava kallakuga Lääne kõrgharidusasutustest naasnud aktivistide kihutustöö tulemusel. Selle taustal on koomiline, et tõelised Eesti rahvuslased, kes ei lähe mitte kunagi öösel enne magama, kui pole paar minutit mõtisklenud Sinimägede lahingu üle, olid sedasama Eesti riigikorraldust juba rohkem kui kümme aastat süüdistanud täielikus rahvuslikkuse minetamises, Lääne liberalismile alistumises ja halvemal juhul ka juutide ja tulnukate vandenõus osalemises.

Tööta jäänud kipsipanijad vist arvasid tihtipeale, et töökaotuses on süüdi mingi abstraktne nähtus nimega „neeger“. Tänasel päeval avaldub sellise kontingendi meelsus eelkõige sotsiaalmeedias kirjavigasid täis lausetega sõimlemises, tegusamad aga asusid kaost ületama ja korda looma Odini sõdalaste nime all kokku koondununa. Taas kord viitega mütoloogilisele lahingule germaani mütoloogias. Osavamatel sellise suuna pooldajatel on õnnestunud isegi mõni kirjeldusega „kuri neeger“ kokku sobiv indiviid kaamerasilmale jäädvustada ja väita, et maailmalõpp on kohe saabumas, kui germaanlaste muistsete jumalate elutarkust appi ei võta.

Loodetavasti EKRE sellise ellusuhtumisega kaasa ei lähe, hoolimata sellest, et rahulolematud valijad vajavad ülesnoppimist. Nagu näitas ka Ühiskonnauuringute Instituudi värske küsitlus, siis erinevalt aastatagusest ajast, kui pagulasi pidas Eesti kõige tõsisemaks probleemiks ligi neljandik vastanutest, siis aastal 2017 leiab sama kõigest 2 protsenti. Tõsiseltvõetavaks ja stabiilseks poliitiliseks jõuks kujunemisel on Eestis vaja enamat kui ühele kitsale probleemile keskendumist, mis maailma sündmusi kajastava meedia mõjul võib tõepoolest ajutiselt kodanikke kirgi kütta, kuid ainult mööduvalt.

Täiesti uue taseme ja perspektiivi meie poliitmaastiku mütologiseerimisel lõi aga Jevgeni Ossinovski oma eelmise suve sõnavõttudes ja kõnedes, kus tituleeris sotisaaldemokraadid ja EKRE olemuslikult teineteisele vastanduvateks erakondadeks. Üks läbinisti hea, teine lõpuni halb. Ei oska öelda, kas tegu oli kaalutletud poliittehnoloogiaga ripakil oleva eeldatava vasakliberaalse valijaskonna meelitamiseks või tuli ideestik puhtast südamest. Ei saa välistada, et tegu oli poliitilise kalkulatsiooniga ja läbimõeldud sammuga – uue ja kasuliku vastandumise tekitamisega äralangenud vana asemele siis, kui Savisaar oli pildilt kadumas ja uus kurjuse ja kaose jõud veel loomata. Võib-olla taheti omada esimese koletise ära tundnud ja talle vastupanu osutama asunud partei silti.

Tõsiasjas, et Ossinovski viitas oma erakonnakaaslastele peetud kõnes kaose ja korra vastuolule, ei jäta kahtlust tema lause: „Aina enam näeme Eesti ühiskonna põhiväärtuste teadlikku ja süstemaatilist lammutamist.“ Ossinovski näib küll osalt tunnistavat, et ka EKRE näol on tegu samuti poliittehnoloogidega, kes „head rahvuslust“ rüvetavad ja on „oma lõhestavat ja inimvaenulikku poliitilist projekti alatult varjanud rahvusliku retoorika taha. Võtnud rassismi, misogüünia ja ksenofoobia kattevarjuks vägisi selle väärika lipu.“

Samas võrdsustab ta selgesõnaliselt EKRE pimedusega ja sotsiaaldemokraadid valgusega: „Lüliti on kas sees või väljas, valgus kas põleb või ei põle. Sotsiaaldemokraadid hoiavad humanistlikku valgust põlemas. EKRE usub, et pimedus on parem.“

Kui otsida taolisele mütoloogiale paralleele varasemast, tuleb lisaks zoroastrismi headus-kurjus ja pimedus-valgus vastandusele koheselt meelde Piibli Johannese evangeeliumi algusmüüt (Johannese 1: 5) „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud“. Pimeduseks on nendes ridades loomulikult halb ja hukka läinud maailm, valguseks aga Jeesus, keda ei tuntud sellisena ära ning kes hukati oma rahva poolt.

Ossinovski on läinud poliitika mütologiseerimises ja „usuliseks“ muutmises kaugemale, kui ükski teine poliitik tänase Eesti lähiajaloos. Ta tõi sisse piibelliku apokalüptilise mõõtme, mida viimati vist kohtas meie avalikus retoorikas sotside võitluses vabadussõjalaste vastu 1930ndatel ning millele odinlased oma pisikese viitega vanade skandinaavlaste ühele jumalusele ei saa ligilähedalegi.

Sun Bin on öelnud „Kui vesi voolab oma sängi mööda, viib ta kaasa kivid ja purustab paadid. Kui rakendada rahvast tema loomust mööda, täidab ta käske nagu voolav vesi.“ (Märt Läänemets, Sun Zi. Sun Bin. Sõja seadused, 2001, XXXI). Kas ei näe me hetkel Eestis seda, et rahvast üritatakse tema sängist välja juhatada ja panna täitma sundkorras talle võõraid käske teiste revolutsioonilises ja apokalüptilises sõjas osalemiseks?

Ühiskonnauuringute Instituudi uuring, mis hakkab edaspidi sarnaselt korduma igal aastal, andiski ehk sisendi, et Eesti kodaniku „loomulik säng“ on pigem alalhoidlikult keskel ja mitte ühiskondlikule polariseerumisele üles ehitatud kärestikus. Konservatiivset või mõõdukat jõge ei saa sunniviisiliselt oma pika arengu jooksul kujunenud sängist lihtsalt ühe hetkega kuhugi ümber tõsta või tagurpidi voolama panna. Või kui, siis katastroofiliste tagajärgedega kogu ümbritsevale.

Poliittehnoloogiate äratundmiseks tasub olla aga pidevalt valvel ja mitte neelata alla kavala poliitiku poolt heidetud konksu maitsvana näiva söödaga. Muistsed mütoloogilised motiivid ja stsenaariumid meie igapäevaelust ei kao kuhugi. Kui, siis muutuvad need ajas vastavalt keele ja eluolu arengule.

Deemonitesse ei maksa aga enam uskuda, nad on kunagi reaalseks peetud kirjanduslikud kujud, keda pole päriselt olemas. Kui keegi ütleb, et tema on valgus või tõde, on tegu kas Jeesuse või petisega. Selgusele jõudmine kummaga on tegu, ei saa aga tulla käsu korras, vaid iga inimese enda moraalse ja loogilise kaalutluse põhjal. Tõenäosus, et mõni Eesti poliitik osutub aga puht juhuslikult maa peale tagasi saabunud lunastajaks, on vist siiski kaduvväike.

Artikkel on algselt ilmunud konservatiivse ilmavaate kaitseks asutatud mittetulundusühingu Edmund Burke’i Seltsi kodulehel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Edmund Burke'i Seltsi koduleht



Poliitikud saates "Foorum".

Helme: toetuste jagamise probleem ei puuduta ainult Simsonit

Majandusminister Kadri Simsoni puhul on tõstatatud küsimus, kas ta on valitsuses seakasvatuse toetuste läbirääkimistel osaledes õigesti käitunud, arvestades oma elukaaslase tegutsemist samas valdkonnas, kuid riigikogu EKRE fraktsiooni esimehe Martin Helme sõnul on probleem laiem ja puudutab ka paljusid teisi poliitikuid.

kahe isa kogemused
Isapuhkuse päevikut pidasid Pärt Ojamaa Tartust ja Lauri Koort Tallinnast.

Isapuhkuse päevik: ära püüa olla aasta isa, ole lihtsalt olemas

Kas lastega jalgsi poes käimine on kangelastegu või normaalsus? Millal on okei osta laps ära magusaga? Kui sujuvalt toimub vahetus emapuhkuselt isapuhkusele? ERR palus kahel lapsepuhkusel oleval Tartu ja Tallinna isal pidada päevikut ja arutleda isapuhkuse teemal.

Noored Arvamusfestivalil

Uuring: eesti ja vene noorte vahel laiutab kodanikuhariduses suur lõhe

Eesti õpilaste teadmised ühiskonna ja kodanikurollide kohta on paranenud, kuid eesti ja vene õppekeelega noorte hulgas on siin väga suured erinevused. Samas ei usalda noored ajakirjandust ega kipu olema poliitiliselt aktiivsed. Poliitilise aktiivsuse osas on vene õppekeelega noored aktiivsemad kui eesti teismelised.

tehnikakommentaar
Lapsed Stroomi rannas koolivaheaega veetmas

Selgusid järgmise kolme õppeaasta koolivaheajad

Haridus- ja teadusministeerium pani paika järgmise kolme õppeaasta koolivaheajad, et lapsevanematel oleks kergem puhkusi ja muid lastega seotud tegevusi kavandada ning koolidel ühistegevusi planeerida.

hääleta!
Spordiaasta tähed auhinnad

Algas "Aasta sportlane 2017" rahvahääletus

Esmaspäeva varahommikul avas Eesti Olümpiakomitee “Aasta sportlane 2017” rahvahääletuse, kui oma soosikute poolt saab hääletada internetis EOK kodulehel www.eok.ee. Spordiaasta parimad tehakse teatavaks 27. detsembril toimuval “Spordiaasta tähed 2017” auhinnagalal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: