Väärtuslikud inimsäilmed võivad ametite lünkliku koostöö tõttu kaotsi minna
Paljud arheoloogiliselt väärtuslikud inimsäilmed võivad kaduma minna, sest politsei ja muinsuskaitseameti vaheline koostöö on lünklik.
Märtsi alguses ilmus Virumaa Teatajas artikkel pealkirjaga „Haljala vald peab matma saladuslikud säilmed". Nimelt leiti vallas tegutseva ettevõtte laoplatsilt inimluud ja kuna politsei ühtegi kuritegu ei tuvastanud, anti omavalitsusele teada, et nemad peavad korraldama säilmete matmise, vahendasid ERRi raadiouudised.
Haljala majandusspetsialist ütles, et luud tuhastatakse ning pärast peavad sotsiaaltöötaja ja hauakaevaja väikesed peied. Seekord jäid peied siiski ära, sest tähelepanelik lehelugeja teatas ajaleheloost muinsuskaitseametile.
Muinsuskaitseameti Tartumaa piirkonna vaneminspektor Anu Kivirüüt ütles, et seal oli päris palju kirstunaelu ja kõigi naiste pead olid värvunud veidi rohekaks.
"Tundus, et neil võisid olla peapärjad või midagi sellelaadset. Võib arvata, et seal oli midagi sellist, nagu oli Kukruse või Pada kalmistu. Mis on siis 12. või 13. sajandi Põhja-Eesti üsnagi uhke kalmistu," rääkis ta.
Tolle ajastu üks tähtsamaid ja uuritumaid leide, Kukruse emand puhkab ühes mulla ja ehetega, milles ta leiti, Eesti Rahva Muuseumi näitusesaalis. Seda, kui paljud ajaloouurimise jaoks olulised säilmed esmalt politsei kätte ja siis krematooriumisse jõuavad, keegi öelda ei oskagi.
Läinud aastal juhtus see näiteks Rakverest leitud säilmetega, millest muinsuskaitseamet saigi teada alles hiljem, kui luud uuesti mulla all olid. Tähtis oleks, et luud jõuaksid arheoloogideni siis, kui leiukoht on veel rikkumata, sest ainult sellisel juhul saaks võimalikult palju teada nii konkreetsete inimeste kui leiupaiga kohta.
"Selleks, et see info kätte saada, kas meil on maastikul veel äkki arheoloogiamälestisi, peaksime sinna kohale minema ja vaatama pinnast, kui see on parajasti lahti kaevatud. Teine asi esemete ja luude juures on see, et tegelikult nende sees ja ümber, igal pool, peitub teaduslik väärtus. Kui need luud lihtsalt lähevad tagasimatmisele, siis see teadmine kaob, kes nad olid, võib-olla ka, mida nad sõid," sõnas Kivirüüt.
Muinsuskaitse ja politsei koostöö muutub tema sõnul üha paremaks ning näiteks kultuuriväärtuste üle piiri liikumise asjus suheldakse juba päris palju. Samas, mis puudutab sajanditevanuseid luid, siis on Kivirüüdi sõnul ka palju neid politseiametnikke, kes ei oska asjast midagi arvata ega õige inimese poole pöörduda.
Tartu politseijaoskonna vanemkorrakaitseametnik Kert Kotkas on üks neid, kes ajaloouurijate huvist teab. Näiteks ERMi uue hoone ehitusel leitud luudest teavitas muinsukaitseametit just politsei. Samas ei oskagi ju politseiametnikud alati hinnata, kas leitud luud võivad arheolooge huvitada.
"Näiteks fragmentaalsete leidude puhul mitte väike hulk on osutunud loomaskeleti jäänusteks ja paraku sellise otsustuse, kas mõni üksik skeleti osa kuulub inimesele või mõnele muule kunagisele elusolendile, annab ekspertiis, mille vastus laekub mõni aeg päras säilmete leidmist," lausus Kotkas.
Ühtlasi tõdes ta, et politsei põhiülesanne on ikkagi kuritegude lahendamine ning et lahenduse saaks ka ajaloomõistatused, peavadki aktiivsed olema ajaloolased ehk miks mitte teha politseinikele üle Eesti väike koolitus.
Toimetaja: Karin Koppel