Kaupo Meiel: kas Arvo Valton peaks räppima? ({{commentsTotal}})

„Eesti loomerahva Aprillipleenumil“ ei esine ühtegi räpparit ega juutuuberit ja sellest on kahju. Genka, Chalice, Kaur Kender, Beebilõust, Martti Hallik ja paljud teised on väga oluline osa eesti kultuurist ja sellisest kultuurist, mille esindajatel on midagi öelda ja seda öeldut ka kuulatakse, märgib kirjanik Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Pühapäeval, 2. aprillil toimub Pärnu Endla teatris ambitsioonika nimega „Eesti loomerahva Aprillipleenum“, millele tuleb eelkõige Mark Soosaare eestvedamisel kokku mõtteid vahetama ja mõtteid avaldama muljetavaldav hulk neid eesti inimesi, keda oleme harjunud loomerahvaks ehk kultuuriinimesteks pidama.

Seekordne aprillipleenum, mis selgelt lähtub 1988. aasta legendaarsest Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumist, kannab alapealkirja „Kuidas Eesti ellu jääb?“. 29 aasta tagune küsimus on seega aktuaalne tänapäevalgi.

Esinejate kogus on „Eesti loomerahva Aprillipleenumil 2017“ suur ja tase kõrge. Kõnevoorudes kõnelevad teiste seas Ignar Fjuk, Mati Hint, Toomas Kiho, Andres Tarand, Marju Lepajõe, Marju Lauristin ja muidugi Valdur Mikita, kellele lisaks esineb ettekandega tervelt paarkümmend loomeinimest ja poliitikut. Samuti on pleenumil oma roll Mari-Liis Lillel, 2013. aasta loomeliitude piduliku koosoleku absoluutsel staaril.

Aprillipleenumi eestvedajad sõnastavad vajaduse suure kokkutulemise järele järgmiselt: „Suur maailm on läinud pöördesse ning loota, et jääme rahulikult edasi kestma oma metsatukas, ei pruugi täituda. Täna tasub meenutada Lennart Meri ütlemist, et üksi oleme puud, koos aga mets. Aeg on koos mõelda, kuidas peame tormises maailmas tuulemurde ette nägema, neid ära hoidma. Teame, et Eesti loomerahval on energiat ja tahtmist oma kõrge lennuga loometöö juurest ulatada käsi kaasteelistele, kelle anne, töökus ja unistused väärivad samuti märkamist ning kaasamist.“

Võib enam kui kindel olla, et suur osa pühapäeval kõlavatest ettekannetest on suurepärased nii stiililt kui sisult. Kui näiteks Anu Raud esitab oma kõnes küsimuse „Millal saame loovaks rahvaks?“, siis on tal tõesti see küsimus südamel ja võib julgelt oletada, et tal on vastuski välja pakkuda.

Probleemitõstatusi ja vastuseid lausa igipõlistele küsimustele laadis „Kes me oleme?“, „Kust me tuleme?“, „Kuhu me läheme?“ ja „Millal me sealt, kuhu me jõuame, pärast tagasi saame, kui rong ei sõida?“ kõlab kontsentreeritud moel sel nädalal niisiis päris tublisti, aga juba etteruttavalt saab kahelda selles, et vastused ja lahendused laiemale publikule korda lähevad või päriselt midagi muudavad.

Valdur Mikita võib igas uues trendiajakirjas esineda kolumniga ja igal konverentsil pidada kõne (ta teebki seda) ning kutsuda inimesi üles metsas hulkuma ja puude ning loomadega kõnelema, aga ega see ei tähenda, et tema mõtteid valimatult sisse ahmivad lugejad kohe vastavatud vegankohvikus cappuccino pooleli jätaksid, jalgratta selga hüppaksid ning loodusega üheks saama tõttaksid. Pigem piisab teadmisest, et kuskil on keegi, kes meie looduse pärast siiralt muretseb ja seda mõtestab.

Loomerahva suurejoonelise kõnekoosolekuga on sama lugu. Põhimõtteliselt piisab teadmisest, et pühapäeval kogunevad ühte saali inimesed, kelle puhul teame a priori, et nad on targad, ja hakkavad muretsema selle üle, kas Eesti jääb ellu ja kui jääb, siis kuidas. Sellise teadmisega on hingel palju kergem ja varakevadised aiatööd lähevad nädalavahetusel lausa lennates.

Samal ajal tilgub aga Endla teatri saalis mõnelgi loomeinimesel süda verd, sest neid ei kuulata enam sama andunult kui 29 aastat tagasi ja nende sõnadel pole sama suurt mõju kui taasiseseisvumise koidikul. Kõige raskem, kiputakse mantrana kordama, on jõuda oma sõnumiga noorteni.

Aga millist noort peaks huvitama see, mida on Ignar Fjukil või Arvo Valtonil öelda? Hea küll, noori on igasuguseid, mõnda võibolla tõesti huvitab, aga neid on imevähe. Asi oleks justkui väga halb, võiks järeldada. Ei, vale järeldus. Tegelikult mõjuvad loomerahva sõnad tänapäeval sama palju kui aastaid tagasi, lihtsalt mõjuka loomerahva sisu on muutunud.

„Eesti loomerahva Aprillipleenumil“ ei esine ühtegi räpparit ega juutuuberit ja sellest on kahju. Genka, Chalice, Kaur Kender, Beebilõust, Martti Hallik ja paljud teised on väga oluline osa eesti kultuurist ja sellisest kultuurist, mille esindajatel on midagi öelda ja seda öeldut ka kuulatakse.

Ma ei taha sellega öelda, et Arvo Valton peaks räppima hakkama. Või tahan? Jah, tahan küll.

Niisiis, minu vastus küsimusele „Kuidas Eesti ellu jääb?“ on selline – Arvo Valton peab räppima hakkama. Punkt. Ilusat päeva jätku.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride kodulehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Palgalõhe tegevusalade kaupa.Palgalõhe tegevusalade kaupa.
Sooline palgalõhe vähenes kolmandat aastat järjest

Naiste keskmine brutotunnitasu oli mullu oktoobris 20,9 protsenti väiksem kui meestel. Statistikaameti teatel tähendab see, et varasema aastaga võrreldes vähenes sooline palgalõhe 1,3 protsendipunkti.

UUDISED
"November""November"
"November" pälvis Tribeca filmifestivalil parima operaatori preemia

Rainer Sarneti film "November" osales Tribeca filmifestivalil World Narrative Competition võistlusprogrammis, kus filmi operaator Mart Taniel pälvis parima operaatori preemia.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.