Kas laste kaitsmine pedofiilide eest jääb tõesti alla kunstivabadusele? ({{commentsTotal}})

{{1492074900000 | amCalendar}}
Kaur Kender kohtus
Kaur Kender kohtus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kaur Kenderi kohtuprotsessi käsitlenud ERRi saates „Suud puhtaks“ toimunu vajab õiglast vastukaja, et tuua sellesse teemasse täielikumat sisu ja konteksti. Pean õigeks sellest kirjutada ka enne kohtuotsuse tegemist esimese kohtuastme poolt, kuivõrd kaitse on juba valinud avaliku arutelu protsessi ajal. See ei tohiks aga tähendada, et avalik arutelu piirdub kaitse poolel olemisega. Lisatud saate „Suud puhtaks“ toimetuse kommentaar.

Pealegi on 13 riigikogu liiget algatanud Kenderi juhtumi põhjal seaduseelnõu, mille tõttu diskussioon peaks jätkuma. See siin on kodanikuarvamus saate „Suud puhtaks“ diskussiooni ebatäielikkusest ega püüa Kenderi kaasust lahendada.

Jättes kõrvale 5. aprilli saates osalenute soolise vahekorra tekkisid mul esiti küsimused, kuidas oli seltskond kokku valitud: miks ei osalenud saates ühtegi pedofiilidega tegelevat psühholoogi, psühhiaatrit või muud teadlast; teisi ühiskonnagruppe, nagu naised ja emad, pedagoogid.

Kas neil ei olegi õigust moraalses arutelus osaleda, aga nihilistidel on? Kas Eesti ajakirjanduses ei leidu mitte ühtegi ajakirjanikku, kes esindaks teistpidi arvamust – miks leitakse üles enamasti vaid need inimesed, kes kõnelevad ses vaidluses kunsti poolt? Paljud osalejad avasid kohe saate alul oma subjektiivsuse sõna- või kunstivabaduse teemadel: kunstnikud, ajakirjanikud ja Erik Kross.

Paljude saates osalenute püüded teiste väidetavalt lapspornot sisaldavate kirjandusteoste kaudu kunstis lapsporno loomise õigust õigustada olid aga väga tõsimeelsed, mis näitab üldist õigusteadmatust ka riigikogu liikme poolt. „Teiset tegid ka“ üldiselt kriminaalõiguslikust vastutusest ei vabasta.

Lisaks jäi kõlama, et seadus peaks kaitsma vaid „konkreetseid“ lapsi ning et karistusseadustik ei saa kaitsta moraali. Joone alla jääb küsimus, miks kunstnikud asetavad end seadusteülesteks ning miks ajakirjandus kaotab kunstiga puutuvas piisava kriitilise mõtlemise, jättes käsitlemata vältimatult olulised aspektid. Sest sõnavabadus on ka ajakirjanikele tundlik teema?

Ärge laske end saates kõlama jäänust eksitada. Seadus ei pea kaitsma konkreetseid isikuid ja kriminaalseadus võib kaitsta ja kaitsebki muuhulgas moraali. Moraal omakorda kaitseb kedagi või midagi, ka midagi käega mittekatsutavat, nagu moraalsed väärtused, mille kuningnorm on ehk riigireetmine.

Või tahab keegi osutada konkreetsele isikule, kellele Herman Simmi teod kahju kaasa tõid?

Karistusseadustikku ongi kogutud moraalselt kõige hukkamõistetavamad teod või teisalt teod, mis küll pole moraalselt nii hukkamõistetavad, kuid vajavad erilist preventsiooni nende tegude rohkuse tõttu.

Nii oli kunagi võimalik viinapudeli varguse eest vangis istuda 3 kuud. Veel mõni näide karistusõiguse normidest. Ebaseaduslike relvade omamise keeld – ei kaitse ühtegi n-ö konkreetset inimest. Narkootikumide omamine suures koguses loetakse ikkagi käitlemiseks ja karistatakse vägagi karmilt. Palun näidake näpuga, kes sai viga? Surnu mälestuse teotamine – paigutas ümber hauakivi, kes konkreetset kahju sai? Laiba rüvetamine – õiguslikus mõttes pole seda inimest enam olemas.

Me üldiselt ei kahtle, et need teod on hukkamõistu, ka karistusõiguslikku hukkamõistu väärt, kuigi me ei saa osundada täpsele isikule, kes viga sai. Nüüd aga, kui tegu puudutab kujuteldavat ja ohustab ühiskonda kellegi peas toimuva kaudu, väidab hulk inimesi, et seetõttu ei saa ohtu üldse olemaski olla.

Ma ei nõustu sellega ning väidan, et just nimelt moraalse, vaimse ja hingelise mõjutamise kaudu pannaksegi toime kõige ohtlikumad teod. Toogem näiteks terrorikuriteod, mille alge ju sünnib selgelt vägagi kujuteldavas maailmas kellegi peades. Äärmuslik islamism ju ka ei leia endale „konkreetseid“ ohvreid motivatsiooni kujunemise järgus.

Mis on kunst?

Kõnealuses saates puudus ka terve diskussioon selle üle, mis üldse kunst on ja kuidas peaks vahet tegema kunstil ja mittekunstil. Kas ma olen liiga armutu, kui väidan, et on olemas halba, keskmist ja head kunsti? Samuti on hulgaliselt teoseid, mis pole kunst.

Elame ajajärgul, mil just eriti kirjanduslikel teostel on äärmine eneseteostamise ja levimise vabadus, igaüks võib avaldada oma raamatu ning seda müüa. Kellel on õigus öelda, et see pole kunst? Sellistes hinnangutes on piltlikult öeldes sama palju arvamusi kui teoseid, kusjuures ka kunstiinimeste vahel.

Riik on viimane, kes võiks võtta endale õiguse tõmmata piire kunsti ja mittekunsti vahele. Kuidas ta seda teekski? Kunstniku hariduse järgi? Esteetilise komisjoni kaudu? See oleks alles tsensuur, muide, ja puhtal kujul kunstivabaduse põhjendamatu piiramine.

Karistusõiguse olulisemaid ülesandeid on aga normi selguse tagamine. Selline norm, mis lubaks „kunstile“ lapsporno vaba kasutamise, oleks õige pea kõigi päralt, sest kunstivabadus kehtib ka kõigile. Isegi kui riigikogu tahaks lapsporno kujutamise õiguse seadustada üksnes kunstnikele, on kõigi teiste kriminaalvastutusest pääsemine ainult kaitsja osavuse küsimus.

Seega väidan ma kokkuvõtteks, et pole võimalik kirjutada toimivat õigusnormi, mis keelaks lapsporno kujutamise kõigile teistele peale kunstnike.

Kas peaksite lubatavaks lapspornot sisaldavate maalide või graafika müüki, nende reprodutseerimist ajakirjades või raamatutes? Kas kunst võib ümber maalida ja n-ö kunsti sildi külge panna ükskõik millele – ning mis teda siis n-ö päris materjalist üldse eristabki? Kas lapspornograafia loomine on õigustatud siis, kui me loome selle ümber mingi teise loo?

Avaldan seega kriitikat nende suhtes, kes lapsporno n-ö kunstilise tootmise ühiskonnaohtlikkust üldse ei näe. Saates kõlanud arvamus, et ühiskond saab „mitteostmisega“ sellisele kunstile ise piirid panna ja karistusõigust vaja ei lähe, on väga piiratud ja vastutustundetu arusaam ühiskonnast ning selle toimimisest. Selline arusaam põhineb veendumusel, et kõik teised on ka sellised nagu mina. Kõigil on sama hea kasvatus ja kavatsus, maailmanägemus, maitse jne. Psühholoogilist patoloogiat ei eksisteeri.

Lubage?! Kunstilisel vabadusel on kuskil piir ning see on mõistlik. Kindlasti leiduks keegi, kes õigustaks ka tapmist efektse lühifilmi kui kunsti tootmise kaalutlusel; leidub keegi, kes tahab tappa kunstilise inspiratsiooni saamiseks. Eesti ühe reaalse kaasuse põhjal toimus dokumentide võltsimine kurjategijatele kunstilisel motivatsioonil.

Leian, et paljud on kunsti piiramatuse õigustamisega kaasa läinud ka ühiskondlikust ja lapsporno-spetsiifilisest teadmatusest, erutatuna sõnast tsensuur. Pedofiilia, haigus, mis aga teatud liiki kurjategijaid vaevab, on enam kui keeruline. Ma ei arva, et kunstnikel, ühiskonna eetikutel või ajakirjanikel oleks õigust seda haigust, selle põdemist või sellest tervenemist, sümptomeid ja tendentse, selle tagajärgi teistele inimestele nii pealiskaudselt käsitleda nagu seda tehti saates „Suud puhtaks“.

Kenderi õigused versus avalik huvi

Kunstniku õiguste riive ja avaliku huvi vahekorda saates samuti ei käsitletud. Kenderi protsessiga – nagu iga kriminaalmenetlusega – kaasnevad Kenderile hingelised kannatused, nagu igal süüdistataval. Need aga on keelu rikkumise järgsed kannatused, mida ei tohi segamini ajada keelu poolt põhjustatavate hingeliste kannatustega.

Teisisõnu – antud keelu riivet kunstnikule tuleb hinnata selle alusel, milliseid hingelisi kannatusi põhjustab talle asjaolu, et ta ei saa luua lapspornot (seda ka mitte n-ö teise teksti sees). Kas see on kannatused või siiski ühiskondlikku laadi protest n-ö avalikes huvides? Avalikes huvides väljaastumine on täiesti arvestatav argument, kuid seda tulnuks saates põhjalikumalt sisustada: kas ning kuidas ühiskond/avalikkus kannatab selle all, et sellised teosed lubatud pole ning seejärel kaaluda keelu poolt tekitatavat kahju ning kasu. Milline on kirjanduslikus teoses lapspornograafia kujutamise kasu ühiskonnale?

Kõik sellised üldfilosoofilised teemad jättis „Suud puhtaks“ avamata. Minule jäi saatest kõlama, et peaksime usaldama kunstiinimesi kõiges, isegi psühholoogiliste patoloogiate vastu võitlemisel. Ja et meie kunstiinimesed, riigikogu liikmed või ajakirjanikud ei pea üldse oluliseks käsitleda oma ala spetsialistide järeldusi lapsporno kahjulikest tagajärgedest vastava häirega inimestele ja sealt ka lastele.

Või pole kõige kaitsetumate ühiskonnaliikmete – laste – kaitse äärmuslike kuritegude eest piisav argument ülimaks peetava kunstivabaduse ees?

Saate toimetuse vastus käesolevale artiklile on saadaval siin:

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Soome peaminister Juha Sipilä.

Sipilä kritiseeris taas Soome ajakirjandust

Soome keskerakondlasest peaminister Juha Sipilä on taas jõudnud vastasseisu meediaga. Nimelt avaldas ta nädalavahetusel erakonna üritusel arvamust, et ajakirjanike näol on tegu kõige tundlikuma ameti esindajatega, kelle poole polevat mõtet isegi faktide täpsustamiseks pöörduda.

President Toomas Hendrik Ilvese videosõnum e-tervise konverentsil.

President Ilves: e-tervise tehnoloogia on olemas, aga poliitika pidurdab

Üleeuroopalisteks digitaalseteks tervishoiuteenusteks on tehnoloogia olemas, kuid peamine väljakutse peitub ühtses õigusraamistikus ja poliitilistes otsustes, ütles eelmine riigipea, Stanfordi ülikooli küberjulgeoleku külalisteadur Toomas Hendrik Ilves eesistumise raames toimuval e-tervise konverentsil.

kliki kaardil ja leia omavalitsuste tulemused


Kaart täieneb jooksvalt.
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: