Kristian Jaani: Eesti politsei karmimat kogemust meenutatakse ikka ja jälle
Tõnismäel on endise 2007. aasta aprilliöödel Pronkssõduri asukoha ümber keerlevad sündmused paisunud suuremaks kui ka kogenud politseinikud oleks osanud arvata. Mitte kunagi ei olnud Eestis meeleavaldused kasvanud mitmesajalise peaga vihaseks vandaalitsevaks jõuguks. Adrenaliin on üleval juba mitu päeva ja etteruttavalt teame öelda, et see ei lähe alla veel järgmised nädalad.
Kuidas tegeleda massi kurjategijatega, kes ei allu ühelegi loogikaseadusele? Eesti politseist oli välja pigistatud viimane. Aga inimesed rögivad, lõhuvad, varastavad ja vägivallatsevad valimatult kõige ja kõigi kallal. Politsei otsustab käiku lasta vanglast kolleegidelt laenatud veekahuri. Vaevalt jõuab tekkida mõte, et kahurist võiks saada ajutistki hõlpu, kui kahur läheb rikki.
"Me ei osanud seda kasutada," nendib tänane Põhja prefekt Kristian Jaani ja tollane kesklinna staabi juht siiralt. "See, kuhu oleme tänaseks jõudnud, on öö ja päev," lisab ta politsei tänast ning tollast varustust, koolitust ja ettevalmistust kommenteerides.
Pronksiöö ümber olevad nädalad on Eesti politsei karmim ja tagantjärele hinnates ka kasulikem kogemus. 2006. ja 2007. aastal nautis Eesti majandusedu, kriisi ei osatud karta ja ühiskonna areng näitas ainult positiivset trendi. Jaani ruttab täpsustama, et kindlasti ei olnud politsei niivõrd naiivne, et oleks põlve lõdvaks lasknud. 2007. aprillist rääkides teati täpselt, kuhu suunas hoovused liikumas on. Aga hoovuse suurusega arvestada ei osatud.
"Algfaasis oleksime tõesti võinud paremini hakkama saada - tagantjärele vaadates. Aga meil puudus kogemus, kuidas rahvamassidega tegeleda," selgitab Jaani. Seega lahendati kitsaskohti - nagu kinnipeetavate majutamine D-terminalis - jooksu pealt ning "loominguliselt" nagu Jaani ise viitab. Alustuseks oli ka talle endale vaja füüsilist töökohta - staabibussi. See kombineeriti käepärastest vahenditest: renditud bussist visati istmed välja ning toodi sisse välikontoriks vajalik. Aasta hiljem oli politseil olemas ametlik staabibuss, mis on kasutusel tänini. Ka veekahurid on täna politseil endal olemas.
"Üks asi on lugeda õpikutest, kuidas masside käitumises mingid olukorrad võivad kiiresti eskaleeruda, [teine asi on ise sündmuste keerises olla]. Eskaleerumine tuleb väga kiiresti, otsused tuleb võtta vastu kiiresti," sõnastab Jaani isikliku õppetunni. Kuigi võiks alati jääda arutlema, kuivõrd õige on see, et meeldejäävaimad õppetunnid teenitakse ootamatutest ja ka rasketest hetkedest. Siiski võib mõru järeldusena öelda, et sündmused olid kui etapp Eesti saamisel kaasaegseks Euroopa riigiks, milles masside meeleavaldused on demokraatia paratamatu osa ja politseinike harilik kool. Prantslastel, itaallastel, sakslastel, brittidel - periooditi on taolises mastaabis rahutused iganädalane kogemus.
Ta hindab, et võrdselt said tööpõllul ränga kogemuse kindlasti need, kes olid tänavatel, kuid karm õppetund oli pronksiööga seonduv ka juhtidele. "Kõik hakkab pihta ikkagi juhtimistasandilt." Kuigi ka praegu ei suudeta ega olegi võimalik kõigile olukordadele n-ö õpikulahendust leida, on pronksiööst saadud õppetunnid vormunud koolitusteks ja osaks kadettide õppest. Taktikalisest ja strateegilisest juhtimisest rääkimata.
Pannkoogid ning "ma muidu politseist suurt ei pea, aga..."
Tallinna vanalinnas patrullib politseisalk. Peatselt peaks nendega liituma veel kolleege. Nende ootamiseks koputab politseinik baari tagauksele, salk lubatakse sisse ilma küsimusi küsimata. Peagi kostitatakse mundris mehi värskendava joogiga.
Vahetult pärast aprillisündmusi kirjutab tollane politseipeadirektor Raivo Aeg brošüüri "16 kevadpäeva" sissejuhatava teksti, pühendusega kolleegidele. Kiituse, austusavalduse, aga ka "mõrude pillide" neelamise ja analüüside tegemisele viitamise kõrval märgib ta: "Tean isiklikult pensionäre, kes oma kasinate võimaluste juures on annetanud politseinike toetuseks sadu kroone."
Tööalase kogemuse kõrval meenutavadki politseinikud seni isekeskis hetki, mis positiivselt adrenaliini ülal hoidsid. Näiteks tervitasid prouad ametipostil olevaid politseinikke koduste pannkookide, teised aga limonaadiga. "Puhata ei saanud kõik need mitu nädalat, aga see on positiivne adrenaliin, mis meid töös hoidis," selgitab Jaani.
Mõned näited politseile saadetud tänukirjadest (kirjaviis muutmata):
"tere..muidu ma eesti politseist suurt lugu ei pea...aga see, et Te seisate tõnismäel praegu Eesti eest teeb heameelt...teil on raske töö ja väike palk...aga õigete asjade eest võib ka ilma palgata tööd teha. mina vähemalt praegu tunnen, et Te teete tööd, mis on õige... olgugi, et Teie ridades on ka vene nime kandvaid mehi/naisi...mul ei ole nende vastu midagi...mul on venelastest sõpru ja ka selle pronksmehe vastu polnud mul midagi...seevastu venemaa dekreete ma ei kannata!!! oleks valmis praegu soomest sõitma kodumaale teile appi kui olukord seda nõuaks..."
"Ainult üks küsimus:
Miks ei kasutatud vett vandaalide laialiajamiseks. Kui nad oleks märjaks saanud oleks nad mõne aja pärast pidanud külma tõttu koju suunduma ja oleks vandaale linnas palju vähem olnud"
"Tere!
Mina olen Mart Kozlov, Tartu Ülikooli 2. aasta ajalootudeng. Olen elanud Tallinnas 19. aastat, ehk suurema osa oma elust ja tunnen endiselt sidet selle linnaga. Täna õhtused ja öised sündmused aga tegid mu meele väga kurvaks. Postimehe veebileheküljel on pildid vandaalitsejate nägudega ja tegevusega. Kodanikuna soovin tungivalt, et järgnevatel piltidel olevad isikud tehtaks kindlaks ja mõistetaks neile reaalne vabadusekaotus vastavalt tegudele mida nad korda saatsid!"
"Tere
Kas poleks mõttekas Tallinnas korda pidavate politseinike nokatsid vahetad kiivrite vastu? Kui mujalt pole võtta siis võiks kaitseväe käest laenata? Päästeametil olen näinud ekraani ja pehme kaelakattega kiivreid. Täpseid selliseid kasutasid ka vene siseväed.
Olen nõus Eesti Politseid igati aitama."
"Dear Police Chief
I think that the Estonian Police are to be highly vommended for the discipline and restraint shown by officers during the current difficulties associated with the 'Bronze Soldier' issue. Dr James Wallaze, Ottawa, Canada (former Tallinn resident)"
"Tere. Vaatan mis toimub ja süda jookseb verd, pakun teile abi, oleme kaitseliidu mehed ja oleks valmis koheselt appi tulema."
"Tervist. Ma tahan öelda, et te politseis oelte jummala tublid köik seal ja öigesti ja hästi tegutsete hetkel. politsei konkreetne ja asjalik tegutsemine on praegu ainus, mis sisendab mulle usku, et inimkonnal on ka tulevikus lootust. kui ideaalid purunevad, on seaduse seaduslikul käel ainus vöimalus mind ratsionaalse ja lootusrikkana hoida."
***
Ainuke surmajuhtum, 28. aprillil hukkunud, Mustveest pärit Dmitri Ganini juhtum on seni lahendamata. Miks ja mis vahepealsest uurimisest selgunud on, seda uuris "Pealtnägija".