Norra sajandi mõrvamüsteeriumi lahendus võib peituda Eestis
On 1970. aasta novembri viimane pühapäev. Pärastlõunal jalutab isa koos kahe tütrega Norras Bergeni lähistel asuvas Isdaleni orus. Õuduseks avastavad nad matkaraja lähistelt kiviselt nõlvalt noore naise söestunud laiba, kelle isikut pole suudetud praeguseni kindlaks teha. Norra ajakirjanik Cathrine Lovaas usub, et Norra ajaloo suurima mõrvamüsteeriumi võti võib peituda hoopis Maarjamaal.
Viis päeva enne Isdali naise surnukeha leidmist matkab 26-aastane Bergenist pärit mees Isdaleni orus. Teel koju kohtab ta õhtuhämaruses noort naist, kes ruttab äreval sammul temast mööda. Mehe sõnul proovib hirmunud naine talle möödudes midagi sosistada, kuid mees ei saa naise sõnadest aru. Lisaks tekitab matkajas hämmeldust naise riietus, mis sobiks pigem õhtuks linna peal kui matkamiseks.
Mõni hetk hiljem märkab matkaja, et naisele järgnevad kaks tumedates riietes tugevama kehaehitusega meest. Matkaja arvates pole tegemist Norra päritolu jälitajatega, vaid pigem pärinevad nood Lõuna-Euroopast. Sellel momendil ei tea noor matkaja, et tema on tõenäoliselt viimane inimene, kes müstilist Isdali naist elusana näeb – kuigi koju jõudes mõtleb mees, et täna õhtul juhtub orus midagi julma.
Kui ta mõni päev hiljem kuuleb, et Isdaleni orust on leitud põlenud noore naise surnukeha, annab ta end tunnistajana üles. Politseinik aga vastab mehele: "Unusta see naine, ta oli siia saadetud. See juhtum ei saa kunagi lahendust." Võimukandja vastus hirmutab matkajat veelgi, mistõttu mees jutustab oma loo anonüümselt kohalikule ajalehele alles 35 aastat hiljem.
Foto sündmuskohast. Autor: Cathrine Lovaas/arhiiv
29. novembri hommikul leiab politsei Ulrikeni mäe põhjapoolsel jalamil asuvalt sündmuskohalt asitõenditena kaks pudelit, millest üks sisaldab alkoholi ning teine bensiini. Kivide vahel lebava laiba ümber on puistatud 12 rahusti Femenal tabletti.
Mõne teooria kohaselt leiab politsei söestunud keha kõrvalt hõbelusika, millelt on initsiaalid maha lihvitud, kuid ametlikku raportisse midagi taolist ei jõua. Selle kohaselt on ainsad väärisesemed, mis naise juurest leitakse, metallist spordikell kaubamärgiga Solo, kuldsed kõrvarõngad ja kassikullast sõrmus, mida ehib tavalisest suurem võltsvääriskivi.
Teine levinud müüt on väide nagu oleks Isdali naise sõrmejäljed võikalt maha lihvitud. Tegelikult saab politsei naise sõrmedelt osalised jäljed, kuid ohvri käed on nii rängalt põlenud, et juurdlust see asitõend edasi ei vii.
Isdali naise surnukehalt võetud sõrmejäljed (allikas: uurimismaterjalid)
Naise lahkamisel tuvastatakse, et ta on neelanud vähemalt 50 kuni 70 tabletti rahustit. Ravimi üledoosi asemel märgitakse aga surma põhjustena süsinikdioksiidimürgitus ja tömbi esemega tekitatud trauma kaela piirkonnas.
Kuigi sündmuspaigalt suudetakse koguda arvestav hulk esemeid, ei leita ühtegi tõendit, mis viitaksid naise identiteedile. Algse menetluse käigus avastatakse kiiresti, et tundmatu ohvri pagas on jäetud Bergeni raudteejaama hoiukappi. Kohvrid sisaldavad riideid ning isiklike esemeid, mille hulgas on ka märkmik ja ekseemivastane kreem, mis oli ostetud retsepti alusel.
Puhtad kohvrid ja kodeeritud märkmed
Märkimisväärne on tõik, et naise riietelt on eemaldatud kõik sildid. Ja mis veel imelikum – kohvritelt ega asjadelt ei suudeta leida mitte ühtegi sõrmejälge. Ainult kohvrist leitud prillidel on osaline sõrmejälg, mis viiakse kokku surnukehalt võetud sõrmejälgedega. Nii leitakse vettpidav side surnukeha ja pagasi vahel.
Retseptiravimi tuubilt on võimalik tuvastada, et tegemist on kreemiga Betnovat. Samas on tuubile kleebitud retseptitähiselt maha kraabitud patsiendi ja ravimi välja kirjutanud arsti nimi. Sellegipoolest pöördutakse info saamiseks Bergeni apteekide poole, kuid selgub, et apteegid ei pea registrit väljastatud retseptiravimite kohta.
Isdali naise kohvrid. Allikas: uurimismaterjalid
Ainus asitõend, mis annab võimudele õlekõrre, on märkmik, aga seegi pole eriline lootuskiir. Nimelt on naine teinud vaid ühe, kodeeritud sissekande, mille murdmiseks läheb politseil kuid. Dešifreeritud märkmetest selgub, et naine on üles kirjutanud oma reisid. Tundmatu naise koostatud logi näitab tema liikumist mõned kuud enne surma.
Politsei kuulab üle kümneid inimesi, kes märkmete kohaselt on võinud temaga Norras kohtuda. Ühtlasi võetakse ühendust Interpoliga ning uurimine laieneb üle Euroopa. Samas saab üha selgemaks, et Isdali naine soovis oma identiteeti varjata, kuna ta kasutas hotellides registreerumisel valenimesid. Ka Belgia passinumbrid, millega naine ööbimispaikades oma varinimesid sidus, on ilmselgelt võltsitud, sest mitte ühtegi dokumenti tema asjade seast ei leita. Arvatakse, et isikutunnistus, millest jäid järgi vaid üksikud põlenud tükid, võis olla lõkke juures.
Ilus naine, kes ei jäänud meelde
Ülekuulatud tunnistajate sõnul oli naine 25-aastane ning rääkis soravalt mitut keelt, teiste hulgas saksa, inglise, flaami ja tõenäoliselt ka itaalia keelt. Naisega lähemalt kokku puutunud hotellitöötajad lisavad, et naine oli väga ilus – kõrgete põsesarnade ja kenade huultega ning tõmbas ruumi astudes alati tähelepanu.
Üks mees märgib, et "taolisi naisi Norras ei kohta" ja pigem oli tema arvates tegemist modelliga. Nooruke hotelli teenija ütleb oma tunnistuses, et soovib vanemana olla just Isdali naise moodi, kuna tundmatu naine oskas ennast kehtestada. Teised tunnistajad märkisid, et alati korrektselt jumestatud naisterahvas oli pigem tagasihoidlik ega soovinud väga palju rääkida.
Lisaks märgitakse, et ta kandis tihti erinevaid soenguid ja vahel ka prille. Neil on õigus: politsei avastab tema asjade seast mitu parukat. Samas saavad võimud teada, et naine suitsetas. See on oluline teadmine, sest tunnistajate sõnul tõmbas ta sigarette South State, mida tollal Norras ei müüdud.
Uurimise käigus kogutud tunnistuste põhjal Isdali naisest 2016. aastal joonistatud pilt. Autor: Stephen Missal
Mereväebaaside lähistel
Millega võis tegeleda naine, kes kandis parukaid, rääkis mitut keelt, registreerus hotellidesse valenimede all, jäädvustas reisipäeviku kodeerituna; kes ei jätnud endast ühtki sõrmejälge; keda nähti liikumas alati seal, kus merevägi uut tehnikat katsetas ning kes sureb salapäraselt? Kõik asjaolud viitavad ühele küsimusele – kas tegemist oli mõne välisriigi luurajaga, kes "põllul" vahele jäi ning seetõttu vabasurma läks?
Spiooniteooriale lisab tõsiseltvõetavust kolm nädalat pärast surnukeha leidmist Bergeni politseijaoskonda tulnud teade Norra kaitseväe peastaabist: "Isdalenist leitud surnud naist nähti tõenäoliselt novembris Tanangeri mereväebaasi lähisel. Sel perioodil katsetati baasis ülisalajast torpeedot Pingviin. Naine oli ka Stravangeri mereväebaasi lähistel aprillis, mil sealgi sama torpeedot katsetati,"
Isdali naise kasutatud valenimed. Graafik: Sten Endrik Mihkelsoo/ERR
Tundmatu mereväelane kinnitab ühendust Eestiga
Norra vabakutseline ajakirjanik Cathrine Lovaas arvab, et Isdali naine oli tõepoolest spioon, kelle juured peituvad Eestis. Lovaasi väited põhinevad Terje Davidseni ja Arne Wisthi 1977. aastal avaldatud teosel "Den skjulte krigen" ("Varjatud sõda" - toim.), kus autorid väidavad, et seni ametlikult tuvastamata naine oli pärit Eesti juudiperest, kes küüditati Teise maailmasõja ajal või vahetult pärast seda koonduslaagrisse.
Nii nagu hõbelusikas või lihvitud sõrmeotsad, nii on kummaline "õhku jäänud fakt" ka naise koonduslaagritaust. Lovaasi sõnul ei ole kohturaportites märkigi sellest, et naisel kehal oleks koonduslaagrisse viidud juutidele omast tätoveeringut. Aja jooksul on see fakt aga siiski mitmest artiklist läbi käinud.
Lovaas sõnas, et Davidseni ja Wisthi väited pärinevad Suurbritannia luureringkondades tiirelnud teabest. "Mõlemad kirjanikud on usaldusväärsed, sest neil on olnud ligipääs ka uurimismaterjalidele, kuid nende esitatud fakte on pea võimatu kontrollida, sest Davidsen ja Wisth töötasid ülimalt diskreetselt ega teinud salvestisi intervjuudest, vaid jutustasid eravestlustes kuuldu lihtsalt raamatus ümber," selgitab Lovaas.
Lovaas usub Eesti ja luure teooriasse ka seetõttu, et neli aastat enne Isdali müsteeriumit leiti Norras naise laip, kelle identiteeti ei suudetud pikka aega tuvastada. Hiljem selgus, et Amsterdamis elav Galina Tšaikovskaja oli pärit Eestist ning sõja ajal siit pagenud. Mõningaid sarnasusi naiste kaasuses: mõlemad surid looduses, asustusest küllaltki kaugel; mõlemad olid neelanud kamaluga tõenäoliselt Suurbritannia päritolu rahusteid ning kummagi naise riietel polnud silte. Ka Galina kasutas mitmeid varjunimesid. "Kokkusattumus?" küsib Lovaas Eesti kolleegidelt.
Galina Tšaikovskaja. Autor: Cathrine Lovaas/arhiiv
Kuid tagasi Isdali naise kaasuse juurde. Norra ajakirjaniku uurimistöö on toonud veel ühe seose Eestiga. Bergenis asuva Norra riigiarhiivi filiaali juhiga võttis mullu detsembris ühendust umbes 70-aastane mees. Ta väitis kindlalt teadvat, et Isdaleni naine oli Eestist pärit juuditar, kes kasutas 1968. aastal Nõukogude Liidu juutidele avanenud võimalust Iisraeli migreeruda.
Vihje teinud mees oli väidetavalt endine Norra mereväelane, kes töötas katseprojektidega.
Jälgede ajamine Eestis
"See on tõepoolest väga ilus spioonilugu, kuid paraku sobivam raamatusse, sest reaalse luuretööga on sel ikka väga vähe pistmist," märgib luuretegevuse uurimisele spetsialiseerunud ajaloolane ja sisejulgeoleku instituudi juhataja Ivo Juurvee ERR-ile.
Kontekst peab paika küll, kinnitab Juurvee: strateegiliselt NATO äärealal ja ookeanivetele avatud Norra on Vene luureobjekt olnud ja küllap on seda tänagi. Levinud oli ka võte, et paralleelselt lääneriikide tegevusega ilmusid lähedalolevatesse rahvusvahelistesse vetesse Vene kalalaevad. Sama võis vabalt olla ka Norras 1960. ja 1970. aastatel.
Kuid kas Isdali naise loos ja tema teadaolevas tegevuses on fakte, mis võiks kinnitada, et naine töötas KGB või GRU heaks? Krüpteeritud sissekannetega logiraamat on ainus asi, mis võiks siduda naise luuretegevusega.
"Naise tegevus tundub kuidagi rohmaklik ja ebaprofessionaalne," võtab Juurvee siiski kohe ära korraks tekkinud lootuse niidiotsale.
Arusaamatuks jääb aga see, miks peaks üks luuraja üles kirjutama oma käigud ning seejärel märkmed isiklike asjade juurde jätma. See tekitaks põhjendamatu riski, et luuraja tabamisel satub politsei kätte ohtlikult palju infot, arvab Juurvee.
Ajaloolase hinnangul sobiks KGB luuraja profiiliga pigem naine, kes elab pikalt ühes kohas ning sulandub sealsesse kogukonda. Niivõrd tihedat reisimist 1970. aasta lihtsale spioonile KGB kindlasti ei võimaldanud, sest see oli äärmiselt kulukas.
Intervjuu Ivo Juurveega
Eesti Mälu Instituudis vaatavad kaks ajaloolast Meelist – Meelis Maripuu ja Meelis Saueauk – kord paberile prinditud lugu Isdali naisest, siis teineteisele otsa, seejärel ajakirjaniku poole ning vangutavad jõuetult naerdes pead.
Nad on selleks hetkeks koos ajakirjanikuga juba 45 minutit arutanud kaasuse üksikasju ühe ja teise poole pealt. Spekulatsioonidele on raske ajaloolisi faktikinnitusi Eestist leida. Seega arutame edasi.
Kui naine Eestist luureteenistusse värvati, ei ole temast kindlasti arhiivides jälgi, sest neil puhkudel loodi inimeste kodust lahkumise selgitamiseks legend, selgitavad ajaloolased. Näiteks oleks eestlase lugu sisaldanud kolimist Kaug-Itta, töötamist mõnes sealses tehases. Seega – isegi kui me saaks teada Isdali naise nime ja ta tõepoolest elas Eestis, ei leiaks me ühtki ametlikku märki tema seotusest luuretööga. Pole ka võimatu, et KGB eestlastega seotud dokumendid siit lahkudes hävitas.
Eemaldatud sildid riietel. Lihtsale loogikale toetudes võiks ju öelda, et nii võidi varjata naise, õigemini tema riiete, Nõukogude Liidu päritolu, kuid seegi oletus ei pea vett väga proosalisel põhjusel. Liidus toodetud riided olid lihtsalt niivõrd erineva kvaliteediga, et need oleks ära tuntud ka ilma CCCP-i märgiseta. Seega ei aita äralõigatud sildid naist Nõukogude Liiduga siduda.
Juudi päritolu – võimalik niidiots ka Eestis?
Oletame, et möödunud aastal Norra riigiarhiiviga ühendust võtnud mereväelase info naise Eesti päritolu kohta pärineb inimeselt, kes päriselt naisega suhtlesid.
Miks peaks üks luuraja oma päritolu rääkima välja täiesti suvalisele inimesele? Vastus on: ta ei teegi seda.
Legend legendis on levinud luures kasutatud võte, selgitab Saueauk. See tähendab, et spioon räägib jälgede segamiseks enda kohta vastukäiva fakti. Meie loos tähendaks see, et Isdali naine märgib hotellis, et on Sloveenia päritolu, kuid elab Belgias – see on tema n-ö töölegend.
Isdali naise reisidest tehtud märkmed. Autor: Cathrine Lovaas/uurimismaterjalid
Eesti päritolust jutustamine on osaliselt justkui uue legendi loomine. Seda võiks teha ka näiteks vestluspartneri usalduse võitmiseks, aga ka n-ö jälgede segamiseks. Seega, kui Isdali naine ka kunagi kellelegi rääkis, et ta on pärit Eestist, lükkab see fakt tema tegeliku päritolu ajaloolaste sõnul hoopis Eestist eemale.
Teisest küljest jällegi paistab tema töölegend kattuvat spioonidele levinud mustriga. Enamasti esitleti end mingi välisriigi vähemusrahvusena, miks mitte Eestis elava juudina. "Seda tehti selleks, et keegi ei saaks ajada välja sinu seitset põlve sugulasi," lisab Maripuu.
Ainuke detail, millest mehed kinni oskavad võtta, on tema juudi päritolu. Vastab tõele, et 1968. aastal lubati juutidel Nõukogude Liidust emigreeruda, seda NSVL-i ja Iisraeli halvenenud suhte tõttu. Enamasti suundusid migrandid Iisraeli või USA-sse. "Oleks ebatõenäoline, et KGB ja GRU ei kasutanud seda võimalust oma luuretegevuses," märgib Saueauk. Seega ajalooliselt sisaldab mereväelase selgitus Isdali naisest õiget konteksti.
Pilk arhiividesse
ERR palus abi ka Eesti rahvusarhiivist – kui Isdali naine Iisraeli ei läinud, vaid põgenes muudel põhjustel ning pidi seetõttu identiteeti vahetama. Kas kadunud inimeste nimekirjast võiks teda leida?
Kasutusosakonna juhataja Mare Olde sõnul ei säilitata neil ei kadunud isikute nimistut. Riigiarhiivi infosüsteemist ei tule ühtegi vastet Isdali naise kasutatud nimedega.
"Eraisik ei teeks ju nii palju dokumente," lükkavad ka Maripuu ja Saueauk ümber võimaluse, et Isdali naine pages isiklikel põhjustel.
Peagi 47 aastat saladust
1971. aasta veebruaris maetakse Isdali naine Bergeni surnuaeda. Asitõendite võimalikult pikaks säilitamiseks on tema kirst tsingist voodriga.
Isdali naise matused. Autor: Cathrine Lovaas/arhiiv
Matused toimusid saladuskatte all. Kohal viibisid vaid politseinikud, kes soetasid isikliku raha eest naise kirstu ehtivad lilled. Põhjus selleks oli väga proosaline – riik lihtsalt ei kulutanud raha nii triviaalsetele asjadele nagu matusepärjad.
Nii lebab naine praeguseni Bergeni surnuaias hauakivita kalmus. Vaid üks Bergeni ajakirjanik käib igal jõuludel austusest tema hauale küünlaid panemas.
Kas tunned naist?
Loole lahenduse leidmise suurim õlekõrs on aga endiselt Norras. See on naise DNA, mis möödunud aastal säilmetest eraldati.
Ajakirjanik Catherine Lovaasi sõnul on norrakad kokku panemas ametlikku koostööpalvet, et pöörduda Eesti kriminalistide poole. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi direktori Üllar Lanno sõnul ollakse koostööks valmis, kuid selleks, et siinsest tööst kasu on, vajavad Eesti kriminalistid võrdlusmaterjali.
Seega, hea lugeja, kui peaksid arvama, et oled müstilise naisega seotud või oskaksid muud mood rahvusvahelisele uurimisele kaasa aidata, kirjuta meile: [email protected] või [email protected]
Toimetaja: Marju Himma, Rain Kooli