Iivi Anna Masso: kuhu kadus mitmekultuurilisus? ({{commentsTotal}})

Iivi Anna Masso.
Iivi Anna Masso. Autor/allikas: Peeter Langovits/Postimees

Mitmekultuurilisus peaks olema kultuurilise paljususe, mitte kultuurilis-poliitilise ahistamise, solvumise kartuses varvastel käimise õpetus. Muidu kaob sellest nii paljusus kui ka kultuur, kirjutab Iivi Anna Masso.

Artikkel on algselt ilmunud veebiväljaandes Edasi.

YouTube on nostalgiline kullaauk. Sealt leiab muu hulgas muusikat, mida teismeeas sai jumaldatud, aga mis tollal oli vaid piiratult kättesaadav. Lemmikbändide live-esitustest sai ainult unistada, ka videoid nägi haruharva – põhiliselt siis, kui Soome TV midagi juhtus näitama. Nüüd on kõik see vana kuld, Boney M-st Pink Floydini, veebis saadaval.

Selles nostalgiamaailmas kord seilates tuli vastu 1980ndatel superhitiks tõusnud „Lambada“. Seda lõputult rõõmsat vana tuttavat aafrika juurtega brasiilia tantsu vaadates meenus nostalgiliselt mitte ainult oma noorus, vaid omamoodi Euroopa süütuse ja muretuse aeg, mis raudse eesriide tagant paistis eriti ilus.

Hoogne Lambada on ikka veel ilus. Nii elujõuline, nii elujaatav. Ja kindlasti eksootiline. Rõõmusõnum meile uimastele põhjamaalastele teisest, lõunapoolsemast, päikesest energiat ammutavast kultuuriruumist. Aga edasi tekib küsimus: kuhu on selline eksootika Euroopa avalikkusest kadunud?

See kõik on loomulikult endiselt olemas. Eriti suuremate lääne linnade argiellu see lihtsalt kuulub, nagu ka India ja Hiina IT-insenerid, filipiinlastest haiglaõed, Balkani tudengid, kurdide kebab-restoranid.

Aga me ei räägi sellest. Me ei räägi sellest, kui me ütleme „multikultuur“ ja kutsume inimesi üles sallima ja tunnustama, oma eelarvamustest üle saama, aktsepteerima ja mitte kartma. Me siin Soomes ei räägi kunagistest Vietnami ja Tšiili pagulastest, hiina restoranidest, budistlikest filosoofiatest ega riigi suurimatest sisserändajarühmadest, st eestlastest ja venelastest, kui jutt on mitmekultuurilisusest. Me Euroopas ei räägi muusikast ja tantsudest, kirjandusest, toidukultuurist, pidupäevadest, kui me kinnitame, et mitmekultuurilisus on hea.

Me ei räägi neist asjadest, ehkki kultuurikirevus tähendab tänapäeval kõike seda. Me ei räägi neist, sest nendega ei ole probleemi. Me ei karda neid. Meile ei ole vaja kinnitada, et india IT-insener, Ladina-Ameerika tants või nepali restoran on midagi head. Need sulavad sujuvalt osaks vaba, demokraatliku ühiskonna elust.

Tolerantsustants ülitraditsionalistlike hoiakute ümber

Nüüdsel ajal räägitakse mitmekultuurilisusest ja tolerantsusest rääkides pea ainuüksi keskaegse maiguga äärmuskonservatiivsest, poliitiliselt pealetükkivast, naisi alandavast, sõna- ja usuvabadust trotsivast islamistlikust liikumisest. Ja massilisest immigratsioonist Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast, mis sellele paratamatult jõudu juurde annab, samal ajal kui see liikumine on ise üks migratsiooni põhjustest.

Kogu tolerantsusdebatt on suunatud sellele, kuivõrd peab Lääne kultuuriruum tolereerima ja omaks võtma neid ülitraditsionalistlikke hoiakuid – naiste kinnikatmist ning naiste ja meeste eraldamist, usulise pereseaduse kasutusõigust, usukriitika keelamist, koolidesse palveruumide rajamist.

Usulise äärmuskonservatiivsuse omaksvõttu nõutakse multikultuursuse nimel, ehkki sel pole mingit pistmist eelkirjeldatud rahvaste ja kultuuride rõõmsa ja rikastava segunemisega. Tolerantsuse ettekäändel on Läände tagasi toodud siin juba valgustusajal kadunud jumalapilkamise keeld. Tehakse seadusi, mis keelavad „islamofoobia“ – sisuliselt usulis-poliitilise õpetuse arvustamise.

Tolerantsuse varjus jagatakse ühiskonnad kaheks, justkui koosneksid nad ainuüksi etniliselt puhtast põlisrahvast ja usukonservatiivseist sisserändajaist.

„Terroristid tahavad lüüa kiilu põlisrahva ja sisserändajate vahele,“ korratakse iga islamiäärmuslaste terrorirünnaku järel, justkui esindaks üks rühm kõiki „sisserändajaid“. Sellest jaotusest on kadunud kõik need ühiskonna liikmed, kes ei kuulu kumbagi kategooriasse, kõik mitte-päris-põlis-elanikud, teistsugused sisserändajad, ka need, kes tulevad äärmuslastega samast kultuuriruumist.

On asju, millega ei pea harjuma

Olen ise alati innustunud uuest ja erinevast. Olen puhtast uudishimust uurinud erinevate kultuuripiirkondade ühiskondade ja uskumuste kujunemislugu. Mäletan, kuidas vaimustusin koolieas meile tollal vägagi eksootilisest iiri muusikast, kui selle esimesed esindajad Tallinnasse saabusid; hiljem samamoodi juudi ja Aafrika muusikast ja Lõuna-Aasia sufimuusikute hüpnootiliselt kaasatõmbavaist rütmidest. Paremini kui kuskil mujal olen tundnud end New Yorgi kirevas inimmassis, kus on nii palju erinevaid nägusid, stiile, keeli ja kõike muud, et kunagised jutud „kolmest põhirassist“ tunduvad täiesti absurdsed.

Olen suure osa elust elanud rohkem ja vähem võõraste seas, kohanenud uutes keskkondades, õppinud uusi keeli. Lugenud, kuulanud, näinud, inspireerunud. Samas olen jäänud skeptiliseks igasuguse üksikisiku ahistamise suhtes, tehtagu seda riigi, poliitilise ideoloogia või niinimetatud kultuuri ja usu nimel. Pean lugu neist, kes julgevad oma taustaühiskonna tabudele ja rõhumisele vastu astuda.

Nii ei saa ma kuidagi olla nõus nende sallivuse apostlitega, kes teiste seisukohtadega tutvumata väidavad, et kui sa ei vaimustu naiste isikupära ja inimlikkust hävitavatest usuäärmuslaste näokatetest, siis tuleb see sellest, et sa lihtsalt pelgad kõike võõrast, sest see on uus ja harjumatu.

On asju, millega ei pea harjuma. Ka mitte „mitmekesisuse“ ja kiidetud kultuuripaljususe nimel.

Toome „Lambada“ tagasi

Sestap arvan, et peaksime säilitama perspektiivitunde. Lääne võlu on seisnud vabaduses, austuses üksikisiku vastu, põhimõttes „ela ja lase teistel elada“. Just selle kõrvalmõjuna on kultuurid – kulinaariast ja muusikast elutarkuste ja inseneriteadusteni – saanud läänelikus keskkonnas loovalt ja viljakalt koos eksisteerida.

Et see nii jääks, peame kinni pidama sõna- ja süümevabadusest, igaühe õigusest mõelda ja kõnelda, arvustada ja vaielda, nalja visata, laulda, tantsida. Ka siis, kui me seas on neid, kes arvavad, et neist pahelistest asjadest tuleks loobuda. Ka siis, kui see tegevus kedagi justkui solvab.

Mitmekesisust tähistades ei tohiks unustada, mida see elus tähendab.

Kinkigem vähem tähelepanu neile, kes oma rusuvat ja piiravat eluvaadet ka teiste elu kitsendama tahavad panna. Ja rohkem neile, kes on lihtsalt erinevad, olgu rahvuse või tausta, oskuste või omaduste poolest.

Mitmekultuurilisus peaks olema kultuurilise paljususe, mitte kultuurilis-poliitilise ahistamise, solvumise kartuses varvastel käimise õpetus. Muidu kaob sellest nii paljusus kui ka kultuur.

Toome siis multikulti'sse tagasi „Lambada“. Ja kõik need rõõmsad, eksootilised, uued ja värvikad kultuurinähtused, millest me täna veel isegi midagi ei tea.

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Edasi.org



Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Puukaitsjad takistasid tulutult tunde Haabersti remmelga mahavõtmist

Politseil kulus teisipäeva varahommikust alates ligi kuus tundi, et Tallinnas Haabersti ristmiku ümberehitusele ette jäänud remmelga juurest valvet pidanud aktivistid eemale ajada, et saaks puu maha võtta.

Uuendatud: 14:58 
INTERVJUU
Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov.Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov.
Vene suursaadik: sanktsioonid on halvasti mõjunud nii Eestile kui Venemaale

Vene Föderatsiooni suursaadik Aleksandr Petrov tunnistas ERR-ile antud lühiintervjuus, et kui vahepeal oli Eesti ja Venemaa suhetes paranemise märke, siis viimaste sündmuste valguses on suhted taas halvenenud.

Mupo palub abi Tallinnas Pirital inimesi ründava kurja koera tabamisel

Tallinna munitsipaalpolitsei palub abi, et tabada Pirita-Viimsi kandis liikuv ning inimesi ründav koer.

ERR Multimeedia reportaaž
Kanepi sigareti keeramineKanepi sigareti keeramine
Cannabistrood ja tüütud libadiilerid ehk hoiatus turistilt turistile

Lääne-Euroopa riikide kanepipoliitika on olnud laveeriv, mistõttu valitsevad õhtumaades kanepitarbimist tolereerivad, kuid taimekasvatust keelavad hallid seadused, millest lõikab kasu otseselt või kaudselt organiseeritud kuritegevus. Oma kogemust Euroopa praeguse kanepikultuuriga jagab ERR Multimeedia reporter Allan Rajavee.

PIKK JA HUVITAV LUGEMINE
Intervjuu | Eesistumise korraldamine on kui suure sünnipäeva plaanimine

Toomas Tirs on Eesti eesistumise korraldusmeeskonna logistikajuht, ta teab, kuidas hakkab välja nägema Kultuurikatel, mis juhtub, kui Tallinna suunduv lennuk hoopis Tartus peab maanduma ning sedagi, millised on VIP-e sõidutavate autode turvanõuded. Kümme päeva enne suure avalöögi andmist oli ERR.ee-l võimalus veeta pärastlõuna Tirsiga.

On lõpetamiste hooaeg. Sel puhul portreteeris ERR.ee kaheksat lõpetajat üle Eesti, põhikoolist magistrantuurini välja. Millised on noorte plaanid, soovid ja mõtted? Edasi lugema
Real Time Web Analytics