Kurikate ja nugadega „kangelased“ – kes nad on?
Hiljuti näitas ETV saade „Pealtnägija“ lugu agressiivsetest ja vägivaldsetest noortegruppidest. Kolm gruppi, kolm hüüdnime – kurikakangelased, noakangelased ja Ida-Viru poisid. Näidatud kaadrid hirmutasid paljusid. Osasid vaatajaid teevad need lood ka kurvaks või vihastavad. Ükskõikseks ei jäta see teema kedagi.
„Kas teismelistest saavad väljatõugatud, kuna nad käituvad halvasti või teeme meie nendest väljatõugatud ja oleme ise süüdi nende agressiivsuses?“ küsib lapse arengut käsitlevas raamatus „Hea laps“ Brenda Houghton ja viitab sellele, kui palju on meie teha see, kuidas noored käituvad.
Head lapsed, need kasvavad vitsata
Lapsed sünnivad siia ilma võrdselt, keegi ei ole hea või halb. Ükski laps ei sünni kurikas või nuga peos. Küll aga on vahe selles, kuhu laps sünnib ja kelle juurde.
Laps ise ei olegi hea või halb, nende käitumine on seda. Lastele aga peegeldatakse tagasi sageli vastupidist: „Sina oled halb!“ Loomulikult võtab laps selle pikapeale omaks ja arvab, et ta ongi halb ning halb laps käitub teatud viisil. See näitab, et lapsevanematel on puudulikud vanemlikud oskused ning nii ei oska nad arendada ka laste sotsiaalseid oskusi.
Projekti „Riskilaste ja -noorte tugisüsteemide väljaarendamine“ lõpukonverentsil „Kuidas muuta Eesti laste ja noorte elu riskivabamaks?“ tegi Norra emeriitprofessor Willy-Tore Morch ettekande teemal, kuidas lastevastane vägivald ja hooletusse jätmine kahjustab lapse neurobioloogilist ja psühholoogilist arengut (selle tagajärgi võime me näha just teismeea käitumises). Konverentsil osalenud ja oma mõtteid avaldanud näitleja Indrek Ojari sõnul võiks selline info ka tavaliste lapsevanemateni jõuda, et olla rohkem teadlik sellest, kuidas mõjutatakse lapse kasvamist juba sünnist saati.
Korduvalt õigustrikkuvalt käituvad noored võivad olla pärit perekondadest, kus sotsiaalsed ja vanemlikud oskused on puudulikud, kuid võivad kasvada ka lapsevanematega, kes on pealtnäha igati toimetulevad ja heade sotsiaalsete oskustega. Lapsevanemate hõivatus, vähene lapsega koos veedetud aeg, asjade või rahaga aja kompenseerimine ja tähelepanupuudus võib viia iga noore, olenemata perekonnataustast, teele, kuhu on kerge sattuda ja kust väga raske ära pöörduda. Perekonna puudujääk kompenseeritakse mujal.
Sage on ka olukord, kus muresse mattunud lapsevanemat, kes soovib oma lapse nimel teha ükskõik mida, jooksutatakse ühe spetsialisti juurest teise juurde, vanemale aga võib jääda selgusetuks, miks seda kõike tehakse. Võib juhtuda, et nii mõnigi spetsialist tunnistab lapse „terveks“ ega näe „probleemi“ ja lõpuks on lapsevanem on ummikus. Ta ei tea, mida teha ja kuhu pöörduda. Lapsevanemaid, kes tegutsevad ja muret tunnevad, tuleb tunnustada, sest palju on neid vanemaid, kes pea liiva alla peidavad. Kuni on hilja.
Ka „Pealtnägijas“ esile toodud noorte puhul oli teada, et rasked probleemid olid lastel juba algklassides, mis tähendab, et juba varakult oleks tulnud tegeleda esimese astme ennetustööga. Mis ei tähenda, et 10-aastastega ei saa midagi teha. Ikka saab. Ka 15-aastaste noorte puhul toimivad erinevad mõjutusvahendid. Ja veel vanemategi puhul.
Miks noored siis ikkagi käituvad nii?
Väike laps on abitu, tema järele on tarvis valvata, teda toita, harida ja õpetada sotsiaalseid oskusi, mida me lapsevanematena suures osas teadlikult ei tee – oleme ise oma käitumisega parimad õpetajad. Lapsevanemana saame sügavalt mõjutada oma lapsi kuni üheteistkümnenda eluaastani, edasi näeme juba tehtud töö vilju ja saame teha kohandamisi ja ning parandustöid.
Kui laps kasvab, tekivad temas vastandlikud tunded: ühest küljest soovib ta materiaalset ja psühholoogilist turvalisust, teisalt ärritab teda vanemate võim. Noorukina väheneb lapse vajadus turvalisuse järele ja ta on üha vähem sõltuv vanematest. Nad on keevalised ja neis peitub pulbitseb soov maailma muuta. On igati tavapärane, et noor eraldub oma vanematest ja hakkab enam aega veetma sõpradega.
Kui palju meie kasvatuses kaasa antud väärtused ja töö mõjutavad noore inimese otsuseid ja valikuid? Anname ju lapsevanematena endast parima. On juhtusid, kus ka sellest võib väheks jääda ja noor otsib tähelepanu ja tunnustust kampades, kus valitseb pigem kuritegelik võim, kus tunnustust saab see inimene, kes julgeb teha midagi keelatut ja sotsiaalse käitumise mõttes sobimatut.
Sõbrad on üldiselt eakaaslased, kuid sageli ka vanemad või nooremad. Kamp võib kujutada ka kaitset täiskasvanute eest. Kui noor pole tunnustust ja toetust varem mujalt piisavalt leidnud, siis punt teisi noori võib olla just see koht, kus see saadakse.
Kamp ja noortegrupp ehk „halvad sõbrad, kes viivad hea lapse halvale teele“
Paljud noored kambas on kellegi „head lapsed“, keda „halvad lapsed“ mõjutavad. Lapsevanemad üllatuvad tihti, kui saavad teada, et nende hästi kasvatatud lapsed sõbrunevad inimestega, kes neid hirmutavad. Üksikult võivad need kamba liikmed olla kõik „head lapsed“, kuid ka parim laps võib kambas kaotada otsustusvõime ja langeda seltskonna mõju alla ja kaotada kollektiivses hulluses pea – võim on grupil ja toimivad kambasisesed tõukemehhanismid.
Kindlasti on väärarusaam see, et gruppides tegutsevad vaid noormehed, sest tüdrukud on „viisakad ja head“. Kampadesse kogunevad ka tüdrukud ning sageli on tüdrukute teod hullemadki kui poiste omad.
Mis viib noore selleni, et ta ründab teist?
Üks noore arengu märkidest on ka see, et õpitakse oma agressiivsust talitsema ja mõistma, et jonnimine ei vii sihile. Kuid on ka noori, kes selle arusaamani kahjuks ei jõua ja jäävad oma lapsikule agressiivsuse tasandile, mis koos füüsilise jõu kasvamisega võib muuta nad teiste suhtes ohtlikuks ja hirmutavaks. Teisisõnu: need noored nugadega vehkivad kurjategijad on oma arengus jäänud jonniva lapse tasemele, kuna nende kasvatajatel on puudunud teadmised ja oskused, mis erinevates arenguetappides aitavad lastel õigeid oskusi arendada.
Et hästi toime tulla, peab inimene uskuma, et ta on võimekas, kuid paljude laste jaoks on see võimatu. Agressiivse käitumise võib põhjustada juba ainuüksi ootus, et noore pürgimused on määratud nurjuma ja selle negatiivse ootuse oleme noorele andnud meie - lapsevanemana, spetsialistina jne.
Tegelikult reedab noore selline käitumine ebakindlust ja ärevust ning see vajab hoopis teistsugust lähenemist kui pelgalt karistamist. Agressiivse käitumise põhjustavad tegelikult lihtsad tegurid: enda eesmärkide poole pürgimine on nurjunud (ennast tuntakse läbikukkununa), ja ründamine oma mina vastu (mis on ka perekond).
Abitustunne, mille taustal on noore taju, et teda on koheldud ebaõiglaselt, soodustab agressiivsuse teket, sest noor tahab muuta seda tasakaalutust (mis võib olla nii tõeline kui ka kujuteldav) ja paneb toime mingi vägivallateo. See võib olla koolimaja kallal vandaalitsemine või uhke auto lõhkumine. Vägivald rahuldab noore emotsionaalseid vajadusi ja paneb ta arvama, et on saanud selle teoga seoses majanduslikku ja sotsiaalset kasu. Mõned noored, kes ei usalda teisi inimesi, käituvad agressiivselt juba ennetavalt, enesekaitseks. Need rünnakud tunduvad kõrvalseisjale täiesti mõistetamatud.
Noored ise on toonud korduvalt välja, et agressiivsele käitumisele võib viia ka igavus ja info puudus ning kaasamatus – kuid kindlasti on määrav faktor ka grupikaaslaste surve. Keegi tuleb ideega ning nii minnakse kaasa, sest soov on grupis oma kohta hoida.
Ühiskonna hukkamõist
Pärast „Pealtnägija“ saadet oli kommentaare antud loole palju. Arvamusi on erinevaid. Ühiskonnas on levinud arvamus, et tänased noored käituvadki selliselt, kuna valitseb karistamatuse tunne, neile on antud palju õigusi, millest nad kõik vägagi teadlikud on. Noor on justkui „kuningas“, kõrgema võimu kandja, kellele kõik peavad alluma ja kellele keegi ei saa midagi teha.
„Pealtnägijas“ teemat kommenteerinud politsei kriminaaltalituse juht Roger Kumm tõi välja, et kui noored lahkuvad uurija juurest, siis nad ütlevad: ma ju ütlesin, et sa ei saa mulle midagi teha! See tekitab uurijates ja politseinikes kindlasti jõuetust. Aga mida me tahame nendega teha? Nendele teha? Kas me soovime karistada või pigem mõjutada ja muuta?
Muidugi tundub kurjategijate „kinnipanemine“ teiste ühiskonnaliikmete kaitsmisena, aga nagu ütles saates justiitsministeeriumi asekantsler Kristel Siitam-Nyiri, õigusrikkumisi toime pannud lapsest vanglas või kinnises asutuses head last ei kasvata. Seega tuleb leida mingi muu tee.
Uued suunad töös alaealiste õigusrikkujatega
Uuest aastast kaovad alaealiste komisjonid, mis seni on suuremas osas taoliste juhtumitega tegelenud. Muudetud on mitut seadust, mis annavad suunised tegutsemiseks. Justiitsministeeriumi arengukava kohaselt on kriminaalpoliitika üks peamine siht alaealiste kuritegevuse vastane võitlus. Kui noorte kriminaalset aktiivsust suudetakse vähendada noorte käitumist mõjutades, on maksimaalne ka mõju kuritegevusega seotud kahjudele ja turvatundele.
Eesti eesmärk on tagada, et noortel oleks kriminaalõigussüsteemiga võimalikult vähe kokkupuuteid ning võimalikult palju kasutataks sotsiaalseid ennetus- ja mõjutusmeetmeid. Ministeeriumi arengukavas on „Pealtnägija“ teemad välja toodud ja on selge, et ei saa ära võtta ühte võimalust probleemidega tegelemiseks, andmata asemele uut ja paremat lahendust.
Erinevad ministeeriumid tegelevad alaealiste õigusrikkujate mõistlikuma kohtlemise ja mõjutamise nimel – lisaks alaealiste komisjonide kaotamisele hakatakse täpsemalt hindama lapse abivajadust, laste puhul püütakse rohkem kasutada taastava õiguse meetodeid jne. Ka nendest teemadest võiks rohkem meedias rääkida, kui sellist tundlikku teemat käsitletakse, et ei tekiks valearusaama, justkui puuduks vahendid ja võimalused alaealiste õigusrikkujatega tegelemiseks.
Riik on oluliseks pidanud laste ja noorte edasiste probleemide tekkimise ja nende institutsioonidesse sattumise vältimist ning selleks on vaja leida lisajõudu, kes saaksid lapsele ja perele järjepidevalt tuge pakkuda. Individuaalse toe teenuse järgi on aina suurem nõudlus, sest aasta-aastalt on käitumisraskustega laste arv aina suurenenud („Laste ja perede arengukava 2012- 2020“).
Projekti „Riskilaste ja -noorte tugisüsteemide väljaarendamine“ lõpukonverentsil ütles Kristi Paron: „Ühelgi Viru vangla noorel pole vaja vanglat. Meil on nende noorte jaoks vaja eelarvamustevaba, avatud südant. Nad on saanud elus palju haiget, nad vajavad teraapiat. Ning Jesper Juuli sõnadega: lapsed pole siin, et meie elu mugavaks teha.“
Kust me leiame inimesed, kes on eelarvamustevabad, avatud südamega ja lisaks pädevad ja julged spetsialistid, kes selle huvitava sihtgrupiga on valmis töötama? Lastekaitsetöötajaid on vähe, nagu ka teisi riskikäitumisega noortega tegelevaid spetsialiste. Töö on raske, alatasustatud ja tihti asuvad inimesed tööle ilma igasuguse praktilise kogemuseta. Tõsi, praktilised teadmised saamegi töö käigus, kuid kui keerulise sihtgrupiga töötavatel inimestel puudub kindel jõustamissüsteem ja teenitud palga eest ei saa endale lubada ei supervisiooni ega lõõgastavat SPA-külastust, põleb ka parim spetsialist lihtsalt läbi.
See on teema, millele tuleb kindlasti mõelda uusi muutusi ellu viies.
Igaüks saab anda enda panuse
Lapsed pole vanemate omand ja meil kõigil on laste ees ka kollektiivsed kohustused. Pole mõtet kurta laste käitumise üle ja siis sellise käitumise märkamise puhul silm kinni pigistada ja tegevusetult istuda. Kaasa saavad rääkida inimesed, kes ka kaasa löövad. Kõiges – ettepanekute tegemises, töös noortega või vanematega jne.
Ärge olge ükskõiksed! Kui märkate midagi häirivat või teile tundub, et keegi teie lähedastest või tuttavatest (või ka võõrastest) käitub nii, nagu ei ole õige, andke sellest teada. Lastekaitsetöötaja ja teiste lastega töötava spetsialisti eesmärk ei ole lapse perest eemaldamine, vaid tagamine, et lapse põhiõigused on tagatud, et tal oleks turvaline ja arenguks vajalik kasvukeskkond ning et laps ei käituks endale ja teistele ohtlikult.
Kodanikena ei tohiks me keegi tunda hirmu, et oleme selle tõttu pealekaebajad või teisele perele probleemide tekitajad. Mida varem sekkuda, seda suurem on võimalus, et perekond saab abi ja toetust ning antud perekonnas sirguvatest lastest ei saa noored, kes hävitavad enda ja ehk ka teiste elu.
Lihtne on sildistada, anda hinnanguid ja hukka mõista. Ise aru saamata, mis tegelikult nende lugude taga on, mis tegelikult on noore inimese viinud sellise käitumiseni. Kas oleks saanud midagi ära teha? Kas oleks saanud kuidagi mõjutada? Kes oleks? Millal oleks?
Oleks-poleks ei muuda enam nende noorte puhul olukorda. Samuti ei muuda edaspidi ka saaks-võiks. Tuleb midagi päriselt ära teha ja muutusele saab oma panuse anda igaüks, et toetada paljude teiste noorte edasist käekäiku ja ennetada nende kuritegelikku käitumist.
Ühe võimalusena pakuvad mitmed organisatsioonid Eestis tugiisikuteenust. MTÜ RuaCrew on üle seitsme aasta pakkunud positiivse täiskasvanu toetust riskikäitumisega noortele. Igal aastal koolitatakse üks grupp vabatahtlikke tugiisikuid, kes saavad pärast koolitusprogrammi läbimist tegeleda vähemalt ühe tugilapsega, kelleks on enamasti 12-16-aastane noor.
Tugiisiku roll on toetada noort, kuulata ja mõista teda ning mis kõige tähtsam – olla tema jaoks olemas hinnanguvabalt ja tingimusteta. Koos tehakse silmaringi avardavaid tegevusi, lahendatakse koolitöid ja püütakse leida vaba aja tegevusi alternatiivina varasemale kaubanduskeskustes hängimisele või õigusrikkumistele.
Muidugi ei ole tugiisik mingi imeinimene, sest väga keeruline on noore elu täitsa uude suunda keerata, kui probleemid on kestnud aastaid, on väga sügavad ning perekonda ja laiemat sotsiaalset tausta on raske muuta. Kuid mida varem me sekkume, seda paremad on noore ja ühiskonna võimalused.
Artikli autorite MTÜ RuaCrew tegeleb noortega, kelle käitumine viitab riskide otsimisele või kes on jäänud erinevate olude tõttu lõksu probleemide keerisesse.
Lasteabi telefon 116 111 töötab ööpäevaringselt, helistamine on tasuta ja anonüümne.
Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Pöördujateks võivad olla nii lapsed ise kui ka täiskasvanud.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli