Iivi Anna Masso: hullumeelsesse maailma sobib Trump paremini kui mõnigi muu ({{commentsTotal}})

Iivi Anna Masso.
Iivi Anna Masso. Autor/allikas: Peeter Langovits/Postimees
{{1493872200000 | amCalendar}}

Kardetud, kirutud, hurjutatud ja pilgatud USA president Donald Trump on ametis olnud oma esimesed 100 päeva. On siis, üldise tava järgi, kommentaaride aeg.

Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Tegelikkuses algas hoogne kommentaaride aeg juba ammu enne kui ametiaeg alata jõudis. Kui heidame pilgu rahvusvahelisele meediapildile pikema kui paaripäevase perspektiiviga, siis märkame, et kommentaarid on tegelikult nüüd, pärast esimest sadat päeva, tunduvalt vaiksemad ja rahulikumad kui Trumpi valiku aegu ja ta ametiaja alguses.

Paanika on enamjaolt möödas. Kriitika seevastu jääb.

Tunnistades, et poliitiku töö on talle ootamatult raske, andis maailma võimumees number 1 ise kriitikutele nii-öelda trumbid kätte. Aga võib-olla on kriitikud oma trumbid juba enneaegselt ära kasutatud?

Mida oleme 100 päeva jooksul teada saanud?

President Trumpist endast õigupoolest väga vähe sellist, mis ametiaja alguses juba teada ei olnud. Paremad õppetunnid oleme saanud USA demokraatiast. Ja meediast, nii jänkide kodumaal kui laias ilmas. Ka siinkandis.

Omalt poolt võin, erilise võidurõõmuta, aga siiski rahul olles (rahul sellega, et midagi on meie arvamatust ilmast võimalik enam-vähem kindlalt teada ja midagi koguni usaldada) jääda truuks varem väljendatud skepsisele viimsepäevaprohvetite suhtes, kes maailisid pilti uuest Hitlerist, tulevast fašistlikust Ameerikast, demokraatia hukust ja tõrjutute jõhkrast ahistamisest. Nagu oli oodata, midagi sellist pole juhtunud.

Oleme näinud, et USAs poliitilist võimu vastastikku kontrollivad institutsioonid (nn checks and balances) täidavad igati oma funktsiooni.

Oleme näinud, et presidendi võim USAs ei ole piiramatu, ehkki erinevalt Euroopa riikide enamusest on USA president ühtlasi ka valitsusjuht ja ta meeskond omab reaalset täidesaatvat võimu. Seadusandlik võim on see-eest rangelt kontrollitud, ning kongressist ega kohtutest ei saa ükski pealik üle ega ümber nii kaua, kui põhiseadus ja selle määratud kord püsib.

Sellest ehk tulebki 100 päeva tähistav suhteline vaikus võrreldes algse kriitikatormiga. 100 päeva ei paku erilist võidurõõmu ei Trumpi tulistele pooldajatele – sest tema vastaste silmis ebapopulaarsed otsused ja plaanid on üksteise järel ebaõnnestunud –, ega ka vastastele: oodatud katastroof jäi tulemata, populistiks ja veel kõigeks hullemaks tembeldatud mehe juhitud USA on endiselt tavaline Ameerika, business as usual. Täpselt nagu ta oli eelmise presidendi ajal, kellest progressiivsed ringkonnad ootasid suisa Lunastajat.

Mõnes mõttes sisendab USA süsteemi oodatust stabiilsem jätkuvus lootusetust: ilmub keegi, kel on raha, poliitringkondadest väljaspool kogutud võimu ja kuratlikku karismat ning kes lubab pühalikult selle kõik establishment’i kukutamiseks mängu panna – ainult selleks, et 100 päeva möödudes tõdeda, et establishment on mässaja juba alla neelanud, ära kodustanud, et ta ei erine õigupoolest kutselistest broileritest kuigivõrd.

Samas sisendab see ka lootust: ehkki rahal on poliitikas oluline roll otsustamaks, kes võimule üldse ligi saab, ei taga raha isegi ärielu tõotatud maal kellelegi totaalset võimu: võimul olles on ka rahamees teistest inimestest sõltuv, ta ei saa tegutseda täiesti meelevaldselt.

Muidugi ei saa ohtude ees silmi kinni pigistada.

Hoiatajate seas, kes Trumpi valitsusaega mustades värvides maalivad, on väga tõsiseltvõetavaid poliitilisi mõtlejaid nagu Francis Fukuyama ja Timothy Snyder. Fukuyamat ei või kindlasti süüdistada USA institutsioonide halvas tundmises, vastupidi: kui keegi institutsioonide rolli poliitilistes režiimides põhjalikult mõistab, siis just tema.

Oma 2014 välja antud suurteoses „Political Order and Political Decay“ hoiatab Fukuyama nimelt selle eest, et me juba loodud institutsioonidesse liiga pimedalt ei usuks – sest saavutatu pole kunagi automaatselt igavesti püsiv, progress pole endastmõistetavalt ühesuunaline, ühiskonnad ei arene ainult paremuse poole. Toimivad, arenenud ühiskonnad võivad ka kokku variseda – inertsuse, omakasu, ahnuse, privileegide kaotamise pelgusest tekkiva arengupeatumise tõttu.

Kindlasti on ka USAs põhjust seda ohtu tõsiselt võtta. Kuid hetkel ohustab viidatud põhjustel käivituv ühiskonnastruktuuride murenemine pigem Euroopat, mis on omaenda institutsioonide hapruse teadvustamise asemel praegu sukeldunud hävitavalt mustvalgesse võitlusse nn globalistide ja nn natsionalistide vahel (aga see juba on eraldi arutluse teema).

Kas Trump astub tagasi?

Aga proovime ennustamist, seda kõige tänamatumat mõtteharjutust: täna küsitakse, kas Trump astub keset ametiaega tagasi? Arvan, et ei, ehkki on vägagi usutav, et ta 2020. aastal taasvalimisele ei pretendeeri. Samuti arvan endiselt, et USA-st ei ole tulemas ei diktatuuri ega fašistlikku režiimi, sõltumata sellest, kas Trump isiklikult sellist arengut soovib (milles sügavalt kahtlen) või mitte.

Kui millegi pärast muretseda, siis on selleks meeleheitlikud sammud kaduva veenvuse taastamiseks rahvusvahelisel areenil vaenlasi jahtides. Need aga on võimalikud alati, sõltumata sellest, kes Valges Majas hetkel peremees on.

Maailm on hetkel mitmel põhjusel hullumeelne, hirmutav, arvamatu. Tunnistagem: sellesse maailma sobib Trump paremini kui nii mõnigi muu.

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Eurod.Eurod.
Ülevaade: viimaste aastate palgatõusud avalikus sektoris

Riigieelarve strateegia näeb ette, et eeloleva nelja aastaga tõuseb keskvalitsuse töötajate palk 2,5 protsenti, kuid Isamaa ja Res Publica Liidu esimehevahetuse järel on tekkinud võimalus, et see jääb ära. Viimati kerkis riigiasutuste palk valitsuse otsusega aastal 2015.

Mustangi talu maasikad.Mustangi talu maasikad.
Vaataja küsib: kas suurem mari on parem?

Televaataja saatis „Novaatorile“ küsimuse, kas suurem mari on parem, pidades sealjuures silmas suviseid maasikaid. Esitasime küsimuse kas suuremad maasikad ja tomatid on paremad kui väikesed Eesti maaülikooli emeriitprofessorile Anne Luigele.