Triin Toomesaar: mis on hea poliitikule, ei ole hea lapsele ({{commentsTotal}})

Triin Toomesaar on politoloog, haridusaktivist ja programmi
Triin Toomesaar on politoloog, haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane". Autor/allikas: Tudeng TV

Valimised on tulekul. Nii kõmistas troonidemängulik hääl mu peas, kui lugesin Reformierakonna ja Kristen Michali ettepanekut muuta „haridussüsteem alates lasteaiast eestikeelseks“. Sellest järgmine kõmin oli küsimus, kas vankri ette rakendatakse vana ja aina väsinum hobune ehk igine püüe eesti-vene vastanduse pinnal ühiskonda poliitilistel eesmärkidel polariseerida.

Varem on see ju toiminud.

Sel korral on hobune aga kuidagi lahja – ettepanek on nii poliitiliselt ebausutav kui ka poliitikaliselt läbi mõtlemata, kui mitte lausa ebaprofessionaalne. 

Endine haridusminister Jürgen Ligi küll viitas murele venekeelsete koolide õppekvaliteedi ning marginaliseerumise pärast, ent eelkõige õõnestab vene koolide võimekust igale lapsele head haridust pakkuda see, et enamik uuendusi, algatusi ja tugiprogramme, mis eesti õpetajatele ja koolidele kättesaadavad, jõuavad vene koolidesse viibega – kui üldse.

Endine haridusminister Maris Lauri aga kirjutas, et tema on venelastega vestelnud ning „kõik venelased peavad [eestikeelset kooli] loomulikuks. Kõik ootavad seda.“ Olukorras, kus Reformierakonnal praktiliselt puudub venekeelne toetajaskond ning nende senine poliitiline retoorika on pigem vene hirmu üles keerutanud, on ebausutav oravate – ka endiste haridusministrite – mure vene õpilaste pärast ning soov neid eesti keele õppes järele aidata.

Ettepaneku näiline versus tegelik mõte

Hoopis usutavam on eesmärk uuesti üles keerutada seni alati kasuks tulnud konflikt Keskerakonnaga, et jätkuks vana võitlus Eestimaa pärast ehk „ainuõigete eestimeelsete“ ja „ülejäänud venemeelsete“ vahel. Seda enam on Reformierakonna ettepanek hariduspoliitikaliselt ebaaus, kuna keeleõppega seonduvatest olulistest soovitustest ja komistuskohtadest – eriti lastele mõeldes – ei näi olevat aimugi.

Tõsi on see, et lapsed on uuele – ka uutele keeltele – vastuvõtlikumad. Kui last kakskeelseks harida, siis mida varem, seda parem. Viisid, kuidas lapsele lisaks emakeelele ka teine keel ning ka keelega seonduv kultuuriruum selgeks õpetada, on aga erinevad ning nende mõju lapse edasisele arengule, sh akadeemilisele edukusele on erinev.

Näiteks mida rohkem saab laps lasteaias või koolis kasutada kodust keelt, oma emakeelt, seda parem on tema keeleline areng ja edasijõudmine õppetöös.

Reformierakond on Michali suu läbi välja pakkunud idee, et valdav õpe lasteaias peaks olema eestikeelne ja koolis juba täiesti eestikeelne, õpetades vene lastele siiski ainetunnina ka emakeelt. Lihtsad otsingud akadeemilise kirjanduse hulgas aitavad leida üles uuringud, mille kohaselt on teise keele eduka omandamise jaoks vaja tugevat vundamenti õppija esimeses ehk emakeeles. Veel enam – viies lapsed täielikule „enamuskeeleõppele“ (ehk meie kontekstis eesti keele õppele) enne, kui nad on saanud piisavalt õppida ka oma emakeeles, võib paljude laste mitte ainult emakeele, vaid ka eesti keele oskus jääda nõrgaks, nii et nad ei suuda sisuaineid piisavalt hästi omandada kummaski keeles. Teise keele omandamise võimekus ja ulatus on seotud oma emakeele piisava oskusega.

Idee, mis poliitikule tundub kasulik, ei ole konkreetsel juhul kasulik lapsele. Kuigi venekeelsetes lasteaedades tuleks õpetada eesti keelt – ning seda meie lasteaedades ka tehakse, sh keelekümblusmetoodikaga –, aitaks eesti keelt selgemaks õppida ja kinnistada hoopis vene emakeele õppekvaliteedi parandamine juba lasteaedades, ning eesti keeles kümblemisega alustamine lasteaia viimases rühmas või kooli esimeses klassis. 

Rohkem keelekümblust ka eesti lastele

Küsin ka, kas Reformierakonna ettepanek tähendab, et eesti emakeelega lapsed soovitakse jätta (jätkuvasse) keelevaesusesse. Kui vene õpilased räägivad hiljemalt põhikooli lõpuks vähemalt 3 keelt (vene, eesti ja inglise), siis eesti lapsed kipuvad jääma 2 keele – eesti ja inglise – lõksu, sest vene või mis tahes kolmas ega neljaski keel ei taha kuidagi soravalt selgeks saada. Nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel (töö)turul on eelis sellisel juhul igatahes eestivenelastel.

Kanadas on kasutusel olnud kakskeelsust arendav keelekümbluskoolide võrk, kus keelekümblema asutakse koolis prantsuse keeles – inglise emakeelega laps saab selgeks 2 peamist riigis räägitavat keelt, sealjuures õpe toimub valdavalt keeles, mida muidu ehk vähem (ka meedias) kasutama kiputakse. Colin Baker, kelle raamatut „Kakskeelne laps“ ma kõigil teemahuvilistel vähemalt soojenduse tegemiseks lugeda soovitan, kirjutab Kanada mudeli kohta mh, et edukaks muudab sellise keelekümbluse: 1. mõlema keele tunnetamine prestiižsena; 2. keelekümblushariduse vabatahtlikkus; 3. luba koolis teatud ajani kasutada ka oma emakeelt; 4. keelekümblusõpetajate endi kakskeelsus; 5. keskendumine õppekava sisule, mitte keelekorrektsusele; 6. nt ka kümblema hakkavate õpilaste ühesugune (olematu) teise keele tase.

Kirjeldatud keelekümblusmudelit ei saaks küll üks-ühele Eestisse üle kanda ja nii nagu igal poliiti(ka)lisel valikul, on sellelgi potentsiaalseid komistuskohti – näiteks ei pruugita omandada teises ehk kümmeldavas keeles piisavat grammatilist korrektsust; samuti ei tunneta eestikeelsed noored tänapäeval vene keelt piisavalt prestiižsena –, ent midagi võiks ehk sellest mudelist ometi kaaluda. Näiteks vähemalt üdini mõista, et keeleõpe (ja teise kultuuriruumi lõimumine) toimib kõige paremini siis, kui see on vabatahtlik, sealhulgas ka lapse vanematele.

Eestis on juba täna koole või vähemasti kogukondi, kus kõrvuti või lähestikku õpivad eestikeelsed lapsed ja venekeelsed lapsed. Kui võtaks vähemalt kooliveerandi jagugi mõnes koolis katsetada keelekümblust, mis hõlmab korraga nii muu- kui ka eestikeelseid lapsi? Veel enam: Karjamaa Avatud Kool – sügisel Tallinnas tööd alustav erakool – proovib esimesena Eestis lausa kolmekeelset keelekümblust ning märkimisväärne hulk lapsevanemaid – nii eesti kui ka muu emakeelega – on kooliloojaid usaldanud, et see võiks toimida. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Ebavõrdsuse kasv pole iseenesest halb, kuid sellel võivad olla negatiivsed kõrvalmõjud.

Maailm on ebavõrdsem kui kunagi varem ja see võib olla paratamatu

Majanduslik ebavõrdsus on suurem kui kunagi varem. Pool maailma rikkusest on hiljutise raporti alusel koondunud ühe protsendi elanike kätte. Kümneid inimühiskondi uurinud arheoloogide sõnul on tegu 10 000 aasta eest alanud paratamatu sündmuste ahela kulminatsiooniga.

Martin Allikvee

Sobimatu varustus piinab Eesti ujumistippe

Mitu Eesti tippujujat ei ole rahul aastaid valitsenud olukorraga, kus tiitlivõistlustel tuleb esineda igal juhul Arena firma varustuses. Paremat lahendust sooviksid näha nii Martin Allikvee, Kätlin Sepp kui ka septembri alguses tippspordist loobunud Pjotr Degtjarjov.

uudised
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: