"Välisilm" analüüsis Macroni ees seisvaid samme ja Prantsusmaa olukorda ({{commentsTotal}})

Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Peamine küsimus on see, kas Emmanuel Macron on see mees, kes suudab inimesi ühiste väärtuste taha koondada ja kehtestada Prantsusmaad Euroopa Liidus, vahendas "Välisilm".

"Kes oleks arvanud, et mees, kes oli kaks aastat tagasi tundmatu, saab järgmiseks presidendiks, olles alla 40 aasta vanune," kommenteeris Pariisi École Polytechnique'i politoloogiaõppejõud Vincent Martigny "Välisilmas".

"Tavaliselt võtab see aastakümneid, et saada Prantsusmaal presidendiks valitud," märkis ajalehe Le Monde arvamustoimetaja Sylvie Kauffmann.

Prantsuse viienda vabariigi noorim president - Emmanuel Macron - korraldas väikese revolutsiooni. Kauffmanni sõnul on 39-aastane endine investeerimispankur pea olematu poliitilise kogemusega poliitikageenius.

"Ta mõistis väga varakult, et süsteem on katki, samas kui poliitikud seda veel eitasid. Me siseneme uude ajastusse. Me ei tea, mis sellest välja tuleb," ütles kolumnist.

Geenius või mitte, kui poliitikutes pettunud prantslased talle tõenäoliselt avanssi ei anna. Vaatlejate hinnangul saab Macroni ametiaeg olema keeruline. Esimeseks väljakutseks on juba kuu aja pärast toimuvad parlamendivalimised.

"Kas ta saab parlamendis enamuse, kas ta suudab ehitada koalitsiooni, kas ta peab muutma valitsust ja määrama peaministriks kellegi mõnest teisest parteist? See kõik on väga lahtine. Pilt on fragmenteeritud. Nii et kõik on võimalik," selgitas Euroopa välissuhete nõukogu Pariisi büroo juht Manuel Lafont Rapnouil.

"Ma ei üllatuks, kui mõnedki sotsid Macroni liikumisega liituksid. Macron võib haarata endale sotsialistide tuumiku. Vabariiklasi Macroni sõnumiga nii kergesti ei peibuta, aga vabariiklaste partei tsentristid võivad temaga ühineda. See saab olema keeruline, aga usun, et inimesed mõistavad, et kui riigi probleeme lähiaastatel ei lahenda, siis võib toimuda sotsiaalne plahvatus, midagi vägivaldset," arutles ajalehe The Guardian arvamustoimetaja Natalie Nougayrede.

Macroni edu üheks mõõdupuuks saab olema Prantsuse majanduse äratamine stagnatsioonist. Tema majandusprogrammi selgrooks on tööturureformid, millega Macron on lubanud alustada lähikuudel.

"Ta peab ravitsema madalseisus riiki, Prantsusmaad. Prantsusmaal on väga kõrge tööpuudus, eeskätt noorte seas - 24 protsenti. Sellega seoses on suured sotsiaalsed pinged ja eksistentsiaalne identiteedikriis," rääkis Nougayrede.

"Aga see tähendab ka, et ta tahab lähemat suhet Berliiniga, võrdsematel alustel. Prantsusmaa on jäänud selles ajaloolises tandemis nõrgaks ja ta surub reforme," ütles ajakirjanik Christine Ockrent.

Politoloog Vincent Martigny sõnul valitseb ebakindlus, kuidas Macron suudab EL-i tasemel tulla toime eelarve- ja kokkuhoiupoliitikaga. "Kas ta suudab Prantsusmaa huvid läbi suruda. Praeguseni ei ole seda näha olnud, sest Macronil on vähe kogemusi. See saab olema tema mandaadi alguse põhiküsimus," lisas Martigny.

Ka Natalie Nougayrede sõnul peab Macron suutma näidata, et ta suudab toime tulla ka Euroopa tasandil. "Teatud mõttes ebaõnnestus see Hollande'il. Kui ta tuli viis aastat tagasi võimule, lubas ta, et paneb sakslased liikuma," tõdes ajakirjanik.

Kõikide väliste ohtude kõrval näevad vaatlejad riske ka Emmanuel Macronis endas.

"Teda võib vaadata kui elitaarse süsteemi karikatuuri, mida paljud kritiseerivad. Tõsiasi, et ta on käinud Prantsusmaa tippkoolides, et ta on olnud Rothschildi pankur, eelmise valitsuse nõunik ja minister, ta tundub selle eliidiga olevat väga tugevalt seotud, mida paljud kritiseerivad," rääkis Martigny.

"Tal ei ole kogemust, nii et ta peab end ümbritsema kogenud inimestega ja peab neid ka kuulama. Tal on maine üksi otsustada. Ta peab olema ettevaatlik ja ka teisi kuulama," kommenteeris Kauffmann. 

Tralla: Macron suutis tuua valijad tsentrisse kokku

Pariisis valimiste keskel olnud ERR-i korrespondent Johannes Tralla ütles "Välisilmale" antud intervjuus, et Macroni võidule aitas ilmselt kaasa see, et François Hollande on jätnud maha ametiaja, mida paljud peavad ebaõnnestunuks.

"Macron kasutas ära olukorda, kus prantslased on pealiini poliitikutest tüdinud ja väsinud olukorrast, et valigu nad paremalt või vasakult, tulemus ikka üsna nigel. Nii vasakkandidaat Jean-Luc Mélenchon kui ka parempopulist Marine Le Pen vedasid debati poliitilises spektris üsna laiali - Mélenchon koos Benoît Hamoniga jäid vasakusse spektrisse arutama selle üle, kas roboteid tuleks maksustada, kas töönädalaid peaks lühendama. François Fillon ja Le Pen jagelesid omakorda rände ja terrorismi teemal ega suutnud pakkuda tsentri nägemust Prantsusmaa tulevikuks," arutles Tralla.

"Macron tuli hoolimata globaliseerumise vastastest meeleoludest, skepsisest Euroopa Liidu suhtes, mis Prantsusmaal üsna leivnud on, väga liberaalse, Euroopa-meelse, üsna paremalt ja vasakult kokku kombineeritud valimisprogrammiga, tõi valijad tsentrisse kokku ja sai kõigi üllatuseks Prantsusmaa ajaloo noorimaks presidendiks," lisas Tralla.

Ajakirjanik tõdes, et Emmanuel Macron on suutnud oma liikumisega En Marche! murda traditsiooni, et Prantsusmaa poliitikaelus küpseks saamiseks ei pea olema poliitikas tegutsenud kümmekond aastat.

Teadur: Macroni ülesanne on rahvast ühendada

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu märkis "Välisilmas", et Macroni ülesanne saab olema rahva ühendamine.

Tema sõnul ei saa ja ei tahagi Macron mööda vaadata neist teemadest, mida tõstatas presidendivalimiste kampaania ajal vastaskandidaat Marine Le Pen.

"Tal saab olema suur ülesanne - ühendada rahvast -, sest Le Pen, eriti pärast esimest valimiste vooru kaks nädalat tagasi hakkas selgelt mängima ühiskonna lõhestamise ja inimeste viha peale, mis on tulnud ebakindlusest, mis ongi tingitud tööpuudusest, sissetulekute puudusest, sellest, et arvatakse, et immigrandid võtavad kõik töökohad ära jne. Täpselt sama oli näha ka USA-s inimeste puhul, kes põhiliselt hääletasid Donald Trumpi poolt, ja ka Brexiti puhul. See on üks ja sama fenomen," arutles Stoicescu.

Kuu aja pärast toimuvad Prantsusmaal ka parlamendivalimised. Stoicescu peab Macroni liikumise En Marche! võimalusi ka neil valimistel heaks.

"Mina pean tema liikumise võimalusi päris headeks, eriti pärast presidendivalimiste teist vooru. Nii või naa alamkoja ehk rahvusassamblee pilt muutub tundmatuseni, sest praegu on ju üle 90 protsendi kohtadest ikkagi sotsialistide ja vabariiklaste ja nende lähimate liitlaste käes," rääkis ta.

Teadur usub, et Macroni liikumisele tuleb toetajaid ka nende hulgast.

Stoicescu usub ka, et Rahvusrinne suurendab oma kohtade arvu. Praegu on parteil vaid kaks kohta.

"Sõltub sellest, kes siiski võidab need valimised ja kas Macroni liikumine suudab luua niisugust koalitiooni, mis tagab parlamendis enamuse. Muidu tekib selline seis, mis on viimasel paariklümnel aastal kolm korda olnud ehk nn vabaabielu ehk president peab riiki valitsema kuidagi nii, et peaminister teda ei toeta. Siis peavad nad kuidagi lähenema teineteisele ja leidma kompromisse," selgitas teadur.

Professor: Prantsusmaa on nagu läbikukkunud USA

Frangi riik oli vägev juba tuhat aastat enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni, aga revolutsiooni aated ning selle lipukiri "Vabadus, võrdsus, vendlus" on miski, millest prantslased seniajani juba põlvepikkuste põngerjatena teadlikuks saavad, vahendas "Välisilm".

"Kuna sellised suured põhimõtted käivad väga sügavalt läbi koolisüsteemist või haridussüsteemist, siis on nad neist vähemasti teadlikud ja mingis mõttes ütleme, et nende mõtlemine on natukene nende järgi ka vormitud. See, et inimõigused on enesestmõistetavad, on tõesti maast-madalast neile kohale jõudnud," selgitas Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

Prantsusmaa on ühtpidi küll kinkinud maailmale selle, mida me üldiselt tunneme euroopalike väärtuste nime all, teisalt on nad end koos nende väärtustega kehtestanud suurvõimuna. Suurvõimuks olemine on käinud Prantsusmaa identideedi, endamõistmise juurde, samuti nagu Venemaalgi. Suuruse ja hiilgusega kipub mõlemal viimasel ajal pisut halvasti olema.

"Prantsusmaa meenutab töötut endist suurvõimu, kes ei oska oma uut rolli leida või kes ei suuda oma kadunud hiilgust üles leida. Tõepoolest, Prantsusmaa on üks neid suurriike, kes on ehk kõige vaevalisemalt toime tulnud üheltpoolt dekoloniseerimisega ehk siis kolooniate kaotamisega ja teiselt poolt globaliseerumisega ehk siis suure, tihti ingliskeelse globaalse turu tekkega. Selles mõttes, ma ütleks, et Prantsusmaa on riik, kes jätkuvalt juba pikalt otsib ennast ja hetkel ei paista, et ta oleks ennast leidmas," rääkis kirjanik ja tõlkija Indrek Koff.

"Suure ajalooga, ikkagi kunagine kuningriik, mis siis, et nad ise soovisid sellest kuningriigi staatusest välja astuda. Jah, ma arvan küll, et nad tunnevad ennast siiski sellise ajaloolise tähtsusega rahvana," lisas ta.

Marek Tamme hinnangul on üks Prantsusmaa probleeme see, et riigi keskne väärtus on olnud universalism. "See, et me kanname uusi väärtusi kogu maailmale. Paraku ei taha keegi Prantsuse väärtustest enam väga palju kuulda," lisas ta.

Uusi väärtusi on tahtnud kogu maailmale kanda ka USA, keda tema vastased on suisa nimetanud demokraatia eksportijaks. USA puhul on väärtuste eksporti aga alati toetanud üks maailma võimsaimaid armeesid, teisalt aga majanduslik innovatsioon.

Marek Tamme hinnangul ei suuda Prantsusmaa kummaski USA-ga võistelda, ehkki väga tahaks. "Selles mõttes on Prantsusmaa nagu läbi kukkunud Ameerika Ühendriigid," tõdes ta.

Pärast Teist maailmasõda leidis Prantsusmaa küll uue hingamise Euroopa Liidus. Tegutsemine Euroopa Liidus ja tema institutsioonides asendas Prantsusmaale vana aja suurriiklikku hiilgust. Praegu see asendus aga enam väga hästi ei tööta.

"Euroopa Liit oli kuni selle sajandi alguseni eeskätt prantsuskeelne liit. Nüüd on ta selgelt ingliskeelne liit ja juba see seab prantslased kuidagi vähemusse," rääkis Tamm.

Samas on Prantsusmaa eeltoodud põhjustel alati olnud väga avatud võõrsilt tulijate vastu, uskudes siiralt, et nad on saabunud Prantsusmaad imetlema ning tahavad päriselt tema osaks saada. Idee on õilis, tegelikku tööd kaugemaist ja võõrama kultuuriga piirkondadest tulijatega on aga tehtud liiga vähe.

"Paraku viimastel aastatel me näeme, et see universalistlik integratsioonimudel väga hästi ei toimi, sest konkreetses sotsiaalses keskkonnas need immigrandid kipuvad koonduma. Praegu on kujunenud olukord, kus, Pariisi näitel, väga selgelt on toimunud geograafiline jaotumine - piirkonnad, kus elavad prantslased, ja piirkonnad, kus elavad sisserännanud," selgitas Marek Tamm.

Samas ei jookse Prantsusmaal kultuurierinevused sugugi ainult mööda põlisasukate ja sisserännanute piiri.

"Väga suurtes ja üldistes põhimõtetes on need erinevad Prantsusmaad küllaltki ühised, just seesama vabadus, võrdsus, vendlus, vabariik ja tema väärtused ja nii edasi, aga seal on väga palju regionaalseid erinevusi. Keeles on säilinud murdelisi elemente, mõned räägivad suisa oma keelt, näiteks bretoonid, samuti kultuuris, muidugi kokanduses - see on iga väiksemagi Prantsusmaa piirkonna au ja uhkus, mingisugused oma toidud," rääkis Indrek Koff.

Umbes pooled prantslased toetavad endiselt Prantsuse revolutsiooniga kilbile tõstetud liberaalseid ja humanistlikke väärtusi. Teine pool aga kaldub pigem suletuma ühiskonna poole. Nõnda aga on Prantsusmaa kõikjal Õhtumaades või koguni läänemaailmas tervikuna toimuvate protsesside väike mudel.

"Ma arvan, et Prantsusmaa ei ole ammu olnud nii lõhki kui praegu. Küsimus ongi selles, kummale poole liisk langeb ehk kummale poole kaldub enamus," ütles Tamm.

Lõplikku vastust Emmanuel Macroni võit presidendivalimistel sellele küsimusele ei andnud.

Toimetaja: Merili Nael



Eurod.Eurod.
Ülevaade: viimaste aastate palgatõusud avalikus sektoris

Riigieelarve strateegia näeb ette, et eeloleva nelja aastaga tõuseb keskvalitsuse töötajate palk 2,5 protsenti, kuid Isamaa ja Res Publica Liidu esimehevahetuse järel on tekkinud võimalus, et see jääb ära. Viimati kerkis riigiasutuste palk valitsuse otsusega aastal 2015.

Mustangi talu maasikad.Mustangi talu maasikad.
Vaataja küsib: kas suurem mari on parem?

Televaataja saatis „Novaatorile“ küsimuse, kas suurem mari on parem, pidades sealjuures silmas suviseid maasikaid. Esitasime küsimuse kas suuremad maasikad ja tomatid on paremad kui väikesed Eesti maaülikooli emeriitprofessorile Anne Luigele.