Annika Uudelepp: Eesti põhiprobleemid on ideedepuudus ja usaldamatus
Helir-Valdor Seederi valimine IRL-i esimeheks paistab praegu olevat pigem samm tagasi, mitte hüpe edasi, märgib Annika Uudelepp Vikerraadio päevakommentaaris.
Viimased paar nädalat on meile kujundlikult näidanud Eesti põhiprobleemi ja võimalikku lahendust sellele. Meie murede kehastus on omamoodi ka IRL-i heitlused ja esimehevalimine.
Esmalt peaksime endalt küsima, miks üldse oli IRL-il vaja uut esimeest valida. Vastus paistab lihtne – senise esimehe juhtimisel oli suudetud oma usalduskrediit maha mängida ja valijatest ilma jääda. Kuid see vastus pole niisugune, mis aitaks olukorda lahendada.
Olukorra parandamiseks ei piisa olukorda kirjeldamisest ja kellegi kui süüdlase peale näpuga näitamisest. Vaja on aru saada, miks on asjaolud kujunenud sellisteks, nagu nad on.
Me oleme seal, kus me oleme, kahel põhjusel. Esimene on ideedepuudus ja teine on usaldamatus. Võimalik, et üks häda toidab teist. Ideedepuudus tekitab usaldamatust ja usaldamatuse õhkkond ei lase välja tulla uute mõtetega.
Mõtisklegem korraks ideede ja usalduse puuduse üle.
Miks üldse oli vaja eelmine koalitsioon lõhki ajada? Vastus oli, et polnud ühendavat ideed. Ja kuna polnud, siis tegelikult ei olnud vaja ka koostööd teha. Miinimumprogrammi võib püüda ka teistega saavutada. Püütigi. Praeguseks paistab, et see katsetus hakkab vaikselt vussi minema.
Ideed ju ikka pole. See ei ole mingi idee, et teeme käigu pealt ja teisiti, peaasi, et oleks teistmoodi.
Ka pikalt opositsioonis olnud Keskerakond tuli valitsusse vanade ideedega, mis olid kirja pandud enam kui 10 aastat tagasi, mil maailm ja Eesti olid mõnevõrra teistsugused paigad. Isegi kui plaanid on olnud üllad – näiteks sotsiaalse sidususe kasvatamine ja majanduse käimatõmbamine – , on lahendused kipakavõitu.
Samal ajal võib vastu öelda, et valitsus teeb ju palju – vaata kasvõi töösolevaid reforme, nagu näiteks töövõime-, haldus-, pensioni-, peretoetuste reform. Jah, aga kuigi need reformid on vajalikud (ja kiidan siin valitsust nende jätkamise eest), ei anna see veel tunnistust värsketest ideedest. Tegelikult kujutavad need reformid endast kõigest hädavajalikku miinimumi, et kahanevate töökäte ja väheneva rahakoti taustal süsteem kuidagi toimivana hoida.
Kuna ühendavat ja käivitavat ideed ei ole, siis kipub ka usaldust väheks jääma. Partnerid ei usalda väga Keskerakonda. Kõik saavad aru, et Jüri Ratas võib olla erakonna esimees, kuid tal puuduvad igasugused hoovad Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti või Olga Ivanova ohjeldamiseks. Nimetatud kolmikust on kõigil ükskõik, kas Keskerakond on koalitsioonis või mitte. Toom on Brüsselis, Kõlvart Tallinnas, Ivanova parlamendis sõltumata Keskerakonna positsioonist.
Kuid kui juht ei kontrolli oma erakonda, siis kuidas peaks ta koalitsiooni koos hoidma ja riiki juhtima?
IRL-i on ka keeruline usaldada. Kui ikka keegi on surmahädas, muutub ta ettearvamatuks.
Ja nii tulebki mängu kontekst.
Usalduse puudumine tähendab seda, et kõik kahtlustavad kõiki. Igaüks arvab, et niikuinii tahab teine tal vaiba alt tõmmata. Sotsid ja IRL viskasid Reformierakonna sügisel üle parda, sest arvasid, et niikuinii on oravatel nendega sama plaan.
Nüüd kahtlustatakse, et IRL võib minna parempoolsete juurde tagasi lunastust otsima. Seeder on juba öelnud, et kolmapäeval esimese lugemise läbinud maksupaketti sellisena vastu ei võeta.
Nii või teisiti on seegi maksupakett ideedepuuduse laps. See on nagu järjekordne SMS laen inimesele, kes iga hinna eest üritab üle jõu käivat elustiili pidada. Valitsusel pole ju plaani, kuidas olla väle või uuendusmeelne või rahvusvaheliselt paremini konkurentsis. Valimised on tulekul ja inimestele püütakse lihtsalt head muljet jätta.
Milline oleks siit võsastunud rajalt väljapääs? Kuni jääme kinni bütsantslikku mõtteviisi – olla ise esimesena kaval, tehes teisele ära enne, kui endale ära tehakse –, ei paistagi väljapääsu.
Kuna uuringute kohaselt tahtvat eestlased konservatiivsust, siis üritatavad erakonnad kavalad olla ülikonservatiivsust etendades. Selle tagajärjena on meile aga pakutud radikaalselt tagurlust. Brexitist ja Donalt Trumpi võidust on otsitud õigustust, et nii peabki. Ka Eestis.
Alguse juurde tagasi tulles – Seederi valimine IRL-i esimeheks paistab praegu olevat pigem samm tagasi, mitte hüpe edasi. Uusi ideid pole kusagilt näha, kiirkorras tsenseeritakse nüüd omaenda rahandusministri juhtimisel väljatöötatud maksumuudatusi.
Lõpmatuseni tagasi hüpata ei saa ja nüüd olengi oma jutuga jõudnud võimaliku lahendusteeni. Selleks annab inspiratsiooni hiljutine Prantsusmaa valik, kus janu muutuste järele ei kustutatud populistlike ja tagurlike kannapööretega, vaid hoopis riiki ja rahvast defineerivate väärtustega. Prantsuse presidendivalimistel valiti vabaduse, võrdsuse ja vendluse poolt, millest eile kirjutas lähemalt ka Meelis Oidsalu.
Eesti arengut on iseloomustanud pigem nutikus, paindlikkus ja haritus, mitte aga kitsarinnalisus ja tagurlikkus. Ehk peaks me nüüd just sellistele väärtustele keskenduma. Ka IRL võiks uuesti tõusta just nende väärtuste eest seismisega, millega kunagi ju Mart Laar Isamaaliidu edumeelseks tegi.
Valijad on valimis andestama flirdi vasakpoolsetega, kui saadakse aru, et prooviti seisakust välja tuua. No ei suudetud. Aga andeks saamiseks peaks esmalt oma viga tunnistama.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar