Rain Kooli: Soome, Eesti, NATO ja para bellum
„Soome olukorra teevad aga keeruliseks kaks tõsiasja: NATO julgeolekugarantiide puudumine ja Euroopa kõige pikem maismaapiir, mida vajaduse korral Vene vägede vastu kaitsta tuleb. Seetõttu ei tee Soome poliitikud sõjalistes küsimustes suuri sõnu ega bravuurikaid avaldusi. See aga ei tähenda, et Soome para bellum Eesti omast endiselt kordades üle ei oleks,“ märgib Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.
Ajakirjanike ülesanne on küsida küsimusi, mis viivad lähemale tõe – või vähemalt kireva tegelikkuse üldpildi – teadasaamisele. Poliitikute ülesanne on nendele küsimustele vastata, nõudmata, et ajakirjandus nad rahule jätaks või tegeleks poliitikutele meeldivate teemadega poliitikutele meeldivas vormis.
Kuid mõnikord esineb siiski olukordi, kus sirgjooneline küsimus oludes, kus poliitikul pole tema enda hinnangul võimalik küsimusele kas otse või üldse vastata, võib viia selleni, et lõpptulemus ei peegelda asju nii, nagu need on.
Kolleeg Mart Linnart küsis läinud nädalal Eestis õppusel „Kevadtorm“ käinud Soome kaitseministrilt, põlissoomlaste esindajalt Jussi Niinistölt täiesti õige ja lihtsa küsimuse: „Kas Soome lubaks oma territooriumile Eestile appi tulevad NATO väed?“
Niinistö, kelle jaoks küsimus tuli ilmselt liiga ootamatult, vastas sellele ebaõnnestunult.
Rahvusringhäälingu portaalis on sellestsamast kohtumisest uudis, mille pealkiri põhineb täpselt sellel, mida ajakirjanik küsis ja poliitik vastas. Kui küsimus kõlab „Kas Soome lubaks oma territooriumile Eestile appi tulevad NATO väed?“ ja vastuse esimene lause on „Soome valmistub kaitsma oma territooriumi ega lase sinna kedagi võõrast,“ siis ei saagi sellest eriti teha muud järeldust kui „Soome kaitseminister ei lubaks riiki Eestile appi tulevaid NATO vägesid“.
Tundes Soome välis- ja kaitsepoliitikat, poliitilist kultuuri, ühiskondlikke hoiakuid ning mõtteviisi võib siiski öelda, et nii see ei ole.
***
Soome poliitikute suhtumist NATOsse dikteerib paljuski avalik arvamus. Soome elanike enamus on NATO liikmeks saamise vastu, rohkem kui neljandik ei oska öelda ja vaid viiendik pooldab seda. Kuigi konkreetselt vastu olijate hulk on viimase 4 aastaga kahanenud 63 protsendilt 51 protsendile, on ka otsesõnu pooldajate hulk viimase 3 aastaga kahanenud, 26 protsendilt 21 protsendile.
NATO liikmesuse edendamine oleks seega poliitiline enesetapp. Sestap Soome poliitikud ei tee seda. Hoolimata sellest, et sõjalise võimekuse realiteete kõige paremini tundvatest tegevohvitseridest pooldab NATO liikmesust juba 2/3.
Lisaks tuleb meeles pidada, et Soome välis- ja kaitsepoliitikat mõjutab Teisest maailmasõjast saadik ehk juba viimased 70 aastat kahetine lähenemine hiiglaslikule idanaabrile. Ühest küljest üritatakse Venemaaga hoida võimalikult asjalikke suhteid ning kui võimalik, püütakse vältida tegemast asju, mida Kremlis võidakse provotseerivatena tõlgendada. Teisalt aga valmistutakse oma riiki just nimelt idanaabri vastu võimalikult tõhusalt kaitsma.
Ning veel on hea aduda, et hoolimata sellest, mida Soome poliitikud tahavad või ei taha avalikkuses kõva häälega välja öelda, on Soome tegelikult kogu selle aastatuhande vältel oma sõjaväge vaikselt, aga kindlalt NATOga sobituvaks lihvinud. Alates raadiokutsungitest ja laskemoonast ning sellega seotud relvahangetest ning lõpetades paljude välismissioonidega, millel Soome on osalenud, kuigi need on korraldatud NATO egiidi all ja juhtumisel.
Selles valguses juba loogiline samm oli niinimetatud vastuvõtva riigi toetuse tagamise lepingu sõlmimine NATOga 2014. aasta sügisel. Pärast seda on märkimisväärselt lisandunud ka need NATO õppused, kus Soome kaitsevägi on osalenud, või Soome õppused, millest võtavad osa NATO riikide üksused.
Lühidalt öeldes on Soome end selgelt määratlenud kui võimaliku sõja korral lääne blokki kuuluva riigi.
Soome olukorra teevad aga keeruliseks kaks tõsiasja: NATO julgeolekugarantiide puudumine ja Euroopa kõige pikem maismaapiir, mida vajaduse korral Vene vägede vastu kaitsta tuleb. Seetõttu ei tee Soome poliitikud sõjalistes küsimustes suuri sõnu ega bravuurikaid avaldusi. See aga ei tähenda, et Soome para bellum Eesti omast endiselt kordades üle ei oleks.
Kusjuures oluline osa riigikaitsest, nagu NATO vihmavarju all teinekord üleolevalt Soome suunas irvitavas Eestiski teatakse, on heidutus – mille mõte on ju sõda oma tegevusega juba ette ära hoida, mitte jätta selle puhkemise võimalust vastase suvast sõltuvaks.
Soome on valinud heidutuseks Venemaalt õhkuva ohu vastu midagi sõnadest palju reaalsemat: suure võitlusvõimelise kaitseväe, suurepärase suurtükiväe, korralikud soomusväed, arvestatava lennu- ja mereväe ning prestiižika ajateenistuse ja suure kaitsetahte.
Ka mainitud vastuvõtva riigi toetuse leping on osa sellest heidutusest. Lepingu sõnum Venemaale on: kui vaja, on meil nüüd seaduslik alus teha mida iganes ning ka oma territooriumi andmine NATO kasutusse on täiesti reaalne võimalus.
Soome poliitilist tava tasubki hinnata poliitikute sõnade asemel läbi kõige eeltoodu. Nii kaua kui heidutus töötab ja sõda ära hoiab, pole vaja avalikkuses rääkida sellest, mida ette võetakse, kui see enam ei tööta.
Eestis aga tasuks Jussi Niinistö sõnu lugeda võib-olla hoopis niipidi: me kaitseme oma territooriumi Venemaa eest – ja see on meie abi teile sõja puhkedes.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar