Raekoja platsi välikohvikute õllehinda kruvib linna üüripoliitika
Vaatamata kõrgele õllehinnale on Raekoja platsi välikohvikud ilusa ilmaga turiste täis. Kohati kuus kuni kaheksa eurot maksev pooleliitrise õlle hind ei tulene aga pelgalt kaupmeeste ahnusest, vaid seda dikteerib ka linna küsitav kõrge terrassiüür.
Vanalinna kohvikud löövad väliterrassid püsti niipea kui ilm võimaldab, sest päike on kindel magnet, et mõni mööduv väliturist peatuma ja õllest kosutust võtma panna. ERR.ee fotosilm tabas nii viie- kui kuueeuroseid õllesid, ent Raekoja platsilt leiab ka kaheksaeurost õlut pooleliitrises klaasis. Tavalisimad hinnad jäid aga viie-kuue eurot kanti, vaadiõlle eest küsitakse rohkem.
Siiski on mõni aasta tagasi küündinud õllehind Raekoja platsil ka üheksa euroni.
"Olen saanud kolm aastat tagasi Raekoja platsil üheksa euro eest õlle. See oli klassika: ilm oli ilus, väliskülalistest seltskonnaga koos tulles ilma menüüd võtmata istusime maha ja tellisime õlle. Ega ju muidu ka õllehind pole selline, mille pärast tõused püsti, aga siis nägime hinda alles pärast. Arvet saades arvasime, et oleme kinnisvara soetanud ja selle koha ära ostnud. Kindlasti ei olnud kellelegi võimalik midagi ette heita," möönab EAS-i turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso samas. "Aga nähes nüüd, kolm aastat hiljem, et õlu maksab "vaid" kaheksa eurot, tuli küll irooniline naer peale, et näe, õllehinnad Raekoja platsis on kukkunud," muigab Mutso, lisades, et sellest kallimat õlut pole ta kusagil mujal saanud.
Kuid ega õllehind kivisse raiutud ole - tänavune turismihooaeg on alles algamas, jõuavad kasvada ka tänavused õllehinnad. Iga kaupmees kompab, kus kliendi valulävi asub.
Õllehinda kujundab linn
Ehkki kohvikud tegutsevad erakätes olevates majades, haldab linnaruumi, kus väliterrassid asuvad, linn, mistõttu peavad välikohvikud tasuma terrassiüüri Tallinnale. Raha kogub linnaosavalitsus.
Tallinna välikohvikute praegused üürihinnad kehtivad alates 2013. aastast. Hind sõltub kohviku piirkonnast, kõige kallim üür ongi ootuspäraselt Raekoja platsil - 53,1 eurot ruutmeetrilt kuus. Järgnevad Viru tänav, Vana turg ja Kullassepa tänav, kus üürihind on 40,51 eurot ruutmeetrilt kuus ning Vabaduse väljakul terrassikohvikut pidades tuleb kuus välja käia 21,6 eurot ruutmeetrilt. Vanalinnast väljaspool on terrassiüür 16,2 eurot ruutmeetrilt kuus.
Ehkki linnal oleks soovi korral võimalus kehtestada kõrgeim lubatud õllehind, siis seda teed mindud ei ole ja turg on vabaks jäetud - kuniks on maksjaid, seniks küsitagu palju kulub. Ehkki küllap on enamike külastajatega sama lugu nagu Tarmo Mutsoga - õlu tellitakse ära enne, kui menüüd vaatama asutakse. Ning ega õllehinna pärast lauast püsti tõusma hakata - ühe kannutäie ikka jaksab osta.
Skandinaavlased on harjunud
Mutso sõnul moodustavad Raekoja platsi terrassikohvikute klientuuri peamiselt Skandinaavia turistid, kelle jaoks see hind nii ehmatav pole kui kohalikele, kes turismihooaja alates vanalinna hülgavad. Mutso peab seda inimlikult mõistetavaks, et turistilt soovitakse kätte saada nii palju raha kui võimalik.
"Loomulikult jaksab turist selle ühe õlle mis tahes hinna eest ära osta. Eks ta küsib enda käest seda, kas see on õiglane hind või õel ärakasutamine ja ega ta seda vastust ei tea," arutleb Mutso. "Kuna meie põhikülaline on Skandinaaviast, siis tema jaoks ei ole nii suur see hinnavahe. Selle hinnaga saab ta hakkama."
Ehkki turistile võib jääda ebameeldiv mulje, siis turistide tagasisideküsitlusest kallist hinnataset probleemina esile ei tule.
Kruiisiturist saab viletsa teenuse
Kruiisituriste vanalinna õllejoojate seas üldjuhul eriti ei kohta, sest neile on kõik ette-taha ära korraldatud ning omapäi linna peale uitama neid ei suunata.
Pigem nimetabki Mutso probleemina muljet, mis kruiisituristidele jääb, sest neile pakutakse kõrge hinnaga valmispaketti, mille hulka kuulub korraldatud ekskursioon koos lõunasöögiga, ent kus korraldaja on vaheltkasu teenimiseks ostnud sisse võimalikult madala hinnaga teenuse ning selle siis võimalikult kalli hinnaga maha müünud. Kvaliteetset toitu ja häid elamusi selle röögatu hinna eest seetõttu ei saa.
"Ettevõtja ei saagi midagi väga väärikat pakkuda, sest hind on võimalikult alla pekstud, selle eest saab ta pakkuda vaid miinimumprogrammi, aga meie maine saab sellega hoobi," tõdeb Mutso.
Kohalik maksab Kalamajas
Kallist hind ei küsita aga üksnes ühekordselt välisturistilt. Kohalikud, kes on vanalinna vahetanud Kalamaja vastu, saavad samasuguse hinnataseme kätte sealt. Ehkki õlu maksab seal küll alla kaheksa euro, võis nädalavahetusel peetud Kalamaja päevadel kohata näiteks kaheksaeuroseid burgereid, ning see ei olnud mingi erand. Teisest linnaosast külla tulnud linnakodanik aga hinnapoliitika üle ei nurisenud, vaid maksis ja tarbis - äri Kalamaja ajutistes välikohvikutes õitses nagu lilleaed maikuus.
Toimetaja: Merilin Pärli