Eesti pingutab ÜRO julgeolekunõukokku saamise nimel
Eduka diplomaatia tulemusel võib Eestist saada järgmise kümnendi alguses ÜRO julgeolekunõukogu liige. Praegu teeb välisminisiteerium lobitööd, et oma kandidatuurile toetust koguda.
New Yorgi kesklinnas Manhattanil asuvas ÜRO julgeolekunõukogu hoones tehakse kogu maailma julgeoleku seisukohalt kõige olulisemaid otsuseid. Kui ÜRO koondab endas pea kõiki rahvaid ja riike, siis ÜRO julgeolekunõukogu on ainus organ maailmas, millel on õigus lubada nii sõjalisi kui ka rahuvalve operatsioone liikmesriikide pinnal. Selle nimel, et sellesse klubisse kuuluda, on Eesti töötanud nii New Yorgis, Brüsselis kui ka Tallinnas juba ligi 15 aastat.
"2005. aastal Vabariigi Valitsus sellise otsuse tegi, selle alusel me selle soovi edastasime ja pärast seda siis oleme tasapisi kampaaniaga edasi liikunud. Miks aastaks 2020? Eks üks põhjus oli see, et see oli esimene võimalus, kus kedagi veel ei konkureeri," selgitas julgeolekunõukogu Eesti kampaania erisaadik Margus Kolga "Aktuaalsele kaamerale".
Tänaseks on Eestil üks konkurent - Rumeenia. Endale toetuse kogumine võib olla lihtne, eriti kui konkurent enne valimisi loobub. Aga see võib ka ääretult raske olla, kui kogu lõplik hääletamine suurte lahkhelide tõttu laheneda ei tahagi. Nii juhtus näiteks Külma sõja lõpukümnendil, kui Colombia ja Kuuba toetajad ei leidnud üksmeelt koguni 155 hääletamisvoorus.
Vähemalt 129 riiki 193-st peavad ka teadma, kuidas Eesti nime päriselt kirjutada, sest valimissedelil valikvastuseid pole. Minevikus on nii mõnigi mittekandideeriv riik oma naabri pähe hääli kogunud. Seega on vaja eristuda.
"Meil tegelikult on kaks päris head eristumise võimalust. Üks on see, et me kandideerime julgeolekunõukokku esimest korda. Rumeenia on olnud julgeolekunõukogus kas neli või viis korda, ja ka korra pärast poliitilise režiimi muutust. Ja üldiselt on ÜRO liikmesriikide seas selline mitte kirjutamata seadus, aga arusaam, et igale riigile, kes on valmis, soovib ja on võimeline julgeolekunõukogus osalema, tuleks talle see võimalus anda," ütles Kolga.
Teine erinevus on see, et me oleme väike riik. Mitmes muus kontekstis on tegu nõrkusega, aga kuna enamik liikmeid ongi just väikeriigid, on taotlus nende huvisid esindada usutav.
"Kui mitte juba teadlikult, siis instinktiivselt tegelikult esindame väikeseid riike. Räägime nende eest, räägime nende probleemidest. Ja oleme valmis neid küsimusi tõstma rohkem esile kui suured riigid," põhjendas Kolga.
Veel möödunud aastal ütles president Toomas Hendrik Ilves "Aktuaalsele kaamerale", et suurte tuumariikide, alalise viie ehk niinimetatud P-viie mõju ja vetoõigus on nii määravad, et Eestil ja ka teistel ajutistel liikmetel pole nõukogus võimalik ühtki oma eesmärki saavutada. Tegu oleks lihtsalt jälle ühe projektiga. Välisministeeriumis nähakse asja veidi teisiti.
"Võin tuua siin sellise näite, et kui Ukraina kriisi ajal ÜRO julgeolekunõukogu tegutses, siis mittealaline liige oli näiteks Leedu, vahepeal ka ÜRO julgeolekunõukogu eesistuja. Ei ole kahtlust, et on ikkagi vaks vahet, kas organit juhtis Leedu diplomaat, kellel kahtlemata Ukraina teemad olid üliolulised, või oleks seda juhtinud mõne kolmanda riigi diplomaat, kuskilt teisest piirkonnast, kes võib-olla ei oleks nendest asjadest midagi teadnud," rääkis välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler Jüri Luik.
Välisministeeriumi hinnangul peakski meiesugune väikeriik jälgima julgeolekunõukogus seda, et rahvusvahelise süsteemi üks alustalasid - rahvusvaheline õigus - oleks au sees. Sest just see on suuremale osale riikidest nende säilimise garantii.
"Rahvusvaheline õigus on alati väga kasulik eelkõige väikestele riikidele ja mittealalised liikmed tihtipeale on ka teataval määral kontrolliks nendele suurtele alalistele liikmetele. Nende kohalolek mõjutab või tõukab neid võib-olla austama rahvusvahelise õiguse põhinorme. Ma usun, et selles osas me saame mängida olulist rolli," on Luik veendunud.
Kogu kampaania läheb riigile maksma hinnanguliselt poolteist miljonit eurot. Juhul, kui Eesti ka julgeolekunõukogusse pääseb, kuluks kahe aasta peale kokku ilmselt veel sama palju raha, mis aga välisministeeriumi kinnitusel oleks igati tark investeering.
Toimetaja: Merilin Pärli