Manchesteri terrorirünnaku ohvrid olid enamikus lapsed
Sel nädalal raputas Euroopat järjekordne terroriakt, kui enesetapuründaja valis Manchesteris oma ohvriteks suures osas lapsed.
Manchester Arena ja selle ümbrus jääb suletuks ka päevi pärast plahvatust. Perimeetrit valvavad politseinikud selgitavad piiramise põhjust alati ülima põhjalikkusega, justkui vabandades linnakodanike, aga ka ajakirjanike ees.
Plahvatus Manchester Arenal kõlas täpselt kolm minutit pärast poolt ühteist õhtul, kui teismeliste iidol Ariana Grande esitas oma viimast lugu. See oli just see aeg, kui paljud kontserdikülastajad hakkasid hallist lahkuma.
Plahvatuse õhtul oli kontserdipaiga ümbrus täis pargitud lapsevanemate autosid. Olukorra tegi eriti traagiliseks asjaolu, et paljud lapsed, kes Arenalt põgenesid, olid kaotanud oma asjad, sealhulgas mobiiltelefonid, mis tähendab seda, et lapsevanemad ja lähedased, kes olid neile järele tulnud, ei saanud nendega mitte mingisugust ühendust.
Nii on kangelased saanud kõigist nendest, kes põgenevatele noortele ja lastele appi läksid. Kõrval asuvad hotellid pakkusid peavarju ja juua, halli lähedal elanud inimesed avasid oma korterite uksed ning appi tõttasid ka kodutud, keda Manchesteris on palju.
Kodutu Pauli pelgupaigaks ongi just Manchester Arena ümbrus.
"Ma olen olnud ka sõjaväes ja võtan sellepärast selliseid ohuolukordi väga tõsiselt. Pommi lõhkemisel asusin seal lähedal ja olin väga hirmul. Ma lihtsalt palusin jumalat, et olukord muutuks seal staadionil. Sellel õhtul kõndisid kõik inimesed kontserdimajast välja tänaval minust mööda ja järsku kuulsin väga kõva pauku, inimesed hakkasid karjuma ja nutma, naised, lapsed... ning jooksma," kirjeldas Paul "Aktuaalsele kaamerale". "Keegi ei saanud aru, mis toimub, me kõik lihtsalt jooksime suurest hirmust nii kaugele kui saime. Väga hirmus oli."
Paulil on sõnum ka terroristidele.
"Kohutavad tõprad, vabandust selle eest, aga kõik te olete kohutavad tõprad," ütleb ta.
Ööl vastu teispäeva kirjutas USA telekanali ABC korrespondent Twitteris, et tegemist oli enesetaputerroristiga, viidates allikana USA kõrgele luureametnikule. Teisipäeva hommikuks on ameeriklaste kaudu lekkinud ka Salman Abedi nimi. Manchesteri elanikud saavad teada, et Abedi on 1994. aastal nende kodulinnas sündinud 22-aastane noor mees.
Brittidelt pommipanija kohta küsides on nad aga justkui omavahel kokku leppinud, et temale nad oma energiat ei kuluta.
"Olen arvamusel, et need, kes selle õnnetuse taga olid, tahavadki hirmu külvata inimestes, aga ma olen rääkinud ka oma tütrele Oliviale, et me ei tohi lasta sellel endast võitu saada, me ei tohi lasta neil saada, mida nad tahavad ja pigem võiksime keskenduda sellele, et üksteisele toeks olla ja üksteise eest seista," ütleb Manchesteri elanik Paula.
"Hirm lõhestab, armastus ühendab. Minu arvates, selle asemel, et olla negatiivsed ja vihata, peaksime aitama neid, kes on kunagi oma elus pidanud silmitsi seisma sellise eluetapiga, kus nad tahavad teistele haiget teha," ütleb Manchesteri tudeng Miina.
Manchesteris õppiv Maarja Kaaristo sai pommirünnakust teada nii, nagu valdav osa Manchesteri elanikest - sotsiaalmeedia kaudu. Postitused selle kohta, et midagi on Manchester Arenal juhtunud, ilmusid Facebooki ja Twitterisse.
"Ma arvan, et see juhtum, kus 22 inimest saab surma ja pea 60 vigastada, on šokeeriv juhtum sõltumata sellest, kus kurjategija on sündinud," ütleb Manchesteri Metropolitani Ülikooli doktorant Maarja Kaaristo.
Eestlased terrorirünnakus kannatada ei saanud ja Kaaristo ei tea ka ühtegi rahvuskaaslast, kes kontserdihallis oleks viibinud.
Ka Jake ning tema sõpruskond said toimunust teada Twitterist, nende tuttavate hulgas seevastu on inimesi, keda rünnak puudutas. Kõigest hoolimata ütleb Jake, et kõige olulisem on hoida kokku ja mitte vihata. Just selle tõestuseks on nad tulnud välja ja räägivad inimestega.
"Tavaliselt, kui väljas käia, siis Sa ikka näed mõnda inimest ja räägid kellegagi, aga täna absoluutselt kõik olid väljas ja kõik suhtlesid omavahel ja kõik olid sõbralikud üksteises suhtes. Inimesed siin on nagu üks suur perekond. Mõnes mõttes on see sündmus muutnud meid ka ühtsemaks," räägivad Manchesteri elanikud Jake ja Malone.
Lilli ühtehoidmise märgiks ja ohvrite mälestamiseks tuuakse Manchester Arenast umbes 800 meetri kaugusel asuvale St. Anni väljakule. Kui 24 tundi pärast rünnakut on lillekuhi veel üsna tagasihoidlik, siis 12 tundi hiljem on väljak lillede, mänguasjade ja mälestuskirjakestega sisuliselt kaetud.
"Kirjutasin lihtsalt, et puhake rahus, ilusad inimesed! Mul on nii kurb selle pärast, mis juhtus. Ma olen Liverpoolist. Oskan nüüd edaspidi palju rohkem hinnata ja austada oma perekonda, tõin ka lilli," räägib mälestuspaigale tulnud Rachel.
Manchester on linnana väga sõbralik ja see, et terrorirünnaku tõttu seal nüüd sisserännanutele nõiajahti pidama hakatakse, pole kuigi tõenäoline.
"See on paljurahvuseline linn, see on sõbralik linn ja siin elavad väga erinevad inimesed erinevatest rahvustest, erinevatest religioonidest, elavad siin koos ja elavad sõbralikult koos. Kui te kõnnite siin linnas ringi, siis te näete, et siin on väga einevaid linnaosasid, piirkondi. Manchesteri identiteedis on Rusholmis asuv Curry Mile täpselt sama oluline kui kesklinnas asuv Northen Circuit ehk niinimetatud hipsterpiirkond või siis kesklinnas asuv Gay Village. Oluline osa Manchesterist on, et kõik inimesed elavad siin sõbralikult koos ja aktsepteerivad üksteise erinevusi," ütleb Maarja Kaaristo.
Pingeid Manchesteris siiski on. Inimesed tunnevad muret tooride kasinuspoliitika pärast, samuti tervisekindlustuse ja tööpuuduse pärast. Mures ollakse ka Brexiti pärast, Manchester teatavasti selle poolt ei hääletanud. See on tööpartei kants. Kodutuid on Manchesteris palju ja üsna paljud neist ei vaata silma üldse mitte selge pilguga.
"See on selline laiem sotsiaalne probleem. Ühest küljest on see seotud sõltuvusprobleemidega, paljud inimesed, sealhulgas paljud noored satuvad tänavale sõltuvusprobleemide tõttu, kuid mõned satuvad tänavale ka seetõttu, et neil on muud probleemid, rahalised probleemid, toimetulekuprobleemid, ja siis tänaval muutuvad sõltlasteks," selgitab Kaaristo.
Manchesteri uus linnapea Andy Burnham, kelle suhtes linnaelanikud on väga lootusrikkad, on teatanud, et tema kõige olulisem projekt on kodutuse probleemiga tegelemine Manchesteris. Oma igakuisest palgast annetab uus linnapea 15 protsenti kodutute organisatsioonidele.
Brittide suhtumine kodututesse erineb eestlaste omast kardinaalselt. Neile antakse raha, viiakse süüa, nendega räägitakse.
"Kindlasti ei ole selle suhtumse muutus seotud rünnakuga, suhtumine kodututesse on kogu aeg olnud pigem abistav. Võib-olla, kui võrrelda nüüd Eestiga, siis me kodumaal suhtume kodututesse pigem kui nähtamatutesse, aga Manchesteris on täiesti tavaline, et isegi kui sa ei anna kerjavale kodutule neid münte, siis sa ikkagi ütled, et vabandust, mul ei ole hetkel või viid talle tassi kohvi või lihtsalt ajad paar sõna juttu," kirjeldab Kaaristo.
Ja loomulikult on Manchester jalgpalli ning muusika linn. Veel selle kuu lõpus pidi seal toimuma mitu suurejoonelist kontserti. Näiteks ansambel Take That lükkas pommirünnaku tõttu edasi neli Manchesteris ja Liverpoolis toimuma pidanud kontserti. Kolm kontserti oleks pidanud toimuma just samas, Manchester Arenal, kuid bänd teatas, et austusest ohvrite ja nende perekondade vastu lükkavad nad oma kontserdid edasi.
Ansambel Simple Minds seevastu otsustas oma kontserdi juba järgmisel õhtul Manchesteris siiski anda, öeldes, et selle tühistamine oleks olnud argpükslik.
Toimetaja: Merilin Pärli