Rain Kooli: loomevabadus, eraelu puutumatus ja inimväärikus
Millal inimene on kõige haavatavamas seisundis – kõige paljastatum, kõige enam avali, kõige vähem kaitstud? Magades. Sügavas joobes. Pärast seksi. Vigastatu või haigena. Vapustatuna. Hirmul olles. Ja mitmel moel muidugi ka siis, kui ta arvab, et keegi teda ei näe.
Paar nädalat tagasi vilksas „Aktuaalse kaamera“ kultuuriuudistest läbi lühike uudis ühe näituse avamisest. Lugu ise oli vaid minutikese pikk, aga suunas mind mitmenädalasele mõtterännakule loomevabaduse, eraelu puutumatuse ning nende põrkumise üle.
Rahvusringhäälingu kultuuriportaali jõudis lugu pealkirjaga „Kunstnik püüdis pildile Soome laevadel reisivad inimesed“ ja see ütleb üsna hästi ära, millega on tegemist.
Kunstnik Karel Koplimets pildistas neli aastat Soome vahet pendeldavate laevade reisijaid ning nendest piltidest sai näitus nimega „Juhtum nr 11. Tal-sinki“. Mai teises pooles said need pildid kogu ilmarahvale nähtavaks Tallinnas kunstihoone galeriis.
Koplimets ise aga ütles „Aktuaalsele kaamerale“ oma piltide kohta nii:
„Täiesti ausalt ütlen, et ma olen proovinud seda suht varjatult teha. /-/ Ma olen seda püüdnud suht salaja teha, aga mitte varjatud kaameraga.“
Pärast seda lauset tekitas kogu näituse olemus minus väga vastakaid tundeid.
Ühest küljest on mõistetav kunstniku püüdlus elu võimalikult ehedalt kujutada.
„Kui keegi saab aru, et teda pildistatakse, siis pilt kohe muutub,“ rääkis Koplimets „Aktuaalsele kaamerale“. „Inimese ilme muutub, olek muutub.“
„Läbustajad /-/ hakkavad poseerima. /-/ Magajad või puhkajad /-/ saavad lihtsalt kurjaks.“
Karel Koplimetsa lahendus selle pildi muutumisele oli tema enda sõnul „suht salajane, aga mitte varjatud kaamera“ (mida iganes see siis ka tähendama peaks).
Nii on saavutatud see, et (tsiteerin veel korra „Aktuaalse kaamera“ uudist) „ilustamata kaadritesse on jäänud tülpinud ja väsinud rändurid, kelle ilmeis ja olekus reisiromantikast jälgegi pole“.
Muidugi ei ole. Sõeludes ise elu kutsel sedasama kaksikpealinna eraldavat mereteed ühe keskmise Eesti pendeltöölise jagu, võin kinnitada, et igasugune glamuur ja reisiromantika kaob sellest üsna kiiresti. Minu suurim soov on alati, et reis võimalikult kiiresti ühele poole saaks ning et mind selle vältel võimalikult vähe tülitataks.
Olgu rõhutatud, et ei mina ise ega ükski minu tuttav pole Koplimetsa piltidele jäänud. Kuid me poleks inimesed, kui meil poleks nii palju tundetaipu, et me ei suudaks ette kujutada, mis tunne on mõnel „magajal või puhkajal“ või isegi „läbustajal“, kui kunstnik Koplimets nad oma loomingu nimel kunstihoone seinale riputab.
Magavatena. Joobnutena. Või lihtsalt tabatuna hetkel, mil nad ei tea, et neid jäädvustatakse.
Fotonäitus „Juhtum nr 11. Tal-sinki“ on hea näide loomingust, mille puhul loomevabadus ning õigus eraelu puutumatusele ja inimväärikusele laupkokkupõrkesse satuvad. Ja ma pole sugugi kindel, et loomevabadus on see, mis peaks sellest kokkupõrkest võitjana väljuma.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar