Eesti peaks julgema edendada ÜRO julgeolekunõukogu reformi ({{commentsTotal}})

Tanel Jan Palgi on vabakutseline ajakirjanik.
Tanel Jan Palgi on vabakutseline ajakirjanik. Autor/allikas: erakogu

ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed pole rahu ja turvalisuse tagamisega isegi keskmiselt hästi hakkama saanud. Kui Eesti saab julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, peaks meil olema julgust algatada arutelu nõukogu enda reformimiseks. Üks võimalus oleks näiteks vahetada tuumikliikmed välja selleaastases globaalse rahu indeksis parimad tulemused saavutanud riikide vastu, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Tanel Jan Palgi.

Pärast 2005. aastal langetatud otsust on Eesti valitsus vaikselt ent järjepidevalt tegutsenud selle nimel, et aastaks 2020 pääseda ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Liikmesus kestaks kaks aastat – juhul muidugi, kui Eesti diplomaatiline lobitöö ÜRO liikmesriikide seas edukaks osutub. Koos Eestiga on Ida-Euroopa regionaalgrupis vabanevale ühele ajutisele kohale hakanud konkureerima ka Rumeenia.

Julgeolekunõukogusse kuulumist peetakse kindlasti kandideerinud riigi diplomaatiliseks saavutuseks ning see oleks võimalus maailmas rahu ja turvalisust tagavate resolutsioonide väljatöötamisel kitsamas ringkonnas kaasa rääkida. Eesti on oma kandidatuuri esitanud esimest korda, seega on arvestatav võimalus, et Eesti selle koha ka pälvib.

ÜRO julgeolekunõukogu moodustavad viis alalist liiget: Hiina, Prantsusmaa, Vene Föderatsioon, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid. Need riigid nimetati alalisteks liikmeteks Teise maailmasõja võitjariikidena. Kõikidel alalistel liikmetel on võimalus mis iganes resolutsiooni puhul rakendada vetoõigust, seda isegi uute riikide kaasamisel ÜRO-sse või ka uue peasekretäri valimistel.

Lisaks viiele alalisele liikmele tegutseb julgeolekunõukogus kümme ajutist riiki, kes peavad ajutise liikmesuse pälvimiseks avalduse esitama ja suure enamuse ÜRO liikmesriikide poolehoiu võitma.

Kuigi julgeolekunõukogusse kuulumine tundub olevat ihatud võimalus, saadavad sinna kuulumist ka kriitilisemad arvamused. Muu hulgas on arvustatud ÜRO julgeolekunõukogu ülesehitust. Üks kriitikutest on olnud president Toomas Hendrik Ilves, väites, et viie alalise liikme mõju ja vetoõigus on nii määravad, et Eestil ega teistel ajutistel liikmetel pole nõukogus võimalik ühtki oma eesmärki saavutada.

Sellele on oponeerinud siiski rida poliitikuid ja diplomaate, väites, et protsesse annab siiski mõjutada ning et selle asemel et olla pelgalt resolutsioonide osas kaasahääletaja rollis, on parem kuuluda gruppi, milles küsimusi arutatakse.

Kui vaadata, kui palju viis alalist liiget on vetoõigust kasutanud, siis esikohal on Venemaa, kes on alates 1946. aastast kuni käesoleva aastani kasutanud vetot koguni 106 korral. Venemaa viimane kurikuulus veto on seotud Süüriale rahvusvahelist õigust rikkunud keemiarünnaku tõttu kavandatud sanktsioonide kehtestamisega.

Teisel kohal on Ameerika Ühendriigid – kokku 79 korral. USA kasutas viimati oma vetoõigust 2011. aastal, et peatada ÜRO resolutsioon, millega taheti mõista hukka Iisraeli asundustegevus Läänekaldal.

Kõige vähem on vetoõigust rakendanud Hiina, vaid 11 korral. Huvitava näitena on Hiina  kasutanud vetot 1955. aastal takistamaks Mongoolial ÜRO liikmeks saamast, kuna tollane Hiina Rahvavabariik pidas Mongooliat Hiina osaks. Hiljuti on Hiina toetanud ka Venemaad Süüria sanktsioonide kehtestamise vetostamisel, sellest vetost aga riik hiljem loobus.

Prantsusmaa ja Ühendkuningriik on kaks riiki, mis pole 21.sajandil vetoõigust kasutanud. Üldisemalt saab veto kasutamise kohta järeldada, et viis alalist riiki kasutavad vetoõigust enam siis, kui see hakkab kahjustama nende suurriiklikke ambitsioone, mis lähtuvad Teise Maailmasõja lõppedes tekkinud mõjusfääridest. 

Maailma geopoliitika on praeguseks kardinaalselt muutunud. President Trumpi Ameerika usaldusväärsus – nagu ka Brexiti järgse Ühendkuningriigi usaldusväärsus – on läänemaailma liitlaste hulgas langemas. Saksamaa Liitvabariigi kantsler Angela Merkel tõdes pärast president Trumpi visiiti Euroopasse, et Euroopal tuleb järjest enam iseenda peale lootma jääda, kuna endised liitlassuhted ei pruugi enam kehtida. Saksamaad on hakatud nimetama lausa läänemaailma ja selle demokraatlike ideede uueks esindajariigiks, hoolimata sellest, et ajalooliselt on tegemist Teise maailmasõja alustanud ja kaotanud riigiga.

Tõsi, inertsist vaatab maailm jätkuvalt USA poole kui riigi suunas, mis on kaua esindanud läänelikke väärtusi: demokraatiat, rahu ja vabadust.

ÜRO julgeolekunõukogu üks peaeesmärk on töötada rahvusvahelise rahu ja turvalisuse tagamise nimel ja kaasa aidata riikide vaheliste sõbralike suhete loomisele. Huvitava paradoksina ei ole julgeolekunõukogu viie alalise liikmesriigi endi olukord selles vallas sugugi hea. Majanduse ja Rahu Instituut (koondab endas teadlasi üle maailma, kes uurivad progressi globaalse rahu suunas) on koostöös ÜROga avaldanud selleaastase Globaalse rahu indeksi (GRI) tulemused. Ja need on kainestavalt huvitavad.

Näiteks hoiab kõige enam vetoõigust kasutav Venemaa 163 uuritud riigi seas 151. kohta. Hiina on 119. kohal, USA on samuti kesise tulemusega 103. kohal, Prantsusmaa ja Suurbritannia hoiavad vastavalt 46. ja 47. positsiooni. Saksamaale kuulub see-eest käesoleva aasta GPI riikide nimistus 16. koht. Eesti oli 36.  

Riikide tulemuse globaalses rahu indeksis määravad peamiselt kolm komponenti: militariseerumine, ühiskond ja selle turvalisus ning sise- ja väliskonfliktid. Kolm ÜRO julgeolekunõukogu vetoõigusega riiki – Venemaa, Hiina ja USA – näitavad paraku väga kesiseid tulemusi, kuigi just neile on antud võimalus korraldada läbi julgeolekunõukogu rahvusvahelist rahu ja turvalisust. Sellises olukorras tekib küsimus, kas ühelgi riigil on üldse võimalust murda valitsevat paradoksaalset rahvusvahelist olukorda? Või on see paratamatu reaalsus – lihtsalt asjad käivadki nii.

Võib-olla on president Toomas Hendrik Ilvesel õigus, et seisukord ongi kehv ja ÜRO julgeolekunõukogu ajutistel liikmetel pole tegelikku võimu olukorra muutmiseks. Aga ehk ei peagi koheselt soovima olukorda kardinaalselt muuta. Võib-olla oleks kasu juba sellest, kui alustataks sellekohane dialoog: et vaadake, meie ÜRO viis alalist liiget ei oma rahu ja turvalisuse tagamises piisavalt häid tulemusi ja seega tuleks süsteemi parandada. Dialoogi saab ju alati algatada, külvates niimoodi rahu ja muutuste seemneid.

Põhimõtteliselt võiks ju ka julgeolekunõukogu tuumikgrupp olla tähtajaliselt vahetuv. Teise Maailmasõja lõpujärgse maailmakorraga võrreldes on asjaolud ja ajad totaalselt muutunud, seega peaks muutusteks suuteline olema ka ÜRO julgeolekunõukogu. Selleaastases globaalse rahu indeksis on parimad tulemused saavutanud Island, Uus-Meremaa, Portugal, Austria ja Taani. Sisuliselt võiksid paar heade tulemustega riiki ju välja vahetada paar kehvade tulemustega alalist riiki.

Või ehk tuleks hoopis vetoõigusega riikide nimistut laiendada – on ju kasvanud ka ÜROs osalevate riikide nimistu, miks ei peaks sellest lähtuvalt laienema ka julgeolekunõukogu alaliste riikide ring?

Nii või naa, Eesti võiks julgeolekunõukogusse pääsemise korral püüda alustada konstruktiivset dialoogi ÜRO julgeolekunõukogu enda struktuurse reformimise üle. Praegu lonkab julgeolekunõukogu igatahes mitut jalga korraga. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Kataloonia regionaalvalitsuse president Carles Puigdemont.

Hispaania valitsusel on kavas Kataloonia autonoomia peatada

Kataloonia regionaalvalitsuse president Carles Puigdemont teatas neljapäeval Hispaania valitsusele edastatud kirjas, et piirkonna parlament võib hääletada ja ametlikult välja kuulutada iseseisvuse, kui Madrid ei tule vastu Barcelona soovile läbi rääkida. Hispaania valitsus teatas seepeale, et alates laupäevast rakendatakse põhiseaduse sätet, mis lubab Kataloonia poliitilise autonoomia peatamist.

UUDISED
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: