Intervjuu | Eesistumise korraldamine on kui suure sünnipäeva plaanimine
Toomas Tirs on Eesti eesistumise korraldusmeeskonna logistikajuht, ta teab, kuidas hakkab välja nägema Kultuurikatel, mis juhtub, kui Tallinna suunduv lennuk hoopis Tartus peab maanduma ning sedagi, millised on VIP-e sõidutavate autode turvanõuded. Kümme päeva enne suure avalöögi andmist oli ERR.ee-l võimalus veeta pärastlõuna Tirsiga.
Reportaaži Tirsi päevast annab edasi ülalolev galerii.
Riigikantseleis ringi käies ja inimestega suheldes ei paista kuskilt välja see, et pisut enam kui nädala pärast peaks Eesti üle võtma Euroopa Liidu nõukogu juhtimise. Olete te ajakirjaniku osavalt ära petnud või ongi kõik valmis?
Jumal tänatud, paanikat tõesti pole. Töötame plaanide järgi: oleme kohe kolimas sisse Kultuurikatlasse, oleme just saanud kätte esindusautod. Kõik olulised partnerid – toitlustajad, konverentsitehnikud, transport, tehnikud – on juba kuid või lausa nädalaid olemas. Oleme väga palju vajalikke asju hankinud, mõned hanked on veel pooleli. Kui ka mõni asi ei jõua, peame leidma alternatiivi.
Arvan, et meil on väga võimekas tiim ja oleme ülesanded hästi ära jaotanud. Ja see võimaldab, mitte just pingevabalt, kuid siiski liialt muretsemata, uskuda, et saame hakkama küll. Meil on ka kriitilisi koosolekuid, on ka probleeme, aga need tuleb ületada. Küll see pinge jõuab tõusta, nädala pärast on palju rohkem pinget õhus ja adrenaliini veres.
Käisid ju ka Lätis kogemusi saamas. Küsin eestlastele igiomase küsimuse: kuivõrd sarnased me lõunanaabritega tegelikult asjade korralduses oleme? Sul on häid tähelepanekuid, ma tean.
Oma natuurilt on eestlased ja lätlased väga sarnased. Jälgime naljaga pooleks seda, kuidas oleksime Lätist paremad, aga lätlastel ja ka leedulastel on eesistumine selja taga ja mõlema puhul oli see väga edukas. Meie lähenemine asjade korraldamisele on väga sarnane. Lätlased muretsevad sama palju kui eestlased, võib-olla isegi rohkem, sest nad muretsevad emotsionaalsemalt kui meie.
Oma külaliste eest hoolitsemine on neile sama tähtis kui meile. Meie jaoks on lätlased lati väga kõrgele seadnud. Vaatamata sellele, et tuli Brexit ja et meil on ettevalmistusteks pool aastat vähem aega, vaadatakse ikkagi meie poole suurte ootustega ja just ka seetõttu, et lätlased-leedulased on asja nii hästi ära teinud. Meil ei ole võimalik öelda, et teeme Brexiti tõttu nirumalt.
Lätlaste eesistumise teemad ja kultuuriprogramm oli väga sarnane sellele, millega Eestit seostatakse: rahvatants ja laulupidu ja mets ja saun ja sood ja rabad. See on olnud Eestile päris korralik väljakutse, leida meid eristav nišš.
Nii nagu meie, pakkusid ka lätlased väga head toitu, rääkisid sarnastest teemadest nagu meie: digiteemad ja energeetika. Ka neil on laulukoorid ja rahvatantsuansamblid ja laulupidu ja mets ja saun ja sood ja rabad... See on olnud meie kommunikatsioonitiimile ja korraldajatele päris paras väljakutse otsida, mis on eesti maitse või uus nüanss, mida lisaks pakkuda. See on: natuke põhjamaisem, natuke rohkem digitaalsust ja disaini.
Lätlased tegid oma eesistumise tuttuuest rahvusraamatukogust, kus olid värsked kased, palju klaasi ja metalli, tohutult ilus vaade Daugava jõele. Vahepeal on eesistumised olnud Slovakkias ja Maltal, kuldsetes lossides ja vanades hoonetes. Ja siis viime meie oma kõige tähtsamad külalised funky'sse tööstuslikku endisesse elektrijaama, millest on tehtud multifunktsionaalne keskus. Paneme [Kultuurikatlas] huvitavatesse kohta ekraane, mängime valgusega ja paneme vaiba mõnda sellisesse kohta, kus seda ei ootaks. Tahame, et see oleks eriline, oleks huvitav, jätaks positiivse mulje. Lisaks: teeme seda kõike väga mõistlike finantsvahenditega, proovime teha hästi, aga mitte üle pingutada ega mõttetult raha raisata.
Teisipäeval algas Kultuurikatlas tõsisem ümbersättimine ja tehnikaga sisustamine. Seni kuni katel on nagu katel ikka, sai Toomas Tirs eesistumise aegsest Kultuurikatlast vaid kujutluspiltide jagada.
Millise paralleeli võiks tuua inimeste igapäevaellu – mida teeb eesistumise logistikajuht? Kas suure sünnipäevapeo korraldamine on pädev võrdlus?
Suure sünnipäeva korraldamine on väga hea näide. Tegemist on üritusega, mil peame mõtlema nagu suure sünnipäeva puhul. Keda kutsume? Kui palju kutsume? Kas mahume kõik ära sinna, kuhu oleme oma külalised kutsunud? Mis meil selleks vaja on? Kas garderoobi ja kedagi, kes seal külalisi teenindaks? Kas saadame kutsed välja? Kas registreerime, kes tuleb või ei tule? Mida süüa pakume? Kas pakume ka öömaja – kes selle eest maksab? Kuidas korraldame transpordi ja kuhu maani? Ja muidugi, mõtleme ka sellele, kas ja millist meelelahutusprogrammi neile pakume – kas teeme viktoriini või on ka muusikalisi etteasteid.
Sünnipäeva näide on tõesti hea, aga eesistumise korraldamine on lihtsalt kordades suurem, mängu tulevad ka turvalisuse ja protokolli reeglid.
Delegatsioonid ei tule kokku vaid lõbutsemiseks, nad tulevad kokku, et ka tööd teha. Need on mitteametlikud kohtumised, kus arutletakse nende kavade või dokumentide järgi, millele eesistumise korraldaja tahab perioodi lõpuks kinnitust saada. See on seadusandlik akt või muu otsus, mille nimel töö käib.
Seega, pralle ei tohi ka üle pea kasvada ning selle jälgimine on samuti Eesti vastutus.
Meie huvi on tegelikult suur, et asjast sisuliselt kasu oleks. Kui valitsus ja eesistumiskomisjon arutas, kui palju korraldame nõukogusid ja konverentse, oli konkurents ideede vahe tugev ning lõpuks valiti välja kümme ministrite mitteametlikku kohtumist, mille korraldamist saame endale rahaliselt lubada. Oleks võinud teha rohkem ja on eesistumisi, kus on ministrite mitteametlikke kohtumisi tehtud rohkem. Aga leidsime kulu ja sisukuse vahekorda kaaludes, et mõned teemad saab korraldada ka Brüsselis.
Kuidas teha esinduspilti? Toomas Tirs palub ajakirjanikud demonstreerimiseks appi. Kõige pealt surutakse kätt ning seejärel vaadatakse, pea veidi viltu, umbes 20 fotosilma ja otse-eetri kaamera suunas.
Kas meeskonnast on juba kuulda ka eesistumise teemalisi õudusunenägusid, mis külma higi keset ööd laubale toovad? Lennuk maandub vales riigis, Jüri Ratas läheb kaduma vmt?
Jah, olen kuulnud, et inimesed paigutavad öösiti oma peades hotellitubades delegaate ümber. (Naerab.) Taolisi asju olen kuulnud küll.
Selle, et delegaadid on linna peal kaotsi läinud või et lennuk maandub Tallinna asemel Tartus, oleme mingil määral ka läbi mõelnud. Aga eks üllatusi tuleb ikka. Näiteks möödunud nädalal otsustas üks teenusepakkuja serveriruume uuendada ja seeläbi tekkis mõningat segadust. See lihtsalt tähendab, et peame otsima lisainimesi või mõtlema uutele alternatiividele, mille peale varem ei tulnud. Lõpuni kõigeks nii kui nii valmis olla ei saa, tuleb olla mõistlik selles osas, ratsionaalne.
On oluline leida viis, kuidas pingeid maandada: on see siis sport või muu tegevus. Ja suhtumine peab olema selline, et saame hakkama; mure tuleb kolleegidega jagada.
Kas see suhtumine, et pole hullu, kui miskit katki läheb või ei tööta, on meeskonna juhtimises läbiv?
Ma ei taha jätta muljet, et see on okei, kui asjad ei õnnestu. Seda ma ei mõtle. Pidasin silmas hoopis seda, et teeme kõik endast oleneva selleks, et üks või teine asi oleks hästi. Näiteks kui Kultuurikatlas ei ole piisavalt levi või WiFit, palume firmadelt sinna seadmeid juurde panna, et probleem laheneks. Aga oleme ausad, kui ka WiFi läheb vahepeal ära – see ei ole maailma lõpp! Me ei pea asju nii traagiliselt võtma, sest näeme ju ka mujal maailmas, et alati ei ole levi ja hotellides lubatud tasuta WiFi tähendab seda, et pead minema levi saamiseks lobby'sse.
On tore, et me pingutame ja me pingutamegi, kuid sellel on mõistlikkuse piir ja see on see, mida üritan teha. Ma ei taha, et stress oleks üleval. On täiesti arusaadav, et juhtub asju, mis ei ole täiesti meie kontrolli all. Näiteks Tallinna liiklust me muutma ei hakka, püüame seda segada võimalikult vähe. Aga kindlasti me ei ütle: „Inimesed, ärge tulge täna autodega linna, sest meil on täna üritus.“ Arvestame ka tipptundidega; ehk kasutame politsei abi kiiremini liikumiseks, aga püüame seda teha nii, et segame tavaelanike elurütmi võimalikult minimaalselt.
PILDIKE PÄEVAST
Päeva teises pooles osaleb Toomas Tirs sideisikute infokoosolekul. Sideisikud on inimesed, kes saadavad delegatsioone Tallinna lennujaama jõudmisest sinna naasmiseni. Mõne aja eest on eesistumiseks trenni tehtud välisministeeriumi kantslerite kohtumisel. „Kiitma ma ei hakka, sest see ei ole teatavasti väga edasiviiv kaart,“ sõnab üks juhendajatest naljaga pooleks pärast seda kui ta on teatanud elutõe: plaanidega on kõik hästi seni kuni sa löögi otse näkku saad. Kui palju võib staar-poliitikuid piidelda? Kas neid tuleb saata WC-ni või suitsuruumi? Mida pakkuda VIP-ile aja sisustamiseks kui selgub, et tema lend hilineb kaks tundi? Et need tekkinud pildid sideisikutele liiga ei teeks, tuleb muidugi lisada, et ilmselt ei kogunenud keegi troppi „nagu ahvikari“, et tipp-poliitikuid jõllitada, aga protokollitöötaja väljendusviis oli liialt magus, et see kirjeldamata jätta.
Millist pinget tunned väliskolleegidelt või ka välisajakirjanikelt, et Eesti oma kõrget digimainet peab tõestama. Kuivõrd kerge või raske see on?
Ma ütleks, et välismaalastel on meie suhtes positiivne ootus ja vaadatakse huviga, millega Eesti üllatab. Mõnedes asjades – ID-kaardid, mobiiliga hääletamine ja mobiil-ID – teatakse, et oleme palju rohkem ees kui keegi teine. Arvan, et enamik vaatab seda kui põnevat kiiksu. Neilt ei ole ootust, et peame 100-protsendiliselt kõigega hakkama saama ja et ühtki viga ei tohi kuskil olla. Selline suhtumine on rohkem meie endi pool.
Ometigi arendasite esimesena eesistujatest veebipõhise delegaatide inforuumi. Selles suhtes oleme ikkagi ju eesistumiste ajaloos IT arengut taaskord näidanud.
Jah, olen nõus ja arvan, et see on mõistlik. Siiani on tavaline olnud see, te teise riiki minnes võetakse dokumendid paberil kaasa või on need saadetud meilile. Nüüd loome keskkonna, kus delegaadid saavad kõige värskema dokumendi soovi korral alla laadida. Seal on ka info ürituse, programmi, toimumiskohtade ja kõnelejate kohta. Saab esitada ka küsimustikke. Minu meelest on tore, et oleme loonud lisafunktsionaalsuse, mida varem pole olnud.
Tean, et hollandlastel oli äpp, kuid selle kasutamine oli selline.. nii ja naa. Leidsime, et me ei hakka äppi tegema, sest paljud ei julge äppe netipoodidest alla laadida, lisaks ei saagi kõik oma töötelefoni ise midagi alla laadida. Tegimegi veebipõhise rakenduse: igaühel on personaalne konto, tema isik tuvastatakse. Inimesed pääsevad mugavalt neile ette nähtud teenustele ligi, läbi selle, et nad on tuvastanud. Ja nii kanname tõesti seda [Eesti digi-]filosoofiat meie süsteemile edasi.
Jääb see kasutusse? On see Eesti kingitus järgmisele korraldajale?
On olnud Bulgaariaga mõningaid jutte sel teemal ja on olnud ka Brüsseliga, et oleks taoline lahendus tulevikus olemas kõigi eesistujate jaoks. Aga miski ei ole veel kindel.
Räägime ka rahast: kui Euroopa Liidu raha meie tegemisi toetab, oleks vist lihtne tekkima tunne, et iga senti ei pea lugema?
Enamiku mitteametliku programmi kuludest maksavad liikmesriigid ise ehk see, kes korraldab peo, see maksab. On konverentse, mis on kaasfinantseeritud Euroopa Komisjonide programmide või muudest fondidest. Aga see on ikkagi meie võimalus näidata, mis meil on. Kulutame küll raha, aga valdavalt siiski Eestiga seotud asjadele nagu toit, majutus ja ekskursioonid.
Delegaadid tulevad siia peaaegu alati oma raha eest ja enamik neist maksab ka oma majutuse eest. Loodame väga, et peale selle programmi, mida meie pakume, jõuavad nad ka linna ja suveniire ostma, jäätist sööma, kas või rukki leiba kaasa ostma ja sibulamoosi maitsma. Proovime jätta oma programmides nii palju lõtku, et nad jõuaks kas või natukenegi niisama ringi vaadata, et Eestit näha; et suudaksime tekitada piisavalt palju huvi, et nad Eestisse tagasi tahaks tulla. Tegemist on suure Eesti promomise üritusega.
Eesistumise kogueelarve on ligi 75 miljonit eurot. Eesti üritustega seotud eelarve, sh turvalisuse tagamine, on 23 miljonit eurot. Eelpool mainitud summa on ilma planeeritava tippkohtumiseta, sest viimase eelarve on alles koostamisel.
Tahan öelda ka seda, et suhtumist „mõisa köis las lohiseb“ ei ole meie, riigiametnike seas levinud. Me kõik püüame ja tahame väga, et asi õnnestuks. Eestile on omapärane, et mõne teema puhul ongi eksperte vaid mõni üksik, kui teises riigis oleks kokku panna paarikümne liikmeline töörühm. Võib kindel olla, et praeguseks on need mõned [kodumaised] eksperdid ka juba eesistumisega seotud.
Näeme eesistumise poolel väliseid asju: ilusaid pilte pintsakus meestest, läikivaid autosid. Aga me ei näe sageli neid inimesi, kes selle kõige õnnestumiseks on roppu moodi vaeva näinud. Kas see töö on tänamatu?
Ei, ma loodan, et ei ole. Tagasisidet annavad need, kellele üritust korraldame. Kas näed, et neil on Eestist lahkudes rõõmus nägu? Väga tihti ütlevad nad lahkudes sooje sõnu ja selle nimel me töötame. Ma ei välista, et meie kui kõrgendatud kriitikameelega inimesed vahendame teineteisega rohkem kriitilisi kommentaare, aga kui asi oli hea, siis loodetavasti ikkagi ka jagame sooja ja konstruktiivset kiitust.
Toimetaja: Greete Palmiste