Märt Treier: anname puudele au ({{commentsTotal}})

Märt Treier.
Märt Treier. Autor/allikas: Tanel Valdna/ERR

Miks on puud paremad kui inimesed? Märt Treier küsib ja vastab sellele oma jaanipäevamõtiskluses.

No kes meist siis ei teaks üht hõberemmelgat Haabersti linnaosas, mille ümber käib sõna otseses mõttes trall ja tagaajamine. Olen kaugel sellest, et puujuttu liigseks pidada. Vastupidi, see on teema, mida tasub ja tulebki arendada.

Mõned päevad tagasi imetlesin Hiiumaal jälle kord üht väga suurt ja vana tammepuud. Korraga tuli rida imelikke mõtteid sellest, mille poolest puud ja inimesed ei ole kaugeltki võrdsed ja miks on puud erinevalt paljudest inimestest meile palju südamelähedasemad.

Kõigepealt – puul on juured. Inimestel sageli ei ole. Ei tahaks öelda, et eriti tänapäeval, aga ütlen ikka.

Mikitalik ilmajaama alla neelanud proua maalt, kes ehk ei oska küll sõnastada elu mõtet, oskab ometi elada nõnda, et sellel elul on juured all ja need juured toidavad midagi, millest sünnivad kuidagi õiged võrsed… Aga paljudel inimestel vist ei ole enam juuri. Kui pole juuri, kas saab üldse tulla võrseid? Mida arvata poliitikust, kes esines kunagi kaamera ees sõnadega „minu tänased põhimõtted“?

Teiseks. Puud kasvavad ja kasvades kasvab ka nende väärtus. Mitte ainult metsaärimeeste silmis. Puu jämenedes ja võra laienedes saab temast isiksus. Vitsakesi on terve võserik täis, aga vits on vilets oksake. Puu on puu. Puukaitsjad koonduvad ikka selle ühe ja kõige suurema alla. Mitte vist ainult seepärast, et ööpäevaringse valve käigus vihma pähe ei tilguks. Midagi on veel. Suurest puust kinni hoides tuleb suur tunne. Suurt kändu silmitsedes suur ahastus.

Aga inimesed? Inimesed käituvad looma kombel. Katavad lapse hoolitsuse ja imetlusega, kui see on väike, aga 7a klassi lapsevanemate koosolekule enam ei tule. Nagu psühholoog Tuuli Vellama kord ütles: mida pikemaks lapsed kasvavad, seda enam tundub vanematele, et nendega ei ole rohkem vaja tegeleda. Siis saavad lapsed suurteks ja peavad ise hakkama saama. Ja kui vanaks saavad, tunnevad paljud neist, et parim aeg oligi lapsepõlv ja et hakkavad nüüd ühiskonnale jalgu jääma. Ehk siis tunnistavad kibedusega, et nende elu on muutunud järjest hallimaks ja ebaolulisemaks.

Milleks viide loomariigile? Sest ka loomariigis on nõnda, et vanaloomad lükatakse kaitsvast keskmest välisperimeetrile, kus nad on kõigi ilmaohtude suhtes haavatavad.

Aga puud - mis on nad lapsena väärt? Vähesed saavad kasvupinnase, aga emalik hool jääb vitsal nägemata. Kasvupinnas üksi ei taga miskit, kui inimene seda enneaegu kogemata maha ei niida või jänes koort maha ei näri. Väikest võrset ei hinda erilisena keegi, aga ühel päeval on ka need vähesed kasvama jäänud taimed kasvanud nii suureks, et ümbritsev loodus hakkab neile juba ise ruumi tegema.

Puud kasvavad suureks. Nii suureks ja uhkeks, et nende vaatamine üksi annab jõudu, vilju pudeneb kui loogu ja tormi peale selline hiiglane ainult naerab. Küllap tahab iga vilets vitsake seal suure puu vaatekauguses olla selle suure sarnane.

Samas inimesed… Kui paljud noored inimesed – eriti meie noorusekultuslikus ühiskonnas – vaatavad imetlusega vanu inimesi? Vähe sellest, unistavad väärikast küpsest east, kus vorm võib küll kortsuda, aga ümbrisel on lõpuks ometi sisu, mida ümbritseda?

Miks puud veel on paremad kui inimesed? Puud ei lobise. Puud ei sõdi, puud ei räägi taga, puud ei maksa kätte. Ja vaatamata sellele on kommentaare lugedes tekkinud tunne, et lisaks puukallistajatele ja poliitikutele on juba remmelgas ise ka selles süüdi, et ta seal veel püsti on. Võtku saag ja saagigu end ise maha, siis näeb pilt pärast suurt metsaraiet Haaberstis märksa ühtlasem välja.

Ja nüüd ma mõtlengi, et head inimesed on nagu puud. Kasvavad vaikselt ja kindlalt. Ei eputa, ei töllerda sihitult ringi, ei joo end jaanipäeval vigaseks. Ja kui joovadki, siis teevad sellest järeldused ja on homme suuremad kui täna. Puud on igal järgmisel hetkel rohkem väärt kui eelmisel, on lapseea kidurusest teel tegeliku kandvuse poole. Ja kui puu ise ka langeb, jääb känd mäletama.

Avaldasin millalgi sotsiaalmeedias tillukese mõtte sellest, kui kurb on lageraiutud metsade koristamata laga vaadata. Seepeale küsis üks arutleja, et kas jätame siis kõik raiumata ja laseme metsal kokku vajuda? Huvitav küsimus ja jälle üks väga suur erisus inimese ja puu vahel. Inimesel lubame küll oma elupäevad lõpuni ära vaadata ja surmanuhtluse taaskehtestamine on meie kandis pigem tabuteema, aga puu puhul on jälle imelik, kui see oma määratud aastad kätte saab ja siis ära väsib…

Täna õhtul põlevad lõkkes ikka puud. Laudadena, pakkude, raagude või roigastena, värvituna või servatuna, vahet pole. Erinevalt inimestest on puud kasulikud veel pärast surmagi. Mõned isegi mitu korda, sest mida see vana mööblijupi lõkkesse heitmine muud tähendab. Ja kui tuhk on järele jäänud, laotatakse see veel murule väetiseks. Viimne kasu.

Inimeste kõrval on puud kui suured vaikivad märtrid. Kui meil muud neile jaanilõkke kõrval anda ei ole, anname vähemalt au.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerhommik



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: