Cannabistrood ja tüütud libadiilerid ehk hoiatus turistilt turistile
Kas oled 20- kuni 35-aastane noor mees või naine, kes läheb kohe Lõuna-Euroopasse puhkama? Kas sulle meeldib nautida päeviti parkide ilu, kaduda kitsaste tänavate vahele ja võtta kohalikust ööelust viimast? Äkki on sul piisavalt hulljulgust, et osta kohaliku pisut kahtlase tüübi käest pisut illegaalset mõnuainet, et teha kuum suveöö veelgi “erilisemaks”? Lühike vastus viimasele küsimusele on – ära isegi proovi seda teha! Kui soovid teada miks, võta natuke aega ja loe see hoiatus turistilt turistile läbi.
Alustuseks peab tõdema, et kanepiga seotud karistused on muutunud viimase kümnendi jooksul leebamaks pea kogu maailmas, mis teeb keelatud vilja veelgi magusamaks. Taimse mõnuaine omamine väikses koguses on lubatud enamikes lääneriikides ning USA lääneranniku osariigid on üha jõudsamalt liikumas vaba kanepituru loomise poole. Samas lõikab maailma turust endiselt kõige enam kasumit organiseeritud kuritegevus, sest suurem osa kanepiga seotud kaubandusest toimub mustal või reguleerimata n-ö hallil turul.
Näide – teame, et Amsterdamis ja Hollandis laiemalt on kanepi ostmine ja tarbimine legaalne. Mida aga tihti ei teata, on see, et kanepi kasvatamine on Hollandis endiselt illegaalne. See tähendab kohalikule kohvipoeomanikule, kes on saanud kauplemise tarvis linnavalitsuselt amnestia, et üks päev kaob tema kassast x hulk raha ja järgmine päev “leiab” ta oma tagaukselt x koguse kaupa.
Kohtumine Lissabonis
Taolises hallis juriidilises vaakumis on ka paljud teised Euroopa riigid, kus pole küll kanepimüüki legaliseerinud, kuid ei karista kasutajaid. See on aga tekitanud soodsa pinnase petturitele, kes on hakanud otse tänavatel pakkuma nooruslikumatele turistidele võimalust soetada väike kogus marihuaanat või hašišit. “Want to smoke?” on üks esimesi küsimusi, millega 20+ vana (mees)turist peab silmitsi seisma, kui läheb avastama Barcelonat või Lissaboni. Tean viimast enda kogemusest. Sel kevadel veetsin nädala Lissabonis, kus mulle pakuti päevas vähemalt 10 korral erinevaid illegaalseid mõnuaineid.
Bairro Alto on üks peamisi Lissaboni turismipiirkondasid. Seetõttu võib neil tänavatel kohtuda libadiileritega. (allikas: erakogu)
Esimene kohtumine toimub vaid mõni tund pärast saabumist. Lissaboni peaväljaku vahetus läheduses asuv Praca de Figueral läheb mulle umbes 160 sentimeetrit pikk tumedama nahavärviga meesterahvas, kelle pihus ripub umbes tosin paari päikeseprille.
Et tegemist on õhtuse ajaga ja kell on kohe üksteist õhtul, ei hakka ta mulle silmavarje pakkuma, vaid läheb kohe asja juurde: “Do you want hash?”. Olen esmalt hämmeldunud, sest ümbruses on palju rahvast ja politseipatrull seisab meist kõige rohkem 45 meetri kaugusel. Mees kohmitseb taskust välja kuulikese pruuni tahke ollusega. Pakikese välimus meenutab kaupa, mida mõnedki uljad eestlased on oma kõhus kandnud Ladina-Ameerikast Euroopasse.
Uudishimu ajab härja kaevu. Vastan mehe küsimusele: "How much?" ja saan kohe vastuse, "Three grams - 60 euros,". Siikohal tuleb mainida, et erinevate foorumite andmetel on Portugali tänavahind 10 eurot gramm. Keeldun pakkumisest järsult ja kõnnin edasi, kuid liikuv inimnarkokaubmaja jälitab mind lähimasse restorani ja istub kõrvallauda. Ta ootab ära kuni olen tellinud toidud ja joogid, härra ise võtab kohvi ja kõige odavama võileiva.
Teenindaja lahkudes pöördub ta taas minu juurde:“Want buds, weed?". Keeldun taas järsult. "Flake, coke, heroin,” jätkab mees, ablas pilk silmis. Olukord muutub suhteliselt tüütuks, mistõttu otsustan horisondil kumava konflikti vältimiseks meest eirata. Taktika on edukas ja ta lahkub toidukohast suhteliselt kiiresti.
Hallid seadused soodustavad petturite tegevust
Uurides hotellis netist järele, kas tegemist on päris kaubaga, mida on võimalik tänavatelt nii kergelt hankida, saab foorumite vahendusel kiiresti selgeks, et meestest, kes pakuvad sulle peale kanepi ka ecstasy’t, kokaiini, heroiini, LSD-d ja kõike, mida hing ihaldab, tuleks ringiga eemale hoida. Kogu üle jäänud reisi järgin seda põhimõtet ja lihtsalt eiran lähenemiskatseid.
Sellegipoolest ei tee kõik oma kodutööd korralikult. Foorumitest leitava põhjal võib oletada, et Portugali pealinnas langeb petuskeemi ohvriks tõenäoliselt sadu roheturiste, kes kuulujuttude põhjal otsivad tänavatelt keelatud plärumaterjali. Üldjuhul müüakse neile 30 euro eest kas vähese kanepiga segatud piparmündilehti või pruunikat tahket ollust, mis peaks meenutama hašišit. Markantsem näide, mida ühest foorumist võib lugeda, räägib loo sellest, kuidas kasutajale müüdi hašišisi pähe pruuni kingaviksi, mis oli üle piserdatud kanepitaime õietolmu matkimiseks rohelise kriiditolmuga.
Hašiš (allikas: Google)
Ühesõnaga, kui oled petta saanud, jääd paremal juhul rahast ilma, halvemal juhul lõpetad mürgistusega kohalikus haiglas. Seevastu süüdlase vastu ei saa tavaliselt midagi teha – kuidas sa lähed korrakaitsjate juurde jutuga “diiler pettis mind”? Kui politsei isegi sekkub, ütleb müüja, et tema pole midagi väära teinud, vaid klient sai asjast valesti aru – keelebarjäär ja vali muusika.
Sama leiab ka politsei, sest kui kaupa müünud tegelane on veel isegi ümbruskonnas, pole võimalik teda petmise eest karistada. Kogused on liiga väikesed ja tihtipeale ei jää pakkumine turvalindile, sest libadiilerid teavad, millistel kitsastel ja hämaratel tänavatel turiste piirata.
Cannabistrood
Lääne-Euroopas on aga tuuled pöördumas. Kanepi legaliseerimise eest võitlevad liikumised on suutnud viimaste aastate jooksul organiseeruda ja pakkunud välja valitsustele alternatiivina kanepiklubid või cannabistrood nagu neid hellitavalt Belgias kutsutakse. Tegemist on klubidega, kuhu pääsemiseks tuleb end isikutõendi alusel registreerida ja liikmete nimistu on vajadusel kättesaadav ka politseile. Seejuures on oluline, et kogu müüdav kaup kasvatatakse klubis kohapeal.
Vaade Barcelona skvotile, mis on tihti koduks ka kanepiklubidele (allikas: erakogu)
USA-st alguse saanud kanepiklubi (cannabis social club) mudel on praeguseks Euroopas levinud nii Prantsusmaale, Saksamaale, Sloveeniasse, Hispaaniasse kui ka eelpool mainitud Belgiasse. Just Hispaanias on klubide liikumine ehk jõudsamalt arenenud – ainuüksi Barcelonas on The Guardiani andmetel 200 kanepiklubi. Briti lehe hinnangul on Hispaania idaranniku metropol Amsterdami kõrval kasvav roheturistide Meka.
Ka mul on olnud võimalus külastada üht Barcelona klubi, mis kandis nime “Amnesia”. Tegin seda puhtast huvist, kuna olen viis kuud elanud Hollandis ning 20. eluaastates vahetustudengina paratamaltult tutvunud sealse kohvikukultuuriga. Soovisin saada võrdlusmomenti. Etteruttavalt võib mainida, et Amsterdami kanalite kallastel asuvad suurte akendega tossused kohvipoed, mille sees ja ees sumisevad nii noored kui ka vanad, on palju meeldivamad asutused, kui klubi “Amnesia”, mida Barcelonas külastasin.
Kõik, kes ekslevad, pole eksinud
Uidates mööda Barcelona vanalinna kitsaid kõrvaltänavaid, jääb mulle silma pood, mille ukseesisist ehib meeter korda kaks meetrit suur metalselt helkiv silt, millele on mustas fondis kirjutatud “Head shop”. Tegemist on poega, kus müüakse erinevat kanepi kasvatamiseks ja tarbimiseks vajalikku nodi alates sigaretipaberitest, kasvatuskastidest lõpetades aurustajate ja grammikaaludega.
Alguses kõnnin poest emotsiooniltult mööda, kuid ekseldes jõuan ringiga samasse kohta tagasi ning nüüd ei suuda ma kiusatusele vastu panna. Astun poodi sisse, uitan natuke riiulite vahel ja suudan poodi tekitada imeliku kõhevuse. Mind märgates jäävad müüjad vaikseks ning olukord “turist” muutub nii minu kui ka kollektiivi jaoks juba piinlikuks.
Tavapärane head shopi kaubavalik. Antud esemed pärinevad Rotterdamis asuvast poest (Autor: Jerry Lampen/Reuters/Scanpix)
Jäämurdjaks saab poeomanik Martin, kes tutvustab mulle kaubavalikut. Jutt läheb kiiresti üldise kultuuri peale. Uurin, kuidas kohalikud korrakaitsjad asja suhtuvad. Martini sõnul on politsei jaoks kõik okei, kuni kogu “kultuur” jääb siseruumidesse ja ei jõua tänavatele. Palun tal kirjeldada, millised need kanepibistrood on, sest tänavapildis ei leia mitte ühtegi märki klubidest. Martin ei hakka mulle klubist kujutluspilti looma, vaid ütleb, et kui soovin näha, siis on vaja seda oma silmaga. Mõeldud-tehtud. Haaran võimalusest ja lepime kokku, et kohtume kahe tunni pärast tema poe ees.
Kangialune
Kohtume mõned minutid pärast kella viit. Martin veereb kohale longboard'il, viskab laua endale jalaga näppu ja viipab minu poole sõbralikult. “Let’s go around the corner,” kaikub üle tänava. Ei mingit varjamist, salatsemist ega nurgataguste kontrollimist. Saame kõndida vaid 60 meetrit, kui jõuame tellingutega kaetud vanema hoone juurde. Martin astub julgelt irvakiloleva metallukse vahelt tuppa. Hingan korraks sisse ja välja ning järgnen teejuhile.
Tänavakunst Barcelonas (allikas: erakogu)
Klubi paari valgustiga varustatud eesruumis on järjekord. Mingit iseäralikku lõhna tunda ei ole ja õhkkond tundub olevat turvaline. Mustanahaline turvamees, kes seisab põhiruumi ukse kõrval, piidleb rivis seisvat viite inimest, kes tunduvad olevat kõik kohalikud. Samas inglise keelt kuuldes ei tee mehemürakas sellest väga välja.
Olles 10 minutit oodanud jõuan leti äärde, kus mind tervitab teenindaja, kes palub minult isikut tõendavat dokumenti. Esitan ID-kaardi, teenindaja haarab kaamera järgi ja pildistab üles nii minu kui ka mu dokumendi. Edasi vormistab ta mulle liikmekaardi. Minu numbriks saab 4848. Registreerimise eest pean tasuma 10 eurot ja annetuskontole kannan 15 eurot.
Kõik eelprotseduurid läbitud astun suitsusesse ruumi. Mustade lagede ja põrandaga ruumis on valgustatud ainult keskpõrand. Lillades seinest on orbid, kus soojuslampide all kasvavad kanepitaimed. Klubi tagumises osas diivanid ja kuus ekraani, mis on ühendatud mängukonsoolidega – tänases mängumenüüs on FIFA 16, mida punaste silmadega kliendid kirglikult mängivad.
Enne leti äärde kõndimist selgitab Martin mulle majareegleid. Kanepibistroos ei toimu müügitehinguid. Kui soovid endale soetada materjali, siis ütled oma soovi ja lisad, et annetad selle eest klubile x ühiku jagu raha, mis võetakse maha sinu liikmekaardilt. Nii on näha, kui palju kaupa on iga liige soetanud, aga kuna müümine on Hispaanias endiselt illegaalne, siis ei rikuta annetades seadust. Järgmine hea näide kanepituru hallidest seadustest.
Otsustan annetada klubile 5 eurot ja soetan endale valmis keeratud sigareti. Viibin klubis umbes 20 minutit. Ruum muutub kiiresti klaustrufoobseks ning üldine kirglik meeleolu ei ühti minu põhjamaise tagasihoidliku natuuriga, mis kogu visiidi käigus muutub järjest tagasihoidlikumaks. Kogemus on saadud – kerge vahetustudengi nostalgia hinges, siirdun lähimasse kebabiputkasse, et täita kõht rasvasega ja saan pea taas selgeks. Tänase päevani on mu klubiliikme kaardil 10 eurot järel.
Kokkuvõttes ei soovita ma kumbagi lahendust katsetada. Portugali libadiileritelt saate kindlasti petta ja cannabistrood on üldiselt ebameeldivad kohad, mida võivad külastada need inimesed, kes on varem näiteks Hollandi kohvikukultuuriga kokku puutunud ning teavad millega nad tegelevad.
Toimetaja: Greete Palmiste