Vene suursaadik: sanktsioonid on halvasti mõjunud nii Eestile kui Venemaale
Vene Föderatsiooni suursaadik Aleksandr Petrov tunnistas ERR-ile antud lühiintervjuus, et kui vahepeal oli Eesti ja Venemaa suhetes paranemise märke, siis viimaste sündmuste valguses on suhted taas halvenenud.
Millistena paistavad Eesti – Vene suhted Venemaa poolt?
Meie suhted elavad üle mitte kõige lihtsamaid aegu, võib öelda, et praegu on suhetes raske periood.
Me fikseerisime omalt poolt mitu positiivset momenti, mis toimusid sel aastal meie riikide suhetes. See oli peaminister Jüri Ratase visiit Peterburi 8. aprillil ja ka piiriülese koostöö edendamise kokkuleppe allkirjastamine 18. mail – sellist lepet ei olnud meie vahel juba mitmeid aastaid.
Mõistagi saab positiivseks nimetada ka Riigikogu saadikute ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri osalemist Moskvas messil TransRussia. Tasub märkida, et sellisel tasemel Eesti delegatsioon ei olnud Moskvat külastanud kümmekond aastat. Kõik see andis meile positiivset tooni.
Kahjuks oleme praeguseks fikseerinud aga teistsuguseid momente, mis paistavad vähem optimistlikud, ja kahjuks oleme me sunnitud nendest rääkima. Need puudutavad seda, et meie kaks Narva saatkonna töötajat on tunnistatud persona non grata'deks ning Vene kodaniku Dmitri Ganini tapmise asjaolude kriminaalmenetlus lõpetati aegumise ettekäändel. Samas pole see saladus, et me juhtisime tähelepanu sellele, et selline uurimise lõpetamine tekitab meie suhetes uue ärritava momendi.
Me räägime palju, et on oluline luua Eesti - Vene suhetes hea õhkkond, tänu millele saaksime edukalt lahendada enamiku meie suhetes olevaid probleeme. Aga viimase aja sündmused ei aita sellise õhkkonna loomisele kuidagi kaasa. Meil on sellest väga kahju.
Kas saab midagi teha selleks, et poliitilised suhted ei segaks nii väga kahe riigi majandussuhteid?
Eesti iseenesest asub geograafilises mõttes väga heas kohas. Meenutan ühe Eesti ärimehe sõnu, kes ütles, et eestlased istuvad transiidi mõistes kullakoti otsas.
Seni oleme aastast aastasse sunnitud tunnistama transiidi valdkonnas Eesti ja Venemaa koostöös mahtude langust. Ma olen näinud andmeid, mille järgi on Eesti viimasel kümnendil kaotanud transiidis 350 kuni 500 miljonit eurot aastas. Need on väga muljetavaldavad arvud ja räägivad ise enda eest.
Eesti ja Venemaa on loodud selle jaoks, et aktiivselt omavahel naabritena koostööd teha. Ma ei hakka siinkohal rääkima meie pikast ühisest ajaloost ja sellest, mis meid on ühendanud. Kui vaatame tänapäeva, siis me oleme naabrid ja peaksime arendama heanaaberlikke, mõlemale riigile kasulikke, eelkõige kaubanduslik-majanduslikke suhteid. Venemaa on igati selle poolt ja tahaks Eesti poolt leida rohkem mõistmist. Eesti majandusinimestega suheldes olen tunnetanud seda, et nad oleks valmis vastu võtma Venemaa väljaulatatud koostöövalmis kätt. Toonitan, et sellest võidaks mõlemad osapooled.
Ütlete, et Eesti majandusinimesed tahaks vastu võtta Venemaa ulatatud käe. Kas võite kinnitada, et Vene pool on teinud kõik selle nimel, et seda kätt anda?
Me oleme sellel teemal mitmeid kordi rääkinud. Praegu tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjuvad kahjulikult mõlemale poolele. Nad mõjuvad halvasti Eestile ja me ei varja seda, et nad tekitavad kahju ka Venemaale. Küsimus on selles, kes sellest võidab? Selliseid ei ole. Mõlemad pooled kaotavad. Kas poleks aeg seda asja reaalselt vaadata ja selgitada välja, kes surub neid sanktsioone peale, kellele on need vajalikud ning miks nende tõttu peavad lähedased naabrid kannatama.
Kui tuleme tagasi kahe Vene saatkonna töötaja persona non grata'deks tunnistamise juurde, siis kui palju need mõjutavad Eesti-Vene suhteid?
Nad on juba mõjutanud, sest sellisel juhul saab teoks vastukäikude põhimõte, mille tagajärjel kaks Eesti diplomaati pidid Venemaalt lahkuma. Midagi head ma selles ei näe ning nagu ma enne ütlesin, kogu see protsess ei mõju kuigi hästi mõlemaid osapooli huvitava suhete hea õhkkonna loomiseks.
Kas saate öelda, kas ajakirjanikud olid Kiviõli linnapea ja Vene diplomaatide mälestuskiviteemalist väidetavalt emotsionaalsele kohtumisele diplomaatide väljasaatmises olulist rolli andes õigel teel?
Eks sellel oli kindlasti sellega mingi seos. Ja kui see tõesti oli nii, siis seda enam tekib mus küsimusi. Nii palju kui ma olen lugenud, siis kirjutatakse sellest, et kohtumine möödus emotsionaalselt. Aga paljud diplomaatilisel tasandil tehtavad suhtlemised on saadetud emotsioonidest. Kui pärast iga säärast kohtumist võtta kasutusele sellised abinõud, siis paljud riigid riskiksid üldse jääda ilma diplomaatilise korpuseta. Seepärast tuleks sellesse suhtuda mõninga arusaamisega. Kui rikutakse kellegi arvates mingeid õigusi, siis ei peaks kohe kasutama nii rangeid meetmeid.
Kas näete tunneli lõpus valgust? Millal Eesti–Vene suhted teie arvates võiks normaliseeruda?
Mida varem, seda parem. Aga selleks peavad tööd tegema mõlemad pooled. Tahaks, et see praegustes suhetes olev optimismiks mitte põhjust andev joon saaks ületatud võimalikult kiiresti.