Alo Lõhmus: kopp ees
Eesti uuemas ajaloos tegutseb üks varjatud, enamasti kaadri taha hoidev jõud. Ei, see pole Edgar Savisaar, kaitsepolitseiamet, Vene kapital ega USA saatkond. See on ekskavaator, maakeeli lihtsalt kopp.
Jah, te kuulsite õigesti. Mingil müstilisel põhjusel ilmub see lihtsakoeline tõstemehhanism sündmuste tulipunkti iga kord, kui leiab aset mõni oluline ühiskondlik protsess. Kopp on Eesti poliitikas justkui koer Tammsaare „Tões ja õiguses“, kes ilmub romaaniteksti alati, kui teose inimsuhetes leiab aset oluline, sageli traagilise lõpuga murrang.
Esimest korda ilmutas poliitiline kopp end 2004. aasta septembris Lihulas – tõsi, toona pigem kraana kui ekskavaatori kujul. Õhtupimeduses kohale sõitnud kraana tõstis veoautokasti Lihulasse püsitatud ausamba Teises maailmasõjas Saksa mundris võidelnud eestlastele. Protesteerivaid kohalikke elanikke hoidsid samal ajal vaos kumminuiade, kaitsekilpide ja verekoertega varutatud politseinikud.
Selle teo järelmid kestavad tänase päevani. Näiteks sai toonase peaministripartei Res Publica ehk praeguse hinge vaakuva IRLi allakäik alguse just siis.
Kolm aastat hiljem lõid kopad oma terashambad Tallinnas asunud Sakala keskusesse, mida paljud kodanikeühendused olid kutsunud üles säilitama kui Eesti paearhitektuuri üht ilmekat näidet. Kopad tallasid oma roomikute alla illusiooni, et avalikul arvamusel on Eesti riigis mingi võim ärihaide huvi ja parteide voli üle.
Üks Sakala keskust lammutanud koppadest tegi 2007. aasta aprillis ka väikese kõrvalotsa, tõmmates maha Pronkssõduri taustal seisnud müüri. Toonane tegu muutis Eesti poliitikat ja majandust olulisel määral ning karta on, et sugugi kõik selle sammu tagajärjed ei ole veel käes. Kuid kopal on ükskõik, kopp teab, et tema teeneid vajatakse alati.
Ning otse loomulikult oligi kopp ka eile kohal Haaberstis, kus ta aitas kümnete kaamerate ees kaasa kuulsa hõberemmelga mahavõtmisele. Kui kopp läbisaetud puutüve ümber tõukas, nägid kõik kohalviibijad, et remmelgatüvi polnudki pehkinud, nagu linnavõim oli seletanud. See puu, mis asetses täpselt kahe tulevase autotrassi vahel, oleks võinud tõesti alles jääda, et iseäranis nooremates kodanikes võinuks säilida usk rohelise linnplaneerimise võimalikusesse.
Kopp toob oma rohmakal moel alati tõe päevavalgele, sest see on ju tema loomuses – ammutada pinnast maasügavusest, kuhu silm ei ulatu.
Kopal on veel palju tööd, tema mootor müriseb rahutult. Kopal on põhiroll Rail Balticu trassi rajamisel, sest ainult tema abiga on võimalik kaevandada kümme miljonit kuupmeetrit kruusa ja liiva, mida on tarvis raudteetammi ehitamiseks. Kopp ootab maasse löömist Emajõe ääres, et rajada sinna hiiglaslik tselluloosivabrik. Selles vabrikus hakatakse ümber töötama puitu, mida meie metsadest koguvad muteerunud kopad ehk harvesterid.
Kopp ei oota, sest ta mäletab 1987. aastat, mil Pandivere magusad fosforiidimaardlad olid juba tema haardeulatuses, ent ootamatult kopa mootor seisati.
Võimalik, et koppa kujutatakse juba meie rahvuseeposes „Kalevipoeg“, kus seda nimetatakse poeetiliselt mõõgaks. Kalevipoeg püüdles selle tehnoloogilise progressi tähise omandamise suunas ning selle oma kätte saanuna arvas, et omab seadme üle täielikku kontrolli. Ent kui Kalevipoeg andis mõõgale kahetimõistetava käsu, lõikas see tal jalad alt.
Sest mõõgal, nagu ka kopal, on ju ükskõik. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar