Merilin Pärli: me peame rääkima etiketist ({{commentsTotal}})

XII noorte laulupidu
XII noorte laulupidu Autor/allikas: Aurelia Minev /ERR; Siim Lõvi /ERR

Laulupidu, mis pakkus hinge avardavaid elamusi ja küttis muidu pigem vaoshoitud või vahel kurjadki eestlased emotsionaalselt soojaks ja ülevaks, on nüüdseks juba pea nädala taha jäänud, aga üks tähelepanek ei anna mulle selles muidu üdini positiivses elamuses rahu. Täpsemalt, me peame rääkima etiketist.

Hoole ja armastusega kokku pandud laulupeo kava ja seda hingestatult esitanud laste- ja noortekooride sülem ning orkestrid andis endast kõik, et kohapeale tulnud sellest suurest ja ilusast energiast osa saaksid.

Paraku aga mattis seda väljakunaabrite lakkamatu ja täiesti triviaalsetel teemadel kulgenud valjuhääne loba. Jutustajate heli tugevus andis märku, et kooride ja orkestrite pingutus segas neil vabal toonil vestlemast, nad pidid sellest lausa üle rääkima, mitte ei sosistanud poolihääli omavahel.

Ma sain oma selja taha maandunud võõra suguvõsa elust teada rohkem, kui ma tahtnuksin. Keset üht Eesti ilusamat ja õrnemat sümfoonilist pala, mis eales kirjutatud – Heino Elleri „Kodumaist viisi“ - arenes mu selja taga istuva seltskonna seas järgmine arutelu. Pereema tegi teatavaks, et tahaks õhtul veel Pavlova torti süüa. Naissoost pereliige ta kõrvalt märkis seepeale, et siis oleks vaja osta nii vahukoort kui beseed. Pereisa torkas selle peale elutargalt, et kindlasti saadetakse poodi just tema.

Tagatipuks sõitis mürinal sisse veel helikopter, mis mattis kogu „Kodumaise viisi“ viimase kolmandiku enda alla. Ju see ongi tänapäeva kodumaa viis – müra; inimeste jutumüra ja laulupeo pillimängijate pingutust ning kuulajate elamust lörtsiv mootorimüra, et aga paremaid taevaseid kaadreid fotoaparaati püüda. Näe, kuidas eestlased laulupidu naudivad!

Pillimängijatest hakkas siiralt kahju. Endast ka. Laulupidu suisa katkestati, kuniks helikopter oma tiirutamise lõpetas, et mitte järgmise palaga samuti bassises mootorimüras alustada.

Helikopter küll lahkus, aga lobisejad ümberringi jäid. Nii said need, kes tahtsid süveneda laulukaare alt paiskuvatesse helidesse, osa hoopis järjekordsetest vestlustest olmelistel teemadel: kui pikk oli välikemmergute järjekord ja kui sageli on koolipoisile vaja uusi jalanõusid osta ja nii edasi ja nii edasi.

Kui istume teatri- või kontserdisaalis, suudab enamik meist austada esinejaid ja kaaskuulajaid ning kuulab tasakesi. Kui aga eemaldatakse seinad ja järele jääb vaba õhk, koorub paljudel maha viimne õhuke kultuurkiht, mille alt paljastub robustne ja harimatu inimene, kes ei saa aru või ei taha aru saada, et kontserdil ja etendusel ei räägita. Isegi laulupeokontserdil mitte. See on elementaarne austus esinejate ja kuulajate vastu. Lauluväljakul on küll piirkondi, kus saab vabalt vestelda, kui laval toimuv parasjagu ei huvita. Aga istuda mõnusalt oma kohal keset mäenõlva ja lakkamatult lobada keset kontserti on labane ja kasvatamatu. Ebamugav on märkust teha ka. Korra siiski tegin, äärmiselt viisakalt. Samas on märkuse tegemine alati ebamugav ja nõuab selle tegijalt julguse kogumist, sest teise reaktsiooni selle peale ette ennustada ju ei oska.

Tõepoolest, need kaks naist jätsid märkuse peale jutustamise järele. Aga kui ülejäänud pere jäätiseostult nende kõrvale tagasi tuli, siis mu palvet neile edasi ei antud. Vali möla jätkus.

Ma räägin seda seetõttu, et palju suviseid teatrietendusi ja kontserte vabas õhus on veel ees. Kas tõesti peab lisaks meeldetuletusele lülitada välja oma mobiiltelefonid, mis sageli etenduste eel kõlab, lisama ka palve etenduse ajal mitte juttu rääkida? Iga 3-aastane teab, et etenduse ajal ei sobi rääkida; kahju, kui täiskasvanutel see lapsepõlves omandatud teadmine mööda külgi alla on vajunud.

Mõelgem oma käitumise üle ja ärgem valmistagem esinejatele ja kaaskuulajatele ebamugavust ning piina oma sobimatu käitumisega, mis ei lase süveneda laval toimuvasse. Kes ei soovi kuulata, võib ju lahkuda. Aga jääjad võiksid olla kuss. Mina jään.

 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirja vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Merilin Pärli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



uudised
Maa 2016. aastal.

Öös üha kirkamalt helenduv Maa kuulutab rumaluse kasvu

Idee mitte kunagi magama minemisest ei pruugi olla nii hea, kui esmapilgul tunduda võib. Endale meelepäraste tegevuste asemel sunniks see tõenäoliselt inimesi lihtsalt rohkem tööd tegema, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Pidev intensiivne infovoog ei pruugi pikas perspektiivis kasuks tulla.

Kurdistav infovoog teeb tasahilju pimedaks

Aju plastilisus, tehnika areng ja kiirenev elutempo kuulutab paberraamatute nurka vedelema jätmist ja taskuhäälingute pealtungi. Sisuliselt tähendab aga info nautimise ja mälumise asemel selle õgardlikult kugistamine tasahilju ja vabatahtlikult pimedaks jäämist, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: