Meelis Oidsalu: vajatakse tõlki ({{commentsTotal}})

Viimaseil päevil on meediat erutanud kehva võõrkeeleoskusega valitsusliikmete seiklused Euroopa Liidu eesistumise üritustel. Ometi peaksime just selle asja üle kõige vähem muretsema: Euroopa Liitu on nimetatud maailma suurimaks tõlkefirmaks, see organisatsioon kulutab tõlkimisele tervelt miljard eurot aastas ning euroliidu institutsioonides on püsivalt palgal üle saja eesti keele tõlgi. Miskipärast häbeneme Brüsseli ees oma esindajate vajadust tõlke järele, aga ka õigust suurrahvaste esindajatega võrdselt oma emakeeles väljenduda.

Erinevalt sajast eurotõlgist, kes ilmselt suure professionaalsuse tõttu on oma arvukusele vaatamata tänini kodumaal märkamatuks jäänud, on kaks teist tõlki viimasel kümnendil Eestis ohtralt tähelepanu pälvinud: üks neist on Google’i translate, teine aga sõjatõlk Omar, kes Afganistanis Eesti kaitseväelaste ja kohalike elanike vahelist suhtlust vahendas ja hiljem vahelduva eduga Eesti meedias figureerinud.

Google’i translate’ist on aga saanud naljanumber, koomiline üleilmastumise kujund, mis oma saamatusega on tulnud akadeemilisele tõlkemaailmale pigem kasuks, sest rõhutanud asjaolu, et digitehnoloogia areng toob kaasa kasvava vajaduse kultuurikontekste vahendava inimliku keeletunnetuse järele.

Tõlkidelt ja tõlkijailt eeldatakse üldiselt madalat profiili ja mittepoliitilisust: näiteks on teada, et "Mein Kampfi" esmatõlke itaalia keelde tegi juut. Erialases kirjanduses leiab teinekord viiteid tõlkija teisesele staatusele autori kõrval, tõlkija agentsuse probleemile: et tema professionaalne suutlikkus toetab kellegi teise - autori - taotlusi, mitte ta enda taotlusi. Samas on tõlkijal võimalus kultuuriliselt lugejat võimestada ainuüksi otsuse läbi midagi tõlkida. Selline lugejat jõustav otsustusvõime autoril puudub. Autor ei saa otsustada talle võõrast keeleruumist lugejale tema enda keeles lugemise elamust pakkuda.

Ise tunnen akuutset puudust igapäevaste meediatekstide riigisisese tõlke järele Eestis. Unistan näiteks sellest, et mõistaksin venekeelset Delfit afektiivsete nüanssideni, enda kipakast keeleoskusest ja seda täiustamast takistavast laiskusest hoolimata. Äge oleks ka see, kui Eesti Päevalehe artiklid oleksid arusaadavad umbkeelsematele eestivenelastele.

Mõtte-eksperimendi korras suunakem näiteks kümmekond neist sajast Brüsseli tõlgist aastaks Tallinnasse igapäevase ülesandega meediatekste vene keelest eesti keelde ja vastupidises suunas vahendada. Kindlasti on mõneti õigus neil, kes sellise eksperimendi eel väidaksid, et probleem ei ole tekstide kätte- või arusaadavuses, vaid erinevates meediakanalites, mida kogukonnad tarbivad ja nende kanalite toimetustes, kes maailma laiapilgulise mõtestamise lubaduse varjus oma kujuteldavat maailmatajumuslikku turunišši kindlustades järjekindlalt pigem igaüks oma lugejaskonnatiiki süvendavad.

Ent mõned väikesed kõrvalmõjud sellisel n-ö valimatul meediasisu tõlkimisel siiski oleks. Meie kokkupuude vene autoritega ei piirduks ainult artiklitega, mille põhiväide on, et Vene spetsnaz ei olegi tegelikult mingi spetsnaz ja ka Vene riik pole tegelikult üldse riik või et Moskvas sõimati tänaval puuetega inimest. Tõenäoliselt ilmneks õige pea ka see, et keele- ja rahvusküsimus ei olegi ehk nii kriitiline eristav tegur kui arvame, st et mitmed meelsuslikud rindejooned on küll ehk teemati veidi erinevas proportsioonis, ent ometi sarnaselt esindatud mõlemas keele- ja rahvusruumis; et mõlemas kogukonnas on erimeelsused vanade ja noorte, konservatiivide ja liberaalide, puukallistajate ja teedeehitajate, venemeelsete ja eestimeelsete, Trumpi toetajate ja põlgajate vahel.

Meie avalikus arvamusruumis on laiemalt puudu tõlkija (ja ma ei mõtle siin kitsalt keele tõlkija, vaid ka meelsustõlkija) funktsiooni täita tahtvatest avaliku elu tegelastest, keda juhiks eri meelkondade vahel orienteerumise oskus, neutraalsusepüüe, kommunikatsiooniakti lõpetatust väärtustav sättumus, kultuuriline erudeeritus ning ka tehniline tõlkevilumus. Me ei peaks häbenema oma tõlkevajadusi ei Brüsselis ega ka Tallinnas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Merili Nael

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine on nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis. Seal kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

OpenGov tegevjuht Zachary Bookman.

Intervjuu OpenGov juhiga: valitsused töötavad mustade andmetega teadmatuses

Mida teha, kui tänaval jalutades tekib huvi, kui palju on kulunud kodanike raha tee parandamisele, mis laiub jalge all, või valgusfoorile, mille taga seisad? Tallinlasel tuleb minna linna kodulehele, laadida alla Exceli tabel ja hakata ridade vahel näpuga järge ajama ning arvutama. Silicon Valley tehnoloogiafirma OpenGov on töötanud välja selgemad ning lihtsamini mõistetavad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad muuta valitsemist läbipaistvamaks.

UUDISED
Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: