Eesti eskordikultuur: reguleerimiskettaga kapotile tagumisest eesistumiseni ({{commentsTotal}})

Juulis said tallinlased näha Eestis ebatavalist vaatepilti, kus pea iga nädal kulgesid sireenide saatel läbi kesklinna Euroopa Liidu tipp-poliitikute autokolonnid. Kuigi sireenide huilgamine näis osadele linlastele ja poliitikutele agressiivsena, on Eesti eskordikultuur poliitikute ja ekspertide sõnul muu maailmaga võrreldes liiklejatega arvestav ja vähe tüli tekitav.

Esimene eesistumise kuu on möödas ning see on toonud Eestisse tuhandeid väliskülalisi. Enamik inimesi ei satu Kultuurikatlasse kõrgetasemelistele poliitilistele kohtumistele, kuid sireenide kaja järgi saab eesistumise toimumisest vähemalt Tallinna kesklinnas aru küll. See pole tekitanud segadust üksnes linlastes, vaid sellest kirjutas Twitteris ka näiteks endine riigihalduse minister Arto Aas.

Siseminister Andres Anvelt rääkis, et tema kogemuse järgi on eskordi- ehk julgestusautodega saatmise kultuur välismaal agressiivsem kui Eestis. Ta nõustus, et Brüsselis üldjuhul sireenidega ei sõideta, kuid näiteks Malta eesistumise üritustel oli ministrite saatmine korraldatud sarnaselt Eestiga. Anvelt meenutas ka enda hiljutist Itaalia visiiti, kus nägi protokoll ette, et minister võeti vastu lennujaama VIP-saalis, peale mida liiguti saateauto ja pideva sireeniga läbi Rooma.

Kõige jõulisemat saatetaktikat koges Anvelt äsjasel Tuneesia visiidil: "See oli selles mõttes häiriv, et juba lennujaamas olid sõdurid auvalves ja hiljem liiguti neljast või viiest autost koosneva kolonniga, mootorratturid ees ja taga."

 Dubai valitseja šeik Mohammed bin Rashid Al Maktoumi visiit Berliini aastal 2008.

Sedavõrd jõuline lähenemine pole omane üksnes kaugetele riikidele. Riigikogu esimees Eiki Nestor meenutas üle-eelmise eesistujariigi Slovakkia korraldatud parlamentide esimeeste konverentsi Bratislavas: "Kõik spiikrid ja nende tublid kaastöötajad sõitsid üritusele sõbralikult bussis koos – sellest ei ole häda midagi -, aga tänaval, kus me sõitsime, oli üks püssiga mees ja siis 50 meetri pärast järgmine ja järgmine ja järgmine.”

Protokollinõudeid peab riigikogu esimees järgima välismaal ka hoolimata sellest, et Eestis teda julgestusautod ei saada. "Kui Eiki Nestor sõidab Riiga, siis ta sõidab vurinal autoga piirini ja pärast seda on mul teel Riiga kaks autot ees ja kaks autot järel," kirjeldas Nestor. "On riike, kus minnakse selleni välja, et kui hakkad sinna sõitma, siis paar päeva enne seda selgub, et protokoll nõuab veregruppi ja sa mõtled, et püha taevas, kust ma nüüd selle saan ja siis tuleb õnneks meelde, et oled elus paar korda doonor olnud ja helistad verekeskusesse. Veriseks seal asi ei läinud ja kedagi veristama ei hakatud – mis nad mu veregrupiga tegid, ma ei tea, aga vähemalt nende protokolliline nõue selline oli."

Eesti ministrid tunnevad end välisvisiitidel aeg-ajalt ebamugavaltki, kuna sealsed turvanõuded on Eestiga võrreldes palju karmimad. "Ma olen inimene, ma tahan õhtul minna võib-olla värskendavale jalutuskäigule ja Rooma vaatamisväärsusi vaatama, aga ma ei saa hotellist väljagi astuda, ilma et turskeid mehi poleks sabas," tunnistas Anvelt, et tunneb end välisvisiitidel mõnikord justkui vangis.

Ihukaitsjatest pole tema sõnul välisvisiidil võimalik loobuda. Samamoodi ei saaks Eesti loobuda ka väliskülaliste julgestamisest sellisel tasemel nagu nende riigis ette nähtud. "Kui me ütleme, et me oleme selline innovaatiline riik, et meie politsei visiitidel külalisi ei eskordi, siis meile öeldakse, et aitäh, me saadame teile kantsleri," selgitas Anvelt, et olulised poliitikud jääksid Eestisse lihtsalt tulemata.

Lärmakad lõunamaalased

Anvelt seostas väliskülaliste eskortimise protokollinõudeid eelkõige kultuuriruumiga: mida lõuna poole, seda enam sireene kostab. "Ma ütleksin, et lõunamaa inimesed ongi lärmakamad," muigas minister. Ta märkis, et kui näiteks lõunamaadesse reisida ja auto rentida, siis on turistilegi näha, et liiklus on palju emotsionaalsem. Sellest emotsionaalsusest lähtuvalt ongi Anvelti sõnul välja töötatud protokollinõuded väliskülaliste vastuvõtmiseks.

Poliitik ja 90ndate alguses Eesti Vabariigi eriteenistuses töötanud Jaanus Rahumägi ütles samuti, et eskortimise traditsiooni võib jagada kaheks: rahumeelseks Põhjamaade kultuuriks ning jõuliseks ida- ja lõunamaiseks kultuuriks. "Eesti lähenemine on alates 1992. aastast olnud mõõdukas, hooliv, arvestav, võimalikult vähe tüli tekitav, minimaalselt igapäevaelu takistav," loetles Rahumägi, samas kui ida kultuur on tema sõnul ignoreerivam ja pikemate liiklusseisakutega. Osades riikides on kõrgete külaliste eskort korraldatud suisa vägivaldselt, näiteks rammitakse autosid või lüüakse nende kapotte, kui autod hoogu piisavalt maha ei võta.

"Ameerika Ühendriikide asepresidendi ja kõrgete isikute saabumine Eestisse annab tegelikult mingit aimu nende meetmete ulatusest. Samas tuleb rõhutada, et need meetmed, mida kasutatakse Eestis USA presidendi ja asepresidendi peal, on oluliselt leebemad kui need, mida kasutatakse näiteks Euroopa suurlinnades või veel kuskil mujal."

USA asepresidendi Mike Pence'i saabumine Kadriorgu.

Rahumäe hinnangul kuulub ka Läti ja Leedu eskordikultuur lõuna ja ida kultuuriruumi. Ta selgitas, et Eestis ja Põhjamaades järgivad riigijuhid ja politsei igapäevases olukorras liikluseeskirju, valgusfoore ja üldist liiklusvoogu, mitte ei trügi jõuga läbi liikluse.

Ülemate ja alamate kultuur

Anvelti sõnul pole Eestis olnud kunagi Venemaa-sugust olukorda, kus sõidavad kõik ministrid ja oligarhid vilkurite ja sireenidega. Küll aga kasutati ja kuritarvitati äsja taasiseseisvunud Eestis tihtipeale alarmsõiduki kaarte, mis lubasid teatud ametiisikutel kiireloomuliste tööülesannete täitmisel vilkurit ja sireeni kasutada, kuid mis sattusid aeg-ajalt ka ärimeeste ja pättide kasutusse.

"Eks see oli ka ajastu märk: kui Tallinnas oli üheksakümnendatel ikka kaks pommiplahvatust päevas, laibarida järel, siis sõitsin mina ka tihtipeale vilkuriga, sest muidu poleks lihtsalt jõudnud kõiki kohti ära teenindada," meenutas Anvelt keskkriminaalpolitseis töötamise aega. Tema sõnul on elu muutunud kordades rahulikumaks, mistõttu pole vilkurite järele enam suurt vajadust.

Lisaks kaootilisemale linnapildile sõltus toonane sireenide kasutamine ka poliitilisest ja kultuurilisest pärandist. Rahumägi meenutas, et kui 1990. aastal loodi Eesti politsei eelkäijana eriteenistus, siis tehti seda Nõukogude Liidu teadmiste põhjal, sealhulgas kogemusega parteijuhtide eskortimisest ja miilitsa reguleerimisketastega autokapottidele tagumisest.

"Eks nõukogude ajal tungis meie ühiskonda see Bütsantsi ülemate ja alamate kultuur, kui inimesed üritasid oma privileege ühel või teisel moel saada," kirjeldas Rahumägi toonast olustikku. "See ei olnud ainult alarmkaartidega, vaid Tallinna vanalinn oli näiteks suletud. Seal olid mingi ketid ees ja siseministeerium andis välja vanalinna sisenemise lubasid, mille jaoks oli protseduur olemas, aga need load sattusid läbi sidemete kõikvõimalike inimeste kätte."

Eesti Vabariigi eriteenistuse liikmed Jaanus Rahumägi, Jim Shortt (konsultant), Jaan Toots ja Urmas Sõõrumaa 1990. aasta suvel Tallinna lennujaama VIP terminali ees ametlikku välisdelegatsiooni ootamas. Autor: Erakogu

Rahumägi tunnistas, et pole võimalik teada, kes ja kui palju sel ajal alarmsõiduki kaarte ebaausalt kasutas, kuid arvatavasti tehti seda väga palju.

Nestor tõdes samuti, et noores riigis oli vilkuri kasutamine osade poliitikute jaoks justkui staatuse sümbol, kuid tema sõnul on Eesti praeguseks sellest välja kasvanud. Ta tõi poliitikute üleolekutunde näiteks 1995. aastal võimule tulnud valitsuse. "See on üks lustlikumaid ja tobedamaid lugusid Eesti poliitikaajaloost, kui ministritel oli peale vilkurite ka omaette numbrimärk AAA," meenutas Nestor. "Peaministri numbrimärk oli AAA 001 ja valitsusliikmed olid esimese asjana vaielnud, kellel on järgmised numbrid - see näitab siis, et mitmes mees sa valitsuses oled. Selle peale oli läinud esimene pool kabinetiistungist."

Kiireloomulistele kohtumistele sireeniga

Kuigi liiklusreeglitest kõrvale kaldumist lubavat alarmsõiduki kaarti enam kasutusel pole, on alarmsõiduõigus ministritel olemas ka praegu - see on välja antud isikupõhiselt ehk vilkurit ja sireeni tohib kasutada vaid siis, kui alarmsõiduõigusega inimene istub autos.

Poliitikud kinnitavad, et Eestis kasutatakse seda privileegi harva. Anvelt kasutas näiteks vilkurit ja sireeni viimati Tallinnas, et pääseda justiits- ja siseministrite mitteametlikul kohtumisel läbi piiratud liiklusega tänavalt ning haakida sappa ülejäänud ministrite kolonnile. Ka teised kasutuskorrad on Anvelti sõnul olnud seotud eelkõige alternatiivteede leidmisega, et kiiremini kohtumisele jõuda.

Nestor rääkis, et mõnikord pikendab riigikogu ootamatult oma tööaega ja selleks, et Eesti teise otsa visiidile jõuda, tuleb paratamatult kiirustada. Tema sõnul kasutatakse alarmi peamiselt mitmerealistel teedel, kuna Eesti autojuhid pole märguandega harjunud ja võivad kitsamates oludes segadusse sattuda: "Kui sa mujal sõidad alarmsõidukiga ja sireenid huilgavad, siis inimesed võtavad kõik rahulikult paremale poole ja jäävad seisma ehk et see ei ehmata kedagi. Meil võib väga sageli kohata inimesi, kes ei tea, kuhu poole pöörata, mõni ehmatab ära."

Ühest küljest sõltub sireenide ja julgestusautode kasutamine protokollist, kuid teisalt ka turvanõuetest, mis on veelgi paindumatumad. Näiteks president ja peaminister sõidavad üldjuhul julgestusautode saatel, mis häirib aeg-ajalt ka liiklust. Sotsiaalmeediaski on tekitanud pahameelt, kui presidendi auto on koos saateautodega teisi liiklejaid peatanud.

Näiteks kirjutas üks Facebookis kommenteerija presidendi eskordi foto alla: "Mnjah seda "Võimalikult kiiresti" sai nähtud jah. Hullunud kamp vilkurite sähvides tavakodanikke kraavi pressides, liiklusohtlikke olukordi tekitades... Ei teadnudki, et Võrumaa jänes on." Selle peale vastas teine kommenteerija: "Sama siin. Oli ka vaja ajaliselt jõuda ühele tähtsale üritusele, aga see vilkuv seltskond pressis kraavipervele mind minu kallist aega viitma. Hea, et vihmase ilma korral varem sõitma hakkasin."

Kuvatõmmis presidendi Facebooki leheküljelt. Autor: Facebook

President ja peaminister on Eestis aga ainsad isikud, kel pole võimalik neile ette nähtud turvareeglitest ja ihukaitsjatest loobuda. On küll juhtumeid, mil nad ei pea tingimata alarmsõidukis liikuma, kuid neid olukordi politsei täpsemalt kommenteerida ei saa.

President Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunikuna töötanud Toomas Sildam möönis, et iga president on pisut korrigeerinud ihukaitsjate nähtavat tegutsemisstiili: "Kui keegi on võib-olla ükskõiksem, milline on kolonni kiirus, siis teine president võib jällegi olla selles suhtes tundlikum ja öelda, et ärme palun kihuta, meil ei ole vaja seda teha. Aga see, milline on ihukaitsjate paigutus presidendi või peaministri ümber – see on ainult ihukaitsjate otsustada."

Ühest küljest on presidendi ja peaministri turvanõuded seotud seadustega, mis peavad tagama Eesti kaitsevõime pideva töösoleku. Teisalt on see vajalik õigeks ajaks kohtumistele jõudmiseks ja liiklusohutuse tagamiseks. Kuivõrd suur osa liiklusõnnetustest juhtub möödasõidul, siis on oluline, et riigipea ei peaks kohtumisele jõudmiseks teiste autode vahel manööverdama, vaid pääseks turvaliselt läbi autokolonnide, selgitas siseminister.

Nii Anvelt kui Rahumägi rõhutasid, et tavatingimustes ei kasutagi president üldjuhul sireeni ning ootab vilkuritest hoolimata foori taga rohelist tuld. Ka politsei- ja piirivalveameti isikukaitsebüroo juht Andris Viltsin kinnitas, et presidendi liikumiseks suletakse tänavad väga erakordsetel juhtudel ning peamiselt sooritab politsei presidendiga alarmsõitu, mitte ei sulge teid.

Anvelt tähendas, et populistlikult võiks ju öelda, et keelame presidendi julgestusautod ära, aga kui ta peaks autoõnnetusse sattuma, järgneksid pikad vaidlused, selle üle, miks otsustati presidendi turvalisuse tagamisest loobuda. Tema hinnangul on Eestile suures pildis vajalik, et nii president, peaminister kui ministrid jõuaksid tähtsatele koosolekutele õigel ajal.

Politsei kinnitusel saab president teha Eesti-suguses väikeriigis tööd ka vilkurita ja tihtipeale seda ka tehakse, kuid ka rahulikus riigis tuleb valmis olla ootamatusteks. Nestor tõi näiteks Rootsi kurva kogemuse, kus mõrvati 1986. aastal kinost koju minnes peaminister Olof Palme ja 2003. aastal kaubamajas välisminister Anna Lindh. "Seal on olnud pikk arutelu, kusjuures valdav enamus Rootsi ühiskonnast leiab, et kui panna kõikidele poliitikutele ihukaitsjad kõrvale, siis see oleks allaandmine lurjustele," ütles Nestor. "Kui on ehitatud avatud ühiskonda, siis see oleks allaandmine."

Salajane bussisõit

Nestorile endalegi on ette nähtud teatud turvanõuded, kuid erinevalt peaministrist ja presidendist on temal õigus näiteks saateautodest loobuda - seda õigust on kasutanud kõik riigikogu esimehed alates Toomas Savist, kelle ajal loobuti riigikogu esimehe kohustusliku ihukaitse nõudest. Nestor võrdles, et kui Läti ja Leedu parlamendi esimees käivad kõikjal ihukaitsjatega, siis Eesti parlamendi esimees kasutab aeg-ajalt võimalust ka bussiga sõita. "Ega ma tegelikult ei tohiks... Ma mäletan, et ma andsin lubaduse, et ma teen seda võimalikult vähe," muigas Nestor. "Kui mina saan kuskil bussis peksa, siis Elmar Vaher saab pähe – nii lihtne see ongi."

Riigikogu esimehe hinnangul on rahulikus Eestis mõistlik, et ta ei pea iga sõidu jaoks autot organiseerima. Otsest vajadust ihukaitsjate järele pole ta oma karjääri jooksul ka tundnud, kuigi teatud perioodidel saab ta eelkõige internetis ohtralt sõimu ja ähvardusi. "Mõnikord lähed peale tööd poodi, et osta pätsi saia ja paki sardelle, aga mingi mees läheb mööda, tunneb ära ja hakkab sind valjult sõimama. Mis sa sinna ikka teed – suhtled temaga ja lähed edasi," ütles Nestor.

Ta lisas, et aeg-ajalt peab siiski inimestele aru andma, miks tal ihukaitsjaid pole. "Ühes kohas üks mees küsis, et mis nüüd saab, kui me teid siin kotti ajame? Ma ütlesin, et ärge ajage, mulle tuleb jama, teile tuleb jama, peale selle tuleb Elmar Vaherile jama ja kõikidele järgmistele riigikogu esimeestele ka, kui keegi leiab, et neid peab hakkama hoolega valvama, kuigi tegelikku vajadust pole," meenutas Nestor.

Neli suurüritust

Augustikuus on Tallinna liiklus rahulikum, kuna eesistumisega seotud üritusi ei toimu. September tõotab aga senisest veelgi kaootilisemat liiklust, kuna suvitajad on tagasi linnas ja lapsed hakkavad uuesti koolis käima.

Politsei sõnul on autokolonnide sireenidega saatmine eesistumise üritustel vajalik kahel põhjusel: üks on turvalisuse tagamine, kuna paljud väliskülalised on oma riigis kaitse all, aga sama oluline on, et kõik ettenähtud tegevused toimuksid õigel ajal päevakava järgi. "See, et doorstep'il õnnestuks kätlemine, algab sellest, kuidas hotellist või lennujaamast liigutakse näiteks Kultuurikatlasse. See on sekundi pealt paika pandud," selgitas Põhja prefekt Kristian Jaani.

Turvalisuse tagamise viis oleneb ürituse kategooriast, mida on kokku neli, kusjuures politsei saadab autosid vaid kolmanda ja neljanda kategooria üritustel, milles osalevad ministrid on tihtipeale oma riigis kaitse all. Neljanda kategooria üritustel saadab politsei kõiki ministreid, mitte üksnes kaitsealuseid – jällegi ürituse sujuvama kulgemise nimel. Delegatsioone saadetakse aga tervikuna: Jaani tõi näiteks sise- ja justiitsministrite kohtumise, kus oli üle 300 delegaadi ja 80 delegatsiooni, kellest vaid mõnda ministrit saadeti eraldi autoga, samal ajal kui enamik delegatsioone pandi kümnesse bussi, mida saatis üks politseiauto.

 

Neljanda kategooria üritusi on eesistumise jooksul neli ning esimene neist on juba toimunud: see oli sise- ja justiitsministrite mitteametlik kohtumine, kus arutati migratsioonikriisi Itaalias. Veel kuuluvad neljandasse kategooriasse kaitse- ja välisministrite kohtumine, rahandusministrite ja keskpankade juhtide kohtumine ning digivaldkonna tippkohtumine.

Järgmised sireenid 14 aasta pärast

Siseminister ütles, et sireenide kasutamise on seni muutnud veelgi paratamatumaks Tallinna linna teetööd, mis tekitavad suuri ummikuid. "Teisest küljest ma saan aru, miks Tallinn seda teeb – nad tahavad EV100 ajaks kõik korda saada ja ega keegi ei teadnud ju, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust ja eesistumine toimub varem," möönis Anvelt. "Siin võib ehk eelmine valitsus mõelda, et kas ikka oli õige otsus varasema eesistumisega nõustuda."

Ta rõhutas, et kuigi sireenide saatel sõitvad poliitikud võivad ummikus istujais tekitada ebaõigluse tunnet, on eesistumine vaid ajutine sündmus. Anvelt kutsus liiklejaid leplikkusele: "Järgmisel korral juhtub see heal juhul 14 aasta pärast ja kes teab - siis me võib-olla lendame või hõljume juba ühest kohast teise või saadetakse meid Hyperloopiga lennujaamast katlasse või kuhugi."

Ka Sildam arvas, et eesistumise sireenid on hädavajalikud ning neist ei tohiks end häirida lasta. "Mul on kodanikuna väga kahju, kui eesistumisest jääb meelde ainult see, et aeg-ajalt ülejäänud liiklus peatus, et mingi kolonn läbi lasta," avaldas ta nördimust. "Samas ma arvan, et keegi ei taha, et Eesti satuks Euroopa Liidu kaardile kui riik, kus mingi eesistumise üritus lõppes suure liiklusõnnetusega või terrorirünnakuga."

Toimetaja: Allan Rajavee



"HUNDESÖHNE"

Berliini Gorki teatris astub üles eestlanna Linda Vaher

18. oktoobril esietendus Berliinis Maxim Gorki teatris Türgi lavastaja Nurkan Erpulati lavastus "Hundesöhne" ("Hundipojad"), mis põhineb Agota Kristófi novellidel. Lavastuses teeb kaasa eestlanna Linda Vaher, kelle jaoks on tegemist juba teise lavastusega Maxim Gorki teatris.

uudised
Peaminister Jüri Ratas Euroopa Ülemkogul.

ERR Brüsselis: Euroopa juhid ootavad Suurbritannialt tagatisi

Reedel kohtunud Euroopa juhid leidsid, et Brexiti kõnelustes saab parimal juhul jõuda kokkuleppele detsembriks, kuid selleks on vaja Suurbritannial leppida esmalt kokku rahaliste kohustuste osas. Neljapäevasel õhtusöögil oli arutlusel liitumiskõneluste peatamine Türgiga, kuid inimõiguste rikkumistest hoolimata pole selleks riigipeade seas piisavat üksmeelt.

Isiklik ruum

Lift ja kinganinad – kogu tõde personaalsest ruumist

Sõnuseletamatu ebamugavustunne, tahe põgeneda kaugele-kaugele, ehk isegi soov virutada sinust kümne sentimeetri kaugusel seisvale inimesele vastu vahtimist – meid ümbritseva nähtamatu mulli sisse tungimine võib viia meeleheitlike mõteteni! Tehku seda liftis eelmise päeva pohmaka järele lehkav turjakas hiiglane või õhtusel kokteilipeol ühe klaasi liiga palju võtnud modell. Kuid mis meid oma liigikaaslaste läheduse juures ikkagi nii palju heidutab?

ela kaasa eksperimendile!
Intervjuu rambivalguses.

Teaduskommunikatsioon: kaheksa soovitust alustavale teadlasele

Kaasaegse teadlase rolliks ja kohustuseks on lisaks teaduse tegemisele ka teadmiste levitamine, õppetöö läbiviimine ja ühiskondlikus debatis osalemine. Avalikkuse ootused ülikoolidele ja akadeemilistele töötajatele on kõrged. Kuidas ikkagi suhelda meediaga nii, et ajakirjaniku poolt avaldatud teaduslugu oleks huvipakkuv, korrektne ja ka teadlane lahkuks koostööst rahuloleva osapoolena?

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: