Alo Lõhmus: rõuk tagaaias
Tänasel vihmasel päeval on paslik rääkida heinateost. See töö peaks praeguseks muidugi ühel pool olema. Kuidas koresööda varumine meie koduvabariigis tegelikult on kulgenud, pole siiski teada, sest ajalehed ei avalda enam majandite heinateoedetabeleid.
Küll aga jätkub kõikjal üle Eesti kuni sügiseni heinateo moodne variant — muruniitmine. Me ei oska üht elamist ilma muruplatsita enam ettegi kujutada. Muruniitmisest pole pääsu, see on elementaarne nagu hammaste pesemine.
Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari peatub oma teoses “Homo Deus” ehk eesti keeli “Jumalik inimene" põgusalt ka muruniitmise ajalool. Võrreldes aastatuhandeid vana põllumajandusliku heinateoga on see väga hiljutine nähtus. Harari toob näiteks, et Ateena Akropoli, Rooma Kapitooliumi, Jeruusalemma templi ega Pekingi Keelatud Linna peremehed ei pidanud vajalikuks ilmestada oma valdusi muruplatsidega. See idee tekkis alles hiliskeskaegsetel prantsuse ja inglise aristokraatidel, kes olid teatavasti leidlikud välja mõtlema kõikvõimalikke veidrusi ja liialdusi. Muru oli nende silmis võltsimatu märk ülevoolavast jõukusest: ainult tõeliselt rikas mees võis kulutada maad ja tööjõudu täiesti ebatootliku muru rajamiseks ja lakkamatuks hooldamiseks. Kui üks hertsog saabus teisele külla ja märkas selle lossi ette sõites muru sees võililli või väljaveninud rohuliblesid, sai ta kohe aru, et peremehe rahaasjad on hapud.
Nüüdseks on nii muru kui ka sellega seonduvad eelarvamused üle võtnud läänemaailma väikekodanlased. Nad kulutavad märkimisväärselt raha muruniidukitele ja bensiinile ning takseerivad kriitilise pilguga naabrimehe muru ja muruniidukit. Kuuldavasti tuleb ette isegi naabri muru sundniitmist, et üldsuse arvates õigeaegselt niitmata plats kogu elurajooni eesrindlikku mainet ei kahjustaks.
Harari kirjutab muruniitmisest näitena kombest, mille järgimine tundub loomuliku ja möödapääsmatuna ainult seni, kuni me ei teadvusta, et see komme on tekkinud juhuslikult, pärineb kindlast ajaloolisest kontekstist ega ole sugugi ainumõeldav käitumisvariant. Ka muruniitmine ei pea kestma aegade lõpuni. Miks mitte asendada see kasvõi osaliselt taas heinateoga: lasta näiteks tagaaias rohul ja aasalilledel täis kasvada, nautides nende ilu ning pakkudes nektarit ja õietolmu tagakiusatud mesilastele. Seejärel aga niita täiskasvanud rohi ning kuivatada see lõhnavaks heinaks, mille sügisel võib komposti panna.
Suvel mööda Eestit sõites torkab silma, et ehkki väikesemastaabiline heinategu ühe või kahe lehma tarvis pole meiegi maal veel täielikult välja surnud, näivad maastikust lõplikult kaduvat maalilised heinarõugud. Need võiksidki taas ellu ärgata dekoratiivsete ja hästilõhnavate aiakujunduselementidena maakodude ja suvilate aedades. Mõni firma võiks niiöelda käsitöörõuguredeleid koguni tootma hakata, mõistagi koos kokkupaneku ja heinaga laadimise põhjaliku juhendiga tänapäevase uusheinalise jaoks.
Kui majaesine muruplats on aristokraatliku suurustlemise aegunud, kulukas ja loodusvaenulik sümbol, siis rõuk tagaaias ühendaks meie talupoeglikud juured ja moodsa rohelise mõtteviisi.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar