ERR HELSINGIS • Põlissoomlaste juht: kontrollimatu migratsioon peab lõppema
Sel suvel põlissoomlaste erakonna uueks juhiks valitud Jussi Halla-aho peab seisma silmitsi oma erakonna opositsiooni langemise, rassismisüüdistuste ja parlamendifraktsiooni lõhenemise ning erakonna ministrite pereheitmisega. Ta ise lükkab ERRile antud pikemas intervjuus rassismisüüdistused kategooriliselt tagasi, kuid tõdeb, et kui migratsioonilainet kontrolli alla ei saada, on Soomes peatselt kõigil halvem elada.
Kõik teie erakonna ministrid ning 20 parlamendifraktsiooni liiget lahkusid põlissoomlaste hulgast protestiks teie valimisele, teiste hulgas erakonna rajaja ja pikaaegne juht Timo Soini. Kui suur šokk see teie jaoks oli?
See, et aset leidis planeeritud ulatuslik operatsioon, tuli mulle üllatusena. Nii mõnegi inimese puhul oli see minu jaoks ka suur pettumus, sest ma olen neid juba pikka aega tundnud ning seetõttu tean, et nende motiivid ei ole kuigi üllad ja õilsad.
Lahkunute hulgas räägitakse nüüd palju väärtustest ja paremäärmuslusest, aga paljud neist on ise tulnud poliitikasse sisserändega seotud teemadega ning jätnud mulje, et on minuga neis küsimustes üsna sarnasel arvamusel.
Erakonna endine esimees Timo Soini on nimetanud teie juhitud põlissoomlasi „inimvaenulikuks erakonnaks“. Millest see teie hinnangul tõukub?
No ma arvan, et peamine põhjus on poliitiline sopaloopimine, millega püütakse põhjendada seda moraalselt alamõõdulist tegu, millega nad hakkama said. Me pole inimvaenulik erakond, vaid nõuame realismi rändepoliitikasse ja see on Lääne-Euroopas endiselt valuline teema.
Teid on vaenu õhutamise ja usurahu rikkumise eest kohtus süüdi mõistetud. Kuidas see mõjutab teie tööd erakonna juhina?
Eks see ole maitse asi, aga siis polnud see probleem, kui Timo Soinil oli mind vaja valimistele hääli koguva või kui minu teine erakonna liige on soovinud, et ma toetaks tema valimiskampaaniat.
Tõesti, olen saanud 300-eurose trahvi blogiteksti eest, mille ma kirjutasin 2008. aastal. Nüüd peaks olema juba 2017. aasta.
Reedesel pressikonverentsil mainisite, et ei rahuldu 2019. aasta parlamendivalimistel vähema kui suurima erakonna positsiooniga. Milliste meetoditega te kavatsete selle saavutada, kuidas Soome teie juhtimisel muutuks?
Kuna me oleme nii mõneski küsimuses, näiteks rändepoliitikas ja Euroopa Liidu arengu küsimustes alternatiiv kõigile teistele erakondadele, siis peame me tegema tugeva tulemuse. Ei piisa sellest, et me oleme valitsuskoalitsiooni noorim liige, vaid me peame olema suurim. See lisab ka teiste erakondade soovi meiega koostööd teha [põlissoomlased on hetkel opositsioonis ning ükski Soome poliitiline jõud ei soovi nendega valitsuskoostööd teha -toim].
Meie suurimad murekohad on aga seotud selle suure rahvasterändega, mis suundub Põhja-Aafrikast Lõuna-Euroopasse ja sealt omakorda Põhja-Euroopasse, muu hulgas Soome. Meil on paraku väga helde sotsiaalsüsteem, mis meelitab meie riiki majandusmigrante, kellel pole mingeid reaalseid eeldusi leida Soome tööturult tööd.
Nii et eelkõige on meil vaja korralikku piirikontrolli (ka läänepiiril) ning me peame kategooriliselt keelduma võtmast vastu varjupaigataotlusi inimestelt, kes saabuvad Soome teisest turvalisest riigist, meie puhul eelkõige Rootsist.
Euroopa Liidu kontekstis peame me aga muutma arusaama sellest, kuhu me õigupoolest kuulume. Soome võrdleb end tihtipeale Rootsi või Saksamaaga ja püüab ellu viia neile meeldivat poliitikat. Alati pole see meie huvides. Võiksime näiteks vaadata, mida Eesti, Läti ja Leedu on teinud ja kuidas nad on EL liikmesusest kasu lõiganud, kaitstes siiski – Soomest paremini – oma rahvuslikke huve.
Soomes valitseb kodumaa tulevaste arengute suhtes palju hirme nii teie toetajate kui ka oponentide hulgas. Kellel on põhjust karta teie võimuletulekut?
Kellelgi pole põhjust karta isegi kui mina saaksin peaministriks ja [põlissoomlaste presidendikandidaat, erakonna esimene aseesimees] Laura Huhtasaari presidendiks. Ma soovin, et Soome oleks kõigi siin elavate inimeste jaoks hea riik, riik, kus tasub tööd teha, kus inimestele on võimalik tööd pakkuda ja uut toota. Riik, millel oleks võimalikult head suhted kõigi teistega, eriti oma naabritega.
Aga! Kui migratsioonivool lastakse jätkuda sellisena nagu praegu, ei saa Soomest parem, vaid halvem riik. Vähem turvaline ja vaesem riik – kõigi siin elavate inimeste jaoks.
Kui inimene seob end soome väärtustega ja austab Soome riiki, kas tema nahavärvil ja kultuuritaustal on siis teie jaoks tähtsust?
Tema nahavärvil loomulikult ei ole, ka kultuuritaustal mitte, kui ta on truu nendele väärtustele, mida enamus Soome elanikest austab.
Muidugi tohib Soome elama asuda, kuid probleem on selles, et praegune sotsiaal- ja varjupaigasüsteem ei suuna kaugetest kultuuridest pärit inimesi lõimuma, vaid pigem kannustavad neid oma kultuuriruumi praktikatest kinni hoidma ja see teeb lõimumise tihtipeale väga raskeks. Viitan siinkohal naiste positsioonile või religiooni rollile inimeste argipäevas – sellele, millest võrsuvad ka kuritegevus, terrorism ja islamifanatism.
Kas te kavatsete tüürida Soome välja euroalast, Euroopa Liidust või Schengeni alast?
On ilmselge, et Euroopa Liidu – ennekõike euroala – liikmesus ei teeni Soome strateegilisi rahvuslikke huve. Minu arvates oleks parem, kui me ei kuuluks kumbagi. Teisalt mõistan ma, et eelkõige just turvalisuspoliitilistel põhjustel tunnetavad soomlased Euroopa Liidu liikmesust pigem hea kui halva variandina. Sestap ei pea ma Euroopa Liidust lahkumist lähitulevikus realistlikuks.
Aga kui me oleme edasi EL liige, peame me endale hoopis teistsuguse rolli võtma. Me ei tohi enam olla see eeskujulik õpilane, kes me oleme kogu oma liikmesuse aja olnud – võtnud kuulekalt vastu kõik, mis Euroopa Liidust tuleb ja pürginud nii-öelda võimu keskmesse nii-öelda protsesse mõjutama, kuigi tegelikult pole meil seal mõjuvõimu ollagi.
Nii et rohkem isekust?
Rohkem isekust. Sellised maad nagu Slovakkia, Ungari ja Poola on migratsiooniküsimustes tegutsenud rahvuslikus mõttes väga mõistlikult. Kesk-Euroopas laiub selliste riikide vöönd, kellest Soome võiks võtta rohkem eeskuju kui nendest Lääne-Euroopa riikidest, kes on seni meie taustsüsteem olnud.
Venemaa on viimasel ajal Euroopa konservatiivseid jõude nii toetanud kui ka ära kasutanud. Kas teie usaldate Venemaad, õigemini Kremli võimukandjaid?
Venemaa on ebademokraatlik ja välispoliitiliselt imperialistlik riik, olnud juba sadu aastaid. Selles mõttes on Venemaa alati teatud eksistentsiaalne probleem kõigi oma naabrite jaoks, kaasa arvatud Soome. Ma usun, et Venemaaga tuleks hoida võimalikult häid suhteid, kuid ettevaatlikkust ei tohiks unustada. Venemaa naabrid talitavad targalt, kui nad oma riigikaitse usutaval moel korraldavad, olgu siis laiapõhjalise riigikaitsena nagu Soomes või NATO liikmesusena, nagu Eestis.
Kas Soome NATO-liikmesus on lähitulevikus aktuaalne?
Olen NATO pooldaja. Minu meelest oleks Soome pidanud astuma NATO liikmeks kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil see oleks olnud lihtsam, või hiljemalt samal ajal kui Baltimaad.
Praegu on Soome jäänud umbmäärasesse olukorda ning soomlaste jaoks paistab Euroopa Liit NATO asemikuna, kuigi selle sõjalised garantiid pole võrreldavad.
NATO liikmesust Soome üldsus ei toeta, selle vastu ollakse mitmel, tihtipeale emotsionaalsel, põhjusel. Just seetõttu ei pea ma kuigi realistlikuks NATO liikmesuse peatset taotlemist, pole mõtet end poliitiliselt puua teema külge, millel pole eeldusi teoks saada.
Nii et panustaksin sellesse, mille suhtes meil valitseb ulatuslik konsensus – usutava riikliku kaitsevõime alalhoidmisse. Seda läheb meil vaja, oleme NATOs või mitte.
Intervjueerisin teid kuus aastat tagasi ja rääkisime toona muu hulgas eestlastest sisserändajatena. Olite arvamusel, et eestlased on Soomes nii-öelda hea vähemus: ei torka probleemidega silma, lõimuvad kergesti, õpivad keele mängeldes, tahavad tööd teha. Kas teie arvamus on aastatega muutunud?
Julgeksin öelda, et eestlasi ei peeta Soomes isegi otseselt välismaalasteks ega sisserändajateks. Eestlastel pole üldiselt olnud mingit probleemi Soome eluga harjumisega. Keeleõpe on neile lihtne ja meie kultuurid on väga sarnased, kui mitte isegi üks kultuur.
Mõnedes valdkondades tekitab probleeme see, et tööjõukulud ja palgatase on Eestis ja Soomes väga erinevad. Helsingis ja mujalgi Soomes puudutab see eelkõige ehitussektorit. Ma ei usu, et kellegi jaoks on problemaatiline see, kui meile Eestist tööle tullakse, vaid eelkõige see, et tihtipeale tehakse tööd palju odavamalt kui Soomes ning samal ajal meil on samavõrra töötuid Soome ehitajaid.
See on selline valukoht, millest tuleks ausalt rääkida, sest see teeb inimestele muret. •