Mootorrattaga müristamise eest saab karistada küll – aga ennekõike teoorias
Olgugi et liiklusseadus sätestab selgelt, kuidas tuleb karistada mootorratturit, kelle sõiduk teeb lubatust rohkem müra, ei saa tegelikkuses selliseid juhte vastutusele võtta, sest politseil puuduvad rikkumise tõendamiseks mõõteseadmed. Isegi kui politsei sõiduki kontrollimiseks kinni peab ja tehnilistele nõuetele mittevastavuse tõttu korduvülevaatusele saadab, saab juht selle ülevaatuse ajaks kiirelt jälle nõuetele vastavaks muuta.
“Perioodilise tehnoülevaatuse puudus seisneb selles, et mootorrataste mürasummutussüsteemide muutmine on tehniliselt väga kiire,” selgitas maanteeameti tehnoosakonna juhtivekspert Alar Allaste. Näiteks dB-killeri ehk mürasummuti eemaldamine võib tema sõnul võtta vaid sekundid. “Seega tehnilise lahenduse lihtsuse tõttu on võimalik mootorratas ülevaatuse ajaks nõuetele vastavaks muuta.”
Teisel juhul pole kaasaegsed lahendused enam visuaalselt nii märgatavad ja tähele panemata võivad jääda näiteks labade süsteemi juhtimisele tehtud muudatused.
See tähendab, et mitte ainult puudub politseil võimekus selgelt tuvastada müra piirmäärade ületamist, vaid keskkonnaalane rikkumine jääb sellisel juhul tuvastamata ka tehnoülevaatuse tegijal. Seega võib öelda, et liiklusseaduse § 219 ja § 220, mis sätestavad vastavalt sellise sõiduki juhtimise ja juhtima lubamise eest rahatrahvi (vastavalt kuni 200 või 400 eurot), seisavad seaduses suuresti ilma praktilise rakendusvõimaluseta, kuigi vajadust selle järele on.
“Tänasel päeval ei ole mootorratastega ülemäärase mürasaaste põhjustamine tegevus, mille eest saaks kedagi vastutusele võtta. Liiklusjärelevalve käigus on võimalus liiklusseaduse alusel määrata müra piirmäärasid ületava sõiduki juhile rahatrahv, aga takistuseks saab vajalike mõõteriistade puudumine. Seega paberil on seisukord parem kui tegelikus elus,” märkis Allaste.
Politsei vanempressiesindaja Seiko Kuik ka kinnitas ERR-ile, et politseil pole plaanis endale mõõteseadmeid muretseda.
Peale selle teeb olukorra keeruliseks see, et müra piirmäärade ületamine on situatsioonipõhine. “Müra piirmäärade ületamine sõltub sõidukist ja selle tehnilistest lahendustest. TNO [Madalmaade teaduslike rakendusuuringute organisatsioon – toim] on oma veel avaldamata uuringus viidanud oletatavale suhtelisele piirmäärade ületamisele illegaalsete väljalaskesüsteemide kasutamisel 16 dB ja halbade sõiduharjumuste puhul 10 dB,” ütles Allaste. Seega võib ühe illegaalse väljalaskesüsteemiga kaherattalise mootorratta müratase küündida 90–96 dB-ni.
Samuti on subjektiivne ka mürasummutussüsteemide hindamine tehnoülevaatusel. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi väljastatud dokumendis „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ seisab, et seisumüra katse tehakse ainult juhul, kui ülevaataja arvates võib müratase ületada piirnorme.
Kui ülevaataja arvates tundub kõik olevat tip-top, ei ole juhil kohustust oma sõiduki mürataset kontrollimisele anda. Mõõtmine on oma olemuselt lihtsasti tehtav – müramõõtja suunatakse sõiduki mootori poole ja mõõdetakse selle mürataset seisuasendist.
Aga omavoliline tehniline muutmine ei ole ainus põhjus, mis mürataseme lubatust kõrgemaks ajab. “Mootorrataste mürasaaste probleem väljendub vahetult tänaval, aga teema ise on mitmetahuline ja hõlmab nii tootjaid kui ka sõidukite omanikke,” märkis Allaste. Mürasaaste põhjuseid võib jaotada järgmiselt:
- hooletu sõiduharjumus (nt startimine/sõitmine kõrgete pööretega, äärmuslikud kiirendused, kiirusületused);
- tehnilised ümberehitused (manipulatsioonid, nt võidusõidu väljalase, dB-killerid, täiendavad juhtseadmed, illegaalsed labasüsteemid jne);
- tüübikinnitus liiga lärmavatele väljalaskesüsteemidele (tüübikinnituste hälvete ärakasutamine);
- tootjate poolt tüübikinnituse „halli ala“ kasutamine (võidusõidu režiimid, äärmiselt valjud väljaspool testipiirkondasid, dB-killerid jne).
Uutele mootorratastele on kehtestatud tüübikinnituse raamistikus müraga seotud nõuded, mida tootjad peavad jälgima. Nendes nõuetes toimusid mõne aasta eest muudatused. Muudatused olid suunatud testimismeetodite täiustamisele ja turujärelevalve parandamisele ning puudutasid veel väljalaskesüsteemi omavolilist muutmist ning varusummutisüsteeme. “Praegu kehtivad Euro 4 müra piirmäärad, mis põhimõtteliselt on püsinud muutumatutena 1990. aastast,” ütles Allaste.
Euroopa Komisjoni tellimusel teeb TNO praegu uuringut potentsiaalsete uute Euro 5 piirmäärade väljatöötamiseks. “Kuigi lõplikku aruannet ei ole veel avaldatud, siis esialgsel hinnangul on piirnormid kõrged ja teatud L kategooria sõidukite puhul võib isegi 8 dB (A) alandada, ilma täiendavate tehniliste muudatusteta.” Allaste sõnul on eesmärk muudatused jõustada aastaks 2020/2021.
Kui võtta ette Tallinna linna strateegiline mürakaart, siis algab kriitiline liiklus- ja tööstusmüra tase juba 60 dB-st. Tõsi, müra normaaltase sõltub maa-ala kasutusest ja need jagunevad nelja kategooriasse: looduslik puhkeala, elamuala (sh laste- ja
õppeasutused), segaala, (sh elamud, tööstused, kauplused jt) ning tööstusala. Elamu- ja segaalal algab liiklusmüra päevane kriitiline tase vastavalt 70 ja 75 dB-st. Selline müratase on aga tootjate tüübikinnituste järgi mootorrataste puhul pigem tavaline.
Võib ju väita, et kuivõrd meie teedel näeb mootorrattaid harvem kui teisi, neljarattalisi tavasõidukeid, ei tee need üksikud normaaltasemete ületamised üldjoontes kellelegi midagi. Aga teevad. Muutliku tugevuse ja kvaliteediga müra on häirivam ja tervist kahjustavam kui ühtlane müra. Seetõttu tundubki, et koduakna alt vaiksemal õhtul mööduva mootorratta tekitatud müra küündib kõrva valuläve kriitilise ülempiirini, mis jääb 120 dB ümber.
Samas tuleb arvestada, et mootorratastest tingitud müra häirivuse aktuaalsus sõltub kliimast. “Põhja-Euroopas kusagil 20 protsenti aastast ehk peamiselt suvisel puhkuste ja turismihooajal. Seevastu Lõuna-Euroopas, kus mootorrattad on rohkem levinud igapäevased sõiduvahendid, on see aktuaalne 50 protsenti aastast,“ selgitas Allaste.
Maanteeameti jaoks on sõidukite keskkonnasõbralikkus olulisel kohal, aga seda on raske saavutada. “Kui kõik mootorratastega seotud müraprobleemid ei leia lahendust, siis eeldatavasti tänavapildis muudatusi ei toimu,” nentis Allaste kokkuvõtvalt.