Sideisiku uni on kerge ja hommikuks tuleb helisema panna mitu äratuskella
Eesti võõrustab eesistumise jooksul tuhandeid delegaate, kelle vastuvõtmisel on võtmeroll sideisikutel. Sellise naljaka nimetusega inimesed juhatavad kõrged külalised lennujaamast hotelli või Kultuurikatlasse, kuid peavad vastavalt olukorrale suutma teha ka näiteks vanalinnas ekskursiooni, leidma ministrile sobiva sünnipäevakingituse või olema õigel hetkel tasa ning laskma väliskülalisel uudiseid lugeda. Sideisik Renate Gross jagas oma muljeid esimesest eesistumise kuust.
Kui paljusid külalisi sa juba saatnud oled?
Mul on praegu olnud kokku neli delegatsiooni Saksamaalt, Austriast, ja kaks korda Poolast.
Mida delegatsioon endast üldse kujutab, s.t kes sinna kuuluvad?
Delegatsiooni kuulub kindlasti delegatsiooni juht – enamasti on see minister, aga võib olla ka kantsler või erandkorras Euroopa Liidu atašee. Delegatsiooni suurus oleneb olukorrast: suurematel riikidel ja trio riikidel on suuremad delegatsioonid, näiteks Saksamaa puhul oli mul delegatsiooni juht, pluss neli delegaati. Samas teistel puhkudel on olnud ka näiteks ainult üks delegaat.
Räägi pisut, mida sa enne eesistumist tegid. Mis su töö või eriala oli ja kuidas sa eesistumise juurde sattusid?
Ma õpin tegelikult Tallinna Ülikooli magistriõppes rahvusvahelisi suhteid ja töötan igapäevaselt Eesti Üliõpilaskondade liidus avaliku poliitika spetsialistina. Muid asju teen ka, sel aastal korraldasin näiteks Tallinna merepäevi.
Miks sideisiku töö sulle üldse huvi pakkus?
Esiteks on see juba erialaliselt minu valdkonnaga seotud, see on suurepärane võimalus praktiliseks kogemuseks. Aga kui rääkida üldse sellest, miks inimesed on tulnud sideisikuks või mis on see peamine motivatsioon, siis ma arvan, et esiteks kindlasti soov olla osa niivõrd suurest ja olulisest asjast. Aga teiseks kindlasti ka tahe anda oma panus, et Eesti jaoks niivõrd oluline sündmus kulgeks hästi.
Kui delegaadid Eestisse saabuvad, siis mis sinu ülesanne on? Võib-olla alustame sellest, et kas sa teed midagi juba enne, kui nad Eestisse saabuvad?
Jaa, mina saan akrediteerimissüsteemist info, kes üldse tulevad, lisaks ka info lennuaegade ja ööbimiskohtade osas. Minu ülesanne on delegatsiooni kontaktisikuga ühendust võtta ja kinnitada informatsioon üle, kuna aeg-ajalt muutuvad näiteks lennud. Kindlasti küsida üle, kas on mingeid erivajadusi või erisoove ja anda meie poolt info edasi. Kui nad juba Eestisse saabuvad, võtan nad loomulikult lennujaamas vastu, sõidame koos hotelli, vaatan üle, et nad saavad ilusti check-in'i tehtud ja annan kogu vajaliku informatsiooni edasi. Olenevalt sellest, kas nad tulevad eelmise päeva õhtul või sama päeva hommikul, siis võib-olla peamegi juba alustama tööd Kultuurikatlas. Muidugi kui aega on, siis näitan ka vanalinna ja muid põnevaid kohti.
Ühest küljest peavad sul selle töö jaoks olema head organiseerimisvõimed, aga teisest küljest on kindlasti vaja ka väga head suhtlusoskust. Kas sa ise oled loomu poolest vaba suhtleja, et sul näiteks icebreaker'itega probleeme ei teki?
Jaa! Ja tegelikult delegaadid on ise niivõrd toredad ja vahetud inimesed, et ei ole küll kordagi tekkinud küsimust, et millest nüüd rääkida või kuidas olla. Loomulikult on oluline ka aru saada, et kogu aeg ei olegi tarvis rääkida. Kuna nad on siin ikkagi tööasjus, siis see, et nad on telefonis, ei tähenda, et nad igavlevad, vaid nad loevadki tähtsaid meile. Siis tulebki neile seda aega jätta: kui nad suhtlevad, siis nad suhtlevad sellepärast, et neil on aega ja nad ise soovivad seda teha, aga ise ma ennast kindlasti peale suruma ei lähe.
Sa ütlesid enne, et delegaadid saadavad teile erisoovid ja küsimused, mis neil on. Mis on mingid erisoovid, millega sul on tulnud tegeleda?
Näiteks transpordiga. Juhul kui delegaadid lendavad erinevatel aegadel, siis tuleb vaadata, kas saatkond saab pakkuda transporti neile delegaatidele, kes ei reisi koos delegatsiooniga, või kas ma abistan neid ise takso tellimisega. Aeg-ajalt küsitakse ka ilma kohta. See tegelikult väga oleneb inimestest. Mõned delegatsioonid tulevad kohale, neil on välja trükitud kogu programm ja info, kõik, mis võib üldse vajalik olla, ja on koostatud eraldi väike brošüür. Teised tulevad, vaatavad, kuidas kulgeb ja lähevad vooluga kaasa.
Kas siiani on kõik kulgenud plaanipäraselt või on mingeid ootamatuseid ka ette tulnud, millega on olnud vaja kohaneda?
Üldiselt plaanipäraselt, selles suhtes, et ühegi kohtumise jooksul ei ole toimunud programmilisi muudatusi. Aga näiteks esimese delegatsiooni lennuaeg lükkus edasi ja meie saime sellest teada tund enne lennuki väljumist, kui meil oli just plaan hakata lennujaama sõitma. Ühe delegatsiooni puhul oli jäänud kümme minutit kahepoolse kohtumiseni, kui üks delegatsiooni liige avastas, et ta oli jätnud hotelli ühe väga olulise dokumendi, mida nad soovisid tutvustada. Siis oli väga kiirelt vaja panna see delegaat takso peale ja saata hotelli, sest sellise asja jaoks me ikkagi ei saa päris eskorti pakkuda. Mul oli takso küll juba tellitud, aga kohe, kui me majast välja läksime, tuli õnneks teine delegaat taksoga, nii et ma sain oma külalise tema autosse panna ja öelda, et "Hotelli ja kohe tagasi!" Õnneks oli see inimene 15 minuti pärast jälle tagasi.
Mis on olnud toredamad või lõbusamad juhtumised nende nelja kohtumise jooksul, mis sul on olnud?
Mul oli väga vahva juhtum, kui meil oli enne lennujaama minekut natukene aega ja delegatsioon otsustas üsna eksprompt, et nüüd läheme vanalinna. Kõndisimegi vanalinna ja kui esialgu suhtlesid mõlemad külalised oma koduministeeriumiga ja olid telefoni otsas, siis lõpuks pani delegatsiooni juht telefonitoru ära, vaatas paremale ja küsis, et "Ohoh, mis kirik see seal on?" See oli Oleviste kirik, nii et me hakkasime sinnapoole minema, samal ajal kui ma tutvustasin talle kiirelt, kui olulise väärtusega see hoone Eesti jaoks on. Siis ta juba arvaski, et oleks tarvis ka üles minna ja nii me siis rõõmsalt jalutasimegi sinna tornitippu. See oli ikka päris korralik ronimine, mul olid endal kõik kotid kaasas ja kontsakingad jalas. Kui me sealt alla jõudsime, olime mõlemad üsna läbi omadega. Sellised olukorrad annavadki tegelikult hea võimaluse nende inimestega isiklikumaks jutuajamiseks. Meil oli tõesti väga tore vestlus seal tornitipus ja õppisime teineteist natuke lähemalt tundma.
Ühel teisel delegatsiooni juhil oli Lennusadamas galaõhtusöök väga toreda kontserdiga. Kui ma autos küsisin, kuidas talle meeldis, siis ta ütles, et ta ise on tegelikult pigem folkmuusika sõber ja küsiski, kas tal oleks äkki võimalik osta Eestist kaasa mõnda folkmuusika CD-d. Kuna järgmine päev oli hästi tihe ja neil oli põhimõtteliselt kohe pärast sündmuse lõppu tarvis lennujaama sõita, siis me pidasime autojuhiga nõu, et kust me saaksime seda CD-d ostma minna. Ma helistasin erinevaid poode läbi, et uurida, kus mis valik on - mul oli lausa täitsa korralik nimekiri koostatud. Lõpuks õnnestus meil ikkagi Ülemiste keskuses käia. Delegaat kuulas seal viis CD-plaati läbi ja ostis endale Metsatöllu ja Trad.Attack!-i plaadi.
Millest sa nende inimestega räägid, kui te vanalinnas jalutate või Oleviste kiriku tippu ronite? Sina oled küll selle eriala inimene, aga osad sideisikud on võib-olla teistelt elualadelt – millised need ühendavad teemad siis on, millest kõrgete poliitikutega rääkida?
Eesti tutvustamine: kindlasti küsitakse Eesti kui e-riigi kohta, võib ka olla natukene küsimusi seotud ajalooga, päris paljud on ka varem Eestis käinud. Mul on just kuidagi juhtunud niimoodi, et enamus on käinud millalgi 90ndatel ja siis nad alati väga imestavad, kui palju on siin selle ajaga muutunud. Väga palju räägime tegelikult ka isiklikul tasandil, näiteks millega mina tegelen. Üks osa meie tööst on teha natukene eeltööd ja uurida nende inimeste kohta - kuigi palju saab Google'ist informatsiooni ka kätte, nii et siis ma oskan ise ka natukene rohkem küsida, kui ma juba tean, et delegaat on töötanud ÜRO juures või kui tal on lapsed.
Poliitilistest teemadest me üldiselt ei räägi, sest seda nad saavad kohtumise jooksul kõigi teistega päris palju teha. Kuna delegaatidel pole tegelikult väga palju võimalusi eestlastega kohtuda ja vestelda nad selle ürituse jooksul võib-olla ei saagi, siis sideisikud on mingil määral kindlasti eesistumise visiitkaardid, kelle põhjal väliskülalised kujundavad mingi arusaama, millised eestlased olla võiksid. Selles suhtes on kindlasti ka äärmiselt oluline, et kõik erinevad küsimused ja olukorrad saaksid sideisikute kaudu võimalikult kiire ja efektiivse lahenduse ja samas on oluline olla ka särav, sõbralik ja tõesti hea suhtleja, et näidata eestlasi parimast küljest.
Kas see, et sa tutvustad vanalinna ja oskad rääkida Eestist kui e-riigist, peab tulema sideisiku loomulikust intelligentsist või on teile ka mingid teemapunktid ette antud ja on tehtud koolitust, kuidas rääkida vanalinnast, näiteks?
Ühes koolituse osas käis meil tegelikult küll vanalinna giid rääkimas. Ta ei teinud meile koolitust Eesti ajaloo kohta, vaid pigem andis omapoolse ülevaate, mida tavaturistid küsivad: näiteks küsitakse väga palju statistikaga seotud küsimusi, milleks võiks valmis olla. Aga eks me ise teeme muidugi ka eeltööd. Meil on mõned sideisikud, kes on ajaloolased ja kes ongi professionaalsed giidid, nii et nemad oskavad loomulikult paremini rääkida. Ma ise olen varem töötanud giidina Lennusadamas ja mul on õnnestunud delegaatidele teha Lennusadamas ekskursiooni. Tuleb oma tugevustele rõhuda, aga ega tegelikult keegi ei ootagi, et kui te lähete vanalinna jalutama, siis nad saavad täistunnise ekskursiooni. Pigem nad tahavadki ringi jalutada, võib-olla istuda kuskil kohvikus, lõõgastuda. Ja tore on, muidugi, kui sa natukene oskad sinna kõrvale rääkida, aga ma arvan, et seda natukest oskab vast iga eestlane.
Kas on mingeid ebamugavaid või piinlikke olukordi ka ette tulnud, kui ei oska midagi rääkida või kui midagi läheb valesti?
Kui ka on midagi, mida sel hetkel ei tea, siis saab alati öelda, et ma ei oska hetkel vastata, aga uurin järele. Mul ei ole tõesti olnud seda, et oleks mingisse väga lolli seisu jäänud. Loodetavasti seda ei tule ka.
Eesistumine on nüüd kuu aega kestnud - mis on su esimesed emotsioonid või kõige eredamad muljed?
Kui me oleme Kultuurikatlas, siis me peame kogu aeg olema valmis, et äkki on vaja midagi välja printida või kedagi kusagile juhatada. See on tegelikult üsna pingeline töö ja meil peab olema võimalik 24/7 mingitele olukordadele reageerida. Üldjuhul keegi öösel ikka ei helista, aga kui on vaja näiteks väga vara hommikul lennujaama vastu minna või külalised ära viia, siis võib-olla kõige sügavama unega ei maga, sest see ei ole see töö, kuhu võiks sisse magada - tuleb ikkagi mitu äratuskella valmis panna, et sellist asja ei juhtuks. Aga kui delegatsioon saab ära saadetud, siis on nende emotsioonid üldjuhul niivõrd positiivsed - kui sind tõesti tänatakse ja öeldakse, et sina ja Eesti riik on teinud väga head tööd ja kõik on kulgenud väga ladusalt, siis need on emotsioonid, mille põhjal sa tunned, et teed õiget asja.
Kas väliskülalised on välja toonud ka mingeid konkreetseid asju, mis neile on Eestis meeldinud või mis pole meeldinud? Kuigi seda vist keegi ei ütle, et kõik oli nõme?
Iga delegatsiooni liige saab väikese kingituse ja kingitused on neile ka väga korda läinud: väliskülalised ütlevad, et kingitustel on kuidagi isiklik tunnetus juures ja et need esindavad väga ilusti Eesti riiki. Kingikottide sees on näiteks naisterahvastele sall, meesterahvastele lips. Alati ongi hästi vahva näha, kui nad järgmisel päeval kohtumiste saalis laua taga istuvad, need samad lipsud või sallid kaelas. Sideisikutel on selline sall nagu mul praegu kaelas (pildil - toim.), nii et ühe delegatsiooni liige tegi kõigepealt komplimendi, et väga ilus sall, ja hiljem tuli küsima, et kas seda salli oleks võimalik saada - ta soovis abikaasale kingituseks. Õnneks oli meil tol hetkel veel üks viimane sall varuks ja ma sain selle talle lennujaamas üle antud. Tal oli tõesti hea meel ja ütles, et naine kindlasti rõõmustab. Nagu öeldud, siis me peame külaliste kohta natukene eeltööd tegema. Me leidsime selle meesterahva kohta natukene infot mingisugusest Royality foorumist: tuli välja, et nii tema kui ta abikaasa on tegelikult aadlike suguvõsast, nii et nüüd üks aadliproua kannab siis seda eesistumise salli.
Meenub sul ehk veel mõni tore lugu?
Ühe mu delegatsiooni liikmel pidi olema päev peale visiiti sünnipäev. See on meil kindel tava, et kui on kohtumise ajal sünnipäev, siis me kindlasti organiseerime kingituse, aga kui on päev hiljem, siis see on piiripealne asi, et kas jaa või ei. Õnneks ma sain korraldajate abiga organiseeritud ühe väikese kommikarbi. Kui ma väliskülalise takso peale saatsin, sest tal oli soov natukene varem lahkuda, et saaks õhtul toimuva sünnipäeva jaoks ettevalmistusi teha, siis ma andsin talle kommikarbi kaasa ja ta ta oli äärmiselt liigutatud. Ma ei tea, kas see on sellega seotud, aga kui ülejäänud delegatsioon umbes tund aega hiljem lahkus, siis anti minule ka väike kingitus – Saksamaa riigivapiga visiitkaardihoidja.
Mitu delegatsiooni sa veel vastu võtad?
Kui ma nüüd ei eksi, siis septembris on mul viis delegatsiooni, aga eks näis. Võimalik, et tuleb veel juurde, aga ega neid väga palju ei jõua ka järjest teha, sest see võtab ikka üsna läbi. Pärast tunned küll, et natukene on puhkust vaja.