Andrei Liimets: arvamusfestival ja vastandumiskultuur ({{commentsTotal}})

Andrei Liimets.
Andrei Liimets. Autor/allikas: Alari Rammo/EMSL

Nädalavahetusel toimus Paides järjekorras viies arvamusfestival. Festivali päris viimastel tundidel tabanud maru oli ilmselt vanajumala enda õigustatud raev lõputu lõualaksutamise eest, näivad sotsiaalmeediast loetud kriitika ja tuttavateltki kuuldud etteheidete põhjal jätkuvalt arvavat õige paljud.

Kriitika on läbi aastate jäänud üsna korduvaks ja püsivaks – miks te peate mokalaata selle asemel, et midagi ära teha? See on see igasuvine jääkelder. Suhtekorraldusprojekt. Veel üks poliitbroilerite küpsemisplatvorm. Jälle needsamad arvamusliidrid koos. „Tuld on vaja, mitte möla,“ jäi meelde üks kommentaar sotsiaalmeediast.

Suvistest massiüritustest vastandutakse sama palju vist ainult Õllesummerile.

Mõned festivalid, kuhu ma sel aastal ei jõudnud: Tõrva Loits, Viru folk, tARTuFF, kindlasti terve plejaad veel. Kõik tunduvad sellele vaatamata toredad ja asjalikud, ei kipu ma ühelegi neist kuidagi oponeerima. Vastupidi – see, kui mitmekesiseid ajaveetmisvõimalusi pakutakse, on tore. Et aga üks suvine üritus pretendeerib ka külalise mõtte harimisele, maailmavaate üle arutlemisele, ei taha skeptikute mõtteviisiga klappida.

Sage agressiivselt üleolev suhtumine arvamusfestivali paistab peegeldama märksa laiemat vastandumiskultuuri Eesti ühiskonnas. Meiega või meie vastu, kõik või mitte midagi -suhtumine on seesama kompromissitu identiteedipoliitika nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil, millega seoses on viimastel aastatel tulnud igapäevasesse kasutusse polariseerumise termin.

Ei piisa ainult sellest, et nähtusest mitte huvituda, võimalusel tuleb sellele ka täiega puid alla panna. Selle asemel, et tõdeda lihtsalt, et plaanid on teised, see pole päriselt minu rida, arutletavad teemad mind ei huvita, paistab paljusid justkui solvavat sellise ürituse eksistents iseeneses.

Teine küsimus on võime eristada mingi nähtuse olemuslikku iva tema üksikutest osistest, mida saab jupikaupa paremaks muuta. Faktijärgsuse vaimus võib iga asja taha mõelda kellegi kurja nõu, õela plaani ja salasepitsuse. Selle asemel võiks aga ju hoopis eeldada, et korraldajad veedavad kogu vahepealse aja püüdes mõõta ja mõtestada, kuhu täpselt mahutada kõik huvigrupid, erakonnad ja maailmavaated, kuidas aidata rohkem püünele ka värskeid lähenemisi ja mõtlejaid või kuidas tuua arutellu kaasavaid ja edasiviivaid formaate, et tunnine arutelu vaid suunatuks sõnamulinaks ei jääks.

Kuid see oleks juba osa empaatilisest ja inimlikust mõistmispüüdest, mis retweet-nuppu mahutatud süvenemisvõime ja minu tee või kiirtee -mõtteviisi ajastuga ei klapi.

Agressiivse uutmise asemel tasane süntees

Mulle näib arvamusfestival vastupidiselt harukordselt neutraalse ja inimliku formaadina, mis vastandina näiteks (anonüümsetele) veebikommentaariumitele toob arutlejates välja parima.

Sage küsimus, millele vastuseks kohe kaustikutäit selgelt sõnastatud punkte oodatakse, on et mida uut sa siis kuulsid. Enamikus aruteludes toimuv pole aga agressiivne uutmine, vaid ikkagi teabe ja maailmavaadete süstematiseerimine, samm-sammult sünteesimine, üha enam ka empaatiaharjutus. Olen ise külastanud mõnda täiesti võõral teemal peetud arutelu lootusega aru saada, mis selles valdkonnas parasjagu toimub, olen kuulanud mõttevahetusi tuttavate inimeste poolt omaenda valdkonnas, et võtta hetk, astuda samm tagasi ja püüda vaadata samamoodi kõrvalt, kuhu omadega jõudnud oleme.

Mis puudutab arutelukultuuri edendamist ja empaatiatrenni, siis möödunud festivali põnevaim arutelu oli minu jaoks kurikuulsa vasakliberaali Tarmo Jüristo veetud „Meie konservatiivne tulevik“, kus mõtteid vahetasid erineva käredusastmega konservatiivid Peeter Espak, Hardo Pajula, Maarja Vaino ja Markus Järvi. Paremkonservatiivseid väärtusi mitte jagades oli ometi hämmastavalt värske kuulata, kuidas rahulik arutelu toob oma n-ö elektoraadi ja mõttekaaslastega võidu sae käima tõmbamise asemel esile arusaadavad hirmud, jagatud mured ja mitmete põhimõtete vormumise põhjused.

See ei tähenda, et me maailmavaateliselt nüüd kallilähedusse jõudnuksime, küll aga meenutab see meile avaliku arvamusruumi tatirahes sageli kaduma kippuvat inimlikku ühisosa.

Rahuliku arutamise ja ärategemise vastandamine on küüniline

Kõigile ei peagi arvamusfestival meeldima. Samuti pole tegemist kaugeltki ideaalnähtusega, mis Eesti linnutiivul maailma kõige vingemaks riigiks teeb. Küllap saab nii mõnigi seal oma arvamusauru pisut välja lasta, küll aga ei tea ma kedagi, kes arvaks, et kahe päeva jooksul Paides eri teemadel arutamine üksinda riigi ja ühiskonna ära remondiks. Nende kahe – rahulikult arutamise ja tegelikult ära tegemise – vastandamine on küüniline ja ebaproduktiivne. Riigi, ühiskonna, demokraatia ja arvamuskultuuri edendamine on ühtmoodi rasked tööd, mis ei saa vist kunagi otsa ja nõuavad üheaegselt erinevaid meetodeid.

Kui aga võtta arvamusfestivali lihtsalt ühena paljudest meelelahutuslikest festivalidest, jääb arusaamatuks, mida halba saab sündida sellest, kui perega päikese käes peesitamise ja sõprade-tuttavatega trehvamise kõrvale jagub ka lootus pisut targemaks saada, maailma selgemaks ja miks mitte ka helgemaks mõelda. Eks aega ja raha saa alati paremini kasutada, aga vaevalt arvamusfestival selle kirve teel esimene halg oleks.

Lõpetuseks – mis 2017. aasta üritust ennast puudutab, siis senistest kordadest kõige selgemalt näis, et kvaliteetse arvamuskultuuri vundamendi ladumisega on arvamusfestival päris kaugele jõudnud. Arutelude arvu vähendamine aitas neid paremini fookustada, läbimõeldumalt läbi viia, kuulaja mõttel terav püsida.

Seda, mida neil kahel päeval Paides paremaks muuta ja põhjalikumalt läbi mõelda, on veel palju. Et aga arutelukultuur ka ülejäänud 363 päeva aastas mõistlik püsiks ja tulemusteni viiks, on lõppeks nüüd ikkagi iga arvaja ja kodaniku enda vastutus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised

Euroopa Sotsiaaluuring: Eestist väljarändamisega võib õnnelikkus langeda

Tundub kõigiti põhjendatud eeldada, et rikkamatesse riikidesse kolinud sisserändajate elu paraneb tuntaval määral, kuid Leicesteri ülikooli migratsiooniuurija David Bartrami Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel põhinevad analüüsid näitavad, et tegelikult ei pruugi sisserändajad pärast rikkamasse riiki kolimist kogeda suuremat õnnelikkust.

Martin Allikvee

Sobimatu varustus piinab Eesti ujumistippe

Mitu Eesti tippujujat ei ole rahul aastaid valitsenud olukorraga, kus tiitlivõistlustel tuleb esineda igal juhul Arena firma varustuses. Paremat lahendust sooviksid näha nii Martin Allikvee, Kätlin Sepp kui ka septembri alguses tippspordist loobunud Pjotr Degtjarjov.

uudised
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: