Kodanikupalgast saaks hea niidi õmblusteta ühiskonnale
Ma ei poolda inimestele palga maksmist selle eest, et nad on kodanikud, omavad ID-kaarti, elavad Eesti territooriumil või täidavad kodanikustaatuse juurde kuuluvaid lahutamatuid kohustusi nagu näiteks valimine. Küll aga võiks kodanikupalgal olla asjalik koht president Kersti Kaljulaidi idees õmblusteta ühiskonnast.
Kodanikupalk peaks praeguste eestkõnelejate mõtte kohaselt olema tingimusteta põhisissetulek, alternatiiv sotsiaaltoetustele. Ometi on sotsiaaltoetuste mõte aidata ühiskonna nõrgemaid liikmeid, et tagada üksikisikule tugi erandlikus olukorras, milles ta ei ole ise võimeline toime tulema, ning ühiskonnale stabiilsus (et nõrgimad grupid ei viiks ühiskonda tervikuna tasakaalust välja).
Kuid ma ei usu, et iga kodanik peaks ex officio olema ühiskonna suhtes sotsiaalselt vähem kindlustatud, nõrgem.
Äkki siis pöörame selle vaate korraks paradigmaatiliselt ümber? Mis oleks, kui me ei vaataks Eesti kodanikke nende nõrgematest külgedest, vaid küsiks, mis on nende tugevused ja kuidas neid parimal viisil rakendada?
Niisama olemine ei vii edasi üksikisikut, ühiskonda ega populatsiooni (nagu bioloogid kaaskodanikke defineeriksid). Edasi viib tegutsemine. Selle vorm võib olla töötamine oma südamelähedasel kutsealal, kuid miks mitte ka tegutsemine vabatahtlikuna kogukonna hüvanguks.
President Kersti Kaljulaid tõi Arvamusfestivalil terve rea näiteid, kuidas kohalikus kogukonnas on inimesed näinud viga laita ja tulnud appi aitama. Võtame paar näidet.
Viljandis ja Viljandimaal on kaks naisteühendust hakanud vabatahtlikus korras pakkuma seltsilise teenust, kus aidatakse abivajajaid eakamaid inimesi. Kui vabatahtlikust noorel pensionäril ei jagu jõudu mingi töö tegemiseks, tulevad appi koolinoored. Viljandis tegutseb õpilaste omaalgatuslik MTÜ, kes käib abis puid ladumas, vajadusel kardinapuud kinnitamas või muid taolisi tegevusi tegemas. Kitsaskoht on aga selles, kuidas leida üles abivajajad ja viia nad kokku abistajatega – see kõik vajab koordineerimist ehk kellegi aega ning ka tasu.
Võtame teiseks näiteks Võrus tegutseva toetuskeskuse Meiela, mis aitab igapäevaeluga toime tulla intellektipuudega noortel, soovib tulevikus pakkuda neile elu- ja töökohta külatüüpi kogukonnas. Kohalike inimeste algatusel on praegu on olemas töökeskus ning Võrus pakutakse ööpäevaringset erihooldusteenust. Arendamiseks on aga vaja jätkata küla ehitamist. Taoline küla on suur abi intellektipuudega laste vanematele, kes ilma sellise keskuseta peaksid oma last hooldama, selle asemel et näiteks käia tööl.
Õmblusteta ühiskonna idee, nii nagu ma seda Kersti Kaljulaidi mõtteavalduste põhjal olen mõistnud, kätkeb endas asjade tõhusamalt tegemist. See ei tähenda seda, et raha pumbataks süsteemi juurde, et motiveerida kedagi midagi tegema. Pigem tähendab see motivatsioonist lähtumist – üksikisikul või kogukonnal on motivatsioon teha midagi teisiti, tõhusamalt, sellele kogukonnale paremini sobivalt, ning selle algatuse pinnalt tegutseb kohalik omavalitsus, et leida sobituv lahendus kohaliku kitsaskoha lahendamiseks.
Eile ilmus Jaanus Nurmoja, kodanikupalga eestkõneleja, arvamuslugu kodanikupalgast, selle seaduslikest võimalustest ja majanduslikust teostatavusest.
Palk on aga juba mõiste poolest tasu, mis vahetatakse tööühiku vastu. Tööühik, mille kodanik annab riigile, et saada kodanikupalka, võiks õmblusteta ühiskonnas olla just seesama kitsaskoha leidmine ja selle lahendusele kaasa aitamine. Kuidas see võiks toimida?
Kodanikupalga saamiseks peaks kodaniku/kodanike tegevus olema jätkuv ja reaalselt mõõdetavate tulemustega. Kohaliku omavalitsuse ja näiteks sotsiaalministeeriumi koostöös saab hinnata pakutava tegevuse/lahenduse vajalikkust ja teostust. Samuti on mõõdetav majanduslik kasu, mida võidab kohalik omavalitsus kogukonna algatatud ja täideviidud teenusega.
Näitlikustame seda ühe kirjeldusega:
Mari, kohalikus külas hinnatud ja usaldatav ametnik, hea orgniseerimisvõimega, tahaks tulla oma palgatöölt ära ja pühenduda kohalike vanurite eest hoolitsemise korraldamisele. Ta teeb seda praegugi väga hästi, kuid ilma tasuta ei jagu õhinat seda pikalt teha. Kohalikul omavalitsusel on valik: kas leida abi vajavatele vanainimestele koht vanadekodus ja maksta nende eest või lasta neil elada oma kodus ning maksta kodanikupalka Marile, kes koos kohalike koolinoortega ja naisseltsiga korraldab vanuritele puudeladumise, aitab poest toidu koju tassida, paigaldab tarvidusel suitsuanduri lakke ja on teine kord lihtsalt hea seltsiline.
Jah, seda võiks ju teha ka valla sotsiaaltöötaja, aga mingil põhjusel see süsteem ju praegu nii mõneski kohas ei toimi ja lõpuks aitab vanainimest ikka see naabrinaine Mari. Pealegi on igas külas ja vallas probleem omamoodi ja vajab omamoodi lahendamist.
Võib-olla oli eelnev liialt lihtsustatud näide õmblusteta ühiskonnast, kuid ilmestab seda, mis praeguses süsteemis puudu ja mis majanduslikult mõistlik. Samuti vastab see küsimusele, kust tuleks raha kodanikupalga jaoks ja kuidas saaks kodanikupalgast tõesti tasu tööühiku eest.
Õmblusteta ühiskond, nagu Kersti Kaljulaid ütles, ei ole raha, vaid õigete asjade küsimus, kuid ka õigete asjade jaoks on vaja raha. Kodanikupalk on praegu rahaküsimus, iseasi kui õigete asjade eest. Ehk annaks need kaks ideed omavahel kokku nõeluda? •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli