TAI julgustab arste 16-49-aastaseid HIV-i suhtes laustestima
HIV ekspertide Arvamusfestivalil välja käidud mõtted, et HIV-i nakatunute varasemad partnerid võiks kutsuda testimisele ja Harjumaal ning Ida-Virumaal võiks keskealisi viiruse suhtes laustestida, on Tervise Arengu Instituudi (TAI) kinnitusel juba rakendatud mõtted, kuid sageli jäävad tegevused raha- ja ajapuuduse taha.
Riiklik statistika näitab viimastel aastatel, et HIV-st on Eestis saanud üle 30-aastaste heteroseksuaalsete inimeste haigus, kes annavad oma haigust seda ise aimamata kaitsmata vahekordade kaudu edasi. Süstivate narkomaanide osakaal on diagnoositud haigestunute seas aasta-aastalt vähenenud ja kondoomi mitte kasutavate inimeste seas üha kasvanud.
Sestap käidi Arvamusfestivalil HIV ekspertide poolt välja mõte, et Harjumaal ja Ida-Virumaal võiks kõiki arsti juurde minevaid üle 30-aastaseid HIV-i suhtes masstestida.
"Kui me leiame kõik need haiged üles ja nad kõik saavad ravi, siis tegelikult on võimalik sellest haigusest lahti saada ühe inimpõlve jooksul," ütles HIV-d uuriv molekulaarbioloog Rein Sikut Arvamusfestivalil peetud arutelul.
Piirkondlikku masstestimist pooldasid ka perearstide seltsi esimees Diana Ingerainen ja riigi viimasele HIV strateegiale lõpphindamise teinud Praxise analüütik Laura Aaben.
TAI teadussekretär ja perearst Kristi Rüütel ütleb, et tegelikult on HIV testimise juhendis juba praegu sees soovitus testida Harjumaal ja Ida-Virumaal kõiki 16-49-aastaseid inimesi, kes arstile tulevad. Vaikimisi seda teha ei tohi, ent kui patsient on nõus, on see tugevalt soovitatav.
"See on selleks, et saaks aru, milline on HIV levimus elanikkonnas," põhjendab Rüütel soovitust. "Nii palju, kui mina HIV testi olen pakkunud teha, on keeldunud vaid üksikud."
Keeldumiste põhjusedki on Rüütli sõnul olnud väga loogilised, näiteks on inimene hiljuti doonorverd andmas käinud ja seetõttu juba niigi HIV suhtes testitud.
"Kui suhelda avatumalt, aitaks see stigmat vähendada," peab Rüütel vajalikuks igalt testitavalt ka nõusolekut küsida, mitte vaikimisi testida.
Kaks korda enam HIV teste
Alates sellest aastast on perearstidele tagatud ka piiramatu eelarvega uuringufond HIV testimiseks, mis tähendab, et perearsti eelarvest HIV test maha ei lähe, haigekassa tasub kõik testimiskulud.
Rüütli kinnitusel on perearstid selle muutuse ka päris hästi vastu võtnud: kui veel möödunud aastal, mil HIV testid läksid perearsti eelarvest, testiti üle Eesti 1800 patsienti, siis tänavu poole aastaga oli testituid juba üle 3500 ehk pea kaks korda rohkem kui mullu sama ajaga.
Samas aga ei tõtta Rüütel kinnitama, kas just sellega on seletatav tänavu avastatud hüppeline HIV diagnooside kasv, täpsemalt diagnoositi seda tänavu esimese seitsme kuuga veerandi võrra enam kui mullu sama ajaga.
"See ajaperiood on praegu liiga lühike, et sellist järeldust tõmmata. Äkki hoopis testimine on paremini sihitud – testitakse rohkem neid inimesi, kes võivad olla nakatunud."
Rüütli selgitusel testiti varem peamiselt rasedaid ja doonoreid, kellele tehakse HIV test igakordselt. Nüüd aga on arstid hakanud valima juurde uue HIV nakatunu profiiliga sobituvaid patsiente.
Rüütel nõustub, et alla 20-aastaseid pole ehk vaja spetsiaalselt testida, sest nende seas on viiruse levik väga väike (möödunud aasta algul null protsenti kõigist selle vanuserühma nakatunutest; allikad nüüd ja edaspidi: E-HIV register, statistikaamet - toim.) - noorte teadmised ohutust seksuaalkäitumisest on paremad kui keskealistel. Just seeõttu möönab ta ka, et ehk võiks edaspidi mõelda üle 49-aastaste masstestimisele, kes hoopiski kondoomi ei kasuta ning on seetõttu eriti aldis viirusnakkusele, mida kinnitab ka HIV diagnoosimise statistika (kõigist selle vanuserühma nakatunutest viis protsenti naistest ja 12 protsenti meestest).
Enim on HIV diagnoositud aga 30-39-aastaste seas (kõigist selle vanuserühma nakatunutest 20 protsenti naistest ja 40 protsenti meestest), mis lubab arvata, et ka haiguse levik on on just selles vanuserühmas suurim. Probleemiks on üle 30-aastaste inimeste riskikäitumise teadvustamine ja nende testima suunamine, kuivõrd üle 30-aastased heteroseksuaalsed inimesed endal nakkust kahtlustada ei oska, kuivõrd endiselt on levinud arvamus, et HIV on "narkomaanide ja homode haigus". Seetõttu on haigusel ka tugev stigma, mis hoiab inimesi end testimast ja diagnoosituid teistele ütlemast, et nad viirusekandjad on.
Nii TAI kui arstid on oma töös täheldanud, et kõige keerulisem ongi adresseerida täiskasvanud elanikkonda - neist läheb mööda nii ennetustegevus riskikäitumisest hoidumiseks kui katsed neid testima saada - nad lihtsalt ei teadvusta oma uue, peamise riskigrupi rolli.
"Täiskasvanute puhul on peamine lootus testimine, nõustamine ja kontaktsete (seksuaalpartnerite - toim.) otsimine. Kui me seda teeme, siis loodame, et nende hulk väheneb. Lisaks haritud, turvaliselt käituvate noorte pealekasv," möönab Rüütel.
Seda, et Ida-Virumaal arstide teadlikkus ja huvi HIV-i testida muust Eestist madalam oleks, Rüütel ei mööna.
"Ida-Viru testimine on isegi paremas olukorras kui Tallinnas, väga tublisti testitakse üldarvu suhtes," ütleb TAI teadussekretär. "Perearstid testivad vähe nii Tallinnas kui Ida-Virumaal, aga eriarsti tasandil oli testimine seal väga hea."
Varasemaid partnereid usinalt ei otsita
Arvamusfestivalil käidi nakkuse leviku piiramiseks välja teinegi, potentsiaalselt tõhus idee: nimelt pooldavad arstid nakatunute varasemate seksuaalpartnerite testimisele kutsumist, mis mitmes riigis on end juba õigustanud.
TAI teadussekretär Kristi Rüütel möönab, et see oleks vajalik, ent sageli on arstid selleks liiga hõivatud ning nõnda on plaan unarusse jäänud. Mõne aasta eest läbi viidud pilootprojekt katkes aga pärast raha lõppemist.
Seaduse taha varasemate partnerite ülesotsimine ja teavitamine ei jääks. Vastupidi, Eestis on olemas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, mis ütleb, et arstil, kes diagnoosib nakkushaiguse, on lausa kohustus välja selgitada ka kontaktsed (ehk nakatumist võimaldaval teel haigega kokku puutunud inimesed, näiteks eelmised seksuaalpartnerid või sama süstalt kasutanud inimesed) ja neid nakkusohust teavitama ning võimalusel ka testima - see viimane ei ole kohustuslikuks tehtud. See regulatsioon ei puduuta üksnes HIV-i, vaid kõiki nakkushaigusi.
"Selles seaduses on sees hall ala – arstile on kohustuslik, aga patsiendile ei ole kohustuslik," möönab Rüütel vastuolu. Reaalses elus näeb see Rüütli sõnul välja nii, et arst küll selgitab, et oleks vajalik teavitada eelmisi partnereid, aga enamasti jääb see patsiendi taha pidama.
Siiski jõutakse vahel ka selleni, et diagnoositud nakatunu annab oma kontaktsete nimed ning meditsiiniasutus siis võtab nendega ühendust ja kutsub nad testima. Seejuures toimub see anonüümselt - kes nende partner on olnud, kes nende nimed andis, nad öelda ei või.
"Tegelikkuses on see aeganõudev tegevus, sest kui arstil on patsiendi jaoks ette nähtud vaid 20 minutit, siis tal ei ole aega sellega tegelda," põhjendab Rüütel, miks seadusest tulenevat nõuet nii lahjalt järgitakse.
Näiteks Rootsis ja USA-s tegutsevad eraldi ametiasutused, kuhu arstid annavad diagnoositud nakatunu andmed ja nemad tegelevad siis juba kontaktsete ülesotsimise ja testimisele kutsumisega ise edasi, et arst seda oma ajast tegema ei peaks.
Eestis tegutsevad nakkuskeskuste juures juhtumikorraldajad ja nõustajad, kelle töö on sisuliselt sama, ent perearstid peaksid sellega iseseisvalt hakkama saama - neile pole eraldi personali selleks ette nähtud.
"See on küllaltki mahukas ettevõtmine ja Eestis ei ole arutluse all olnud, et sellist eraldiseisvat süsteemi luua, pigem on rõhk arstide ja õdede teavitamisel, sest see on vaieldamatult oluline osa võitluses viirusega," ütleb Rüütel, lisades, et tegelikult ei ole riigil ka ülevaadet, palju seda Eestis üldse tehakse, kuivõrd andmebaas selle kohta, palju arstid HIV-i diagnoosinud ja nakatunute partnereid sellest teavitanud on, puudub.
"Asutused on kohustatud igasuguseid statistilisi andmeid riigile esitama, aga nad ei tee seda. Esmane ülesanne on arstil ju ravi pakkuda, aga igasugused teatised, mis ka nende töö osa, on paraku teisejärgulised," tunnistab Rüütel. "See nõuab eelkõige ajalist ressurssi, aga see on iseenesest tunnustatud meetod."
Selle kohta, et arstid teavitusi ei esita, saab TAI teada seeläbi, kui nakkusteavitused saabuvad ainult laborilt. Seaduse järgi on diagnoositud nakatunust kohustatud teatama mõlemad, nii testile saatnud arst kui testi teinud labor.
Rüütel loodab, et kontaktsete teavitamine kujuneb ka Eesti arstidel harjumuseks, sest see aitab hakata kindlaks tegema nakkuse leviku viise ja jõuda jälile diagnoosimata nakkusekandjatele, kes haigust teadmatusest edasi levitavad.
Mõni projekt on aga jäänud raha taha. Nimelt viidi Eestis 2014.-2015. aastal läbi ka pilootprojekt HIV-ga nakatunud geide seas, kellel oli võimalus saata kuni viis ametlikku anonüümset e-kirja oma partneritele, milles teavitati, et neil on olnud võimalik kokkupuude nakkusega, mistõttu soovitatakse ilmuda testimisele. Kuna aga nakatunuid oli vähe, saadeti ka väga vähe kirju välja ning selle kohta, kui paljud teavitanutest testimisele läksid, info puudub. Projekt lõpetati raha lõppemisel.
Kehtivat strateegiat pole
Eelmine HIV strateegia oli tehtud aastateks 2006 - 2015. Nüüdseks on see läbinud Praxises lõpphindamise ja arstid ootavad uut, nüüdsetele oludele kohandatud strateegiat, millega edasi minna. Ehkki käes on juba 2017. aasta, siis uut strateegiat veel ei ole, ent see on koostamisel, möönab TAI.
Siiski on kõigil asjassepuutuvatel teada järgmise aasta tegevused ja üldised suunad, kinnitab Rüütel. Riigis käivad asjad aeglastel tuuridel, nii on ka HIV-i uued ravijuhised ja suunised testimiseks väljatöötamisel 2019. aasta sihiga.
Toimetaja: Merilin Pärli