Steinmeier: ajalugu ei peaks kasutama relvana
Teisipäeval Eestisse saabunud Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier pidas kolmapäeval teaduste Akadeemia majas kõne teemal "Saksamaa ja Eesti – muutlik minevik, ühine tulevik“, millest ERR.ee tegi otseülekande ja mille täismahus videot saab vaadata käesolevas artiklis.
Steinmeier nentis oma sõnavõttu alustades, et 23. august omab kahetist sümboolset tähendust - ühest küljest sõlmiti sellel kuupäeval Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, teisalt sai 1989. aastal samal kuupäeval Balti keti abil selgeks, et Molotov-Ribbentropi paktiga alanud pime ajastu on läbi saamas. Sellel põhjusel on see kuupäev sobilik mälestuspäevaks ka mujal Euroopas, arvas Saksamaa president.
Steinmeier rõhutas, et Euroopa Liit loodi just nimelt alternatiivina Teise maailmasõja katastroofile - alternatiivina sõjale ja pidurdamatule natsionalismile. Seeläbi oleme me saanud ka uue kogukonna.
Samuti lausus Steinmeier, et kuigi igapäevases vestluses räägitakse sageli suurtest ja väikestest liikmesriikidest, "suurest" Saksamaast ja "väikesest" Eestist, siis tänasel päeval tunneb ta sakslasena end väiksena, kui ta imetleb Balti riikide julgust luua uut tulevikku.
23. augusti sümbol saadab Saksamaa presidendi sõnul ka kolmanda olulise sõnumi - rahumeelses Euroopas on seadus see, mis maksab, mitte aga tugevamate õigus. Sellel põhjusel ei lepi ei Saksamaa ega ka Euroopa näiteks kolme järgneva asjaga: riigipiiride vägivaldse muutmisega ning see on ka põhjus, miks Venemaa ebaseaduslikku Krimmi annekteerimist ei tunnistata; seetõttu ei lepita ka nn hübriidmeetmete ja desinformatsiooniga ning kolmandaks ei lepi Euroopa ka sõjaliste ähvardusmeetmetega oma piiride lähistel.
Steinmeier täpsustas, et seaduste jõud ei peaks kehtima mitte ainult riikide vahel, vaid ka kodanike vahel ja selles kõne osas rõhutas Saksamaa president kultuurilise mitmekesisuse tähtsust.
Saksamaa president tunnistas, et mingit kindlat retsepti eduka integratsiooni jaoks ei ole - ka Saksamaal mitte. Seetõttu ongi oluline, et sellel teemal räägitaks. Nii Eesti venekeelse vähemuse puhul kui ka Saksamaa puhul migrante ja Türgi suhteid puudutavatel teemadel.
Steinmeier rõhutas, et kui demokraatlikud ühiskonnad peavad kinni õigusriigi põhimõtetest, siis on neid riike raskem ka väljastpoolt mõjutada. "Mitte ühelgi välisriigil ei ole õigust kuulutada end mõne meie riigis elava grupi kaitsjaks," lausus ta. "Meie seisukoht on selge - meie, eurooplased, hindame ja kaitseme mitmekesisust ning meie rahvad ei vaja isehakanud kaitsjaid."
"Me elame suurte ja kasvavate pingete ajastul. Siin Eestis elate te nende pingete piirijoonel. Ma olen teadlik, kui tõsised need on, näiteks, mis puudutab õhuturvet Ämaris, mõni kilomeeter siit," alustas Steinmeier oma kõne viimast osa. "Nagu ma olen juba maininud ajaloo õppetunde mõnel korral, ma tahaksin öelda oma viimase tõdemuse ja märkida, et me ei saa lasta ajalool saada uueks rindejooneks."
"Jah, kollektiivne mälu on keeruline. Ja samal ajal on see väga emotsionaalne. Ühine mälu pakub rahvastele ja tervetele riikidele identiteeditunnet. Kuid ma olen kindlal seisukohal, et ajalugu ei peaks kasutama relvana."
"Vastupidi, ma usun, et mida rohkem me pöörame koos tähelepanu oma kollektiivsele mälule, seda kiiremini saame me üle arusaamatustest ja valedest muljetest ning seda varem saavutame me üksteisemõistmise oma rahvaste vahel."
Steinmeier nentis, et me näeme üha rohkem, kuidas poliitikud teritavad ajalugu relvaks. "Kahjuks näeme me isegi Euroopa Liidus selliseid arenguid. Kuid me näeme ka seda, kuidas Venemaa juhtkond kujundab teadlikult oma riigi identiteeti defineerides seda erinevalt, lausa vastupidiselt meile siin Läänes."
"Me ei soovi eskalatsiooni ja sealhulgas ka mälu vallas," lisas ta ja sõnas, et alustades Molotov-Ribbentropi paktist kuni ühise kogukonnani Euroopa Liidus, siis on see kõik meie ajalugu, kuid see ei ole suunatud kellegi teise vastu.
"Kui me defineerime end rõhutades oma erinevust teistest, siis me anname edumaa agitaatoritele. Kuid Euroopas on nii, et see, kuidas me end näeme, sisaldab endas alati seda, kuidas me näeme teisi ja kuidas me näeme oma naabreid," mainis ta.
Steinmeieri kõne originaalheliga ehk saksa keeles:
Teisipäeval kohtus Steinmeier president Kersti Kaljulaidiga [loe siit] ja peaminister Jüri Ratasega [loe siit].
Saksa presidendi Frank-Walter Steinmeieri kõne "Saksamaa ja Eesti – muutlik minevik, ühine tulevik“ täismahus:
Euroopa mälestuspäev
Täna on 23. august – ja mul on hea meel, et saan seda päeva veeta siin koos Teiega. Tunnen siirast rõõmu ja tänu, et Teie kui eestlased võtate meid, sakslasi sel päeval vastu kui sõpru.
Täna on 23. august – ja sel päeval lasuv ajaloo koorem on eriti raske.
See päev meenutab meile, kes me oleme sõbrad, et riikide ja rahvaste vaheline sõprus ei ole kunagi iseenesest mõistetav. Et see võideldi tihtipeale kätte kannatusterohkelt – ja et seda peab hoolikalt hoidma. Miski muu ei vääri meie hoolt nii palju kui rahvaste vaheline sõprus Euroopa Liidus.
Kuid see päev kehastab ka lootust, et riikide ja rahvaste vaheline vaen pole igaveseks määratud. See väljendab lootust, et vabadus rajab endale tee ja õigus pääseb võidule.
Ajalugu ei tunne ühemõttelisust ning mäletamine on keerukas ettevõtmine.
See kehtib ka pika, sündmusterikka ajaloo kohta, mis seob eestlasi ja sakslasi, ning see kehtib eriti 23. augusti kohta. 78 aasta eest võtsid Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Ida- ning Kesk-Euroopa oma saagiks, ja panid sellega – nagu on väljendanud poeet Tomas Venclova – poliitilised juhtkonnad Balti riikides „valiku ette Hitleri, Stalini ja surma vahel – kusjuures üks ei välistanud automaatselt teist.“1 23. augustil algas Teie riigi ajaloo süngeim aeg – kuid täpselt 50 aastat hiljem algas selle lõpp. 23. augustil 1989 ulatasid sajad tuhanded Eestis, Lätis ja Leedus üksteisele käe ja moodustasid üheskoos Balti keti, tee vabadusse ja riiklikku iseseisvumisse.
23. august on mitmekülgne mälestuspäev. Ja võib-olla sobib see just sellepärast Euroopa mälestuspäevaks. Kogete seda päeva sellena siin Eestis ja sellena kuulub ta ka minu arvates palju tugevamalt meie ühisesse mällu, seda ka meil, Saksamaal.
Olen veendunud: mida rohkem õnnestub meil mitte ainult rahvuslikus teokarbis, vaid üheskoos mitmetahulise mäletamisega toime tulla, seda viljakamad saavad olla õppetunnid, mida me ajaloost omandame. Soovin meie ühise tuleviku nimel nende õppetundide üle täna koos Teiega arutleda.
Vabaduse jõud
Sõnum, mis mulle siin Tallinnas esimesena vastu kajab, on vabaduse jõud – vägi, mida ei saa püsivalt ahelaisse panna ükski inimpõlgurlik ideoloogia ega totalitaarne võim. Minu jaoks ei ole selle päeva kõnekaim pilt diktaatorite teenistuses oleva kahe küünilise välisministri käepigistus, vaid sadade tuhandete käest kinnihoidmine aastal 1989. Teie inimkett ulatus siit Vilniuseni ja see oli eelkõige laulev ja helisev inimkett.
„Ärgake Baltimaad!“, nii kajas üks selle päeva vabaduselauludest.
Nagu kuulsin, lauldi seda ilusat vabaduselaulu terves 600 kilomeetri pikkuses inimketis kõigis kolmes balti keeles. Seepärast lubage mul lisada: „Bunda jau Baltija!“ Ja Lätis, dainade maal sai kuulda: „Atmostas Baltija!“
Ma tean, et räägitakse „laulvast revolutsioonist“. Aga nüüd, kus olete minu keeleoskusi ise kogenud, olete Te arvatavasti rõõmsad, et ma seda kõike veel lauldes ette ei kandnud …
Mu daamid ja härrad, hoolimata sellest, et pöördun oma emakeele juurde tagasi: kuulub nendes lauludes väljenduvale vankumatule vabadusepüüdlusele kuulub minu sügav imetlus. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabadusearmastus andis toona paljudele idablokis elavatele inimestele julgust ja seda veel enne DDRi niinimetatud esmaspäevademonstratsioone – ja see Balti vabadusearmastus innustab Euroopat tänaseni!
Uuesti saavutatud ühendus
Tänase päeva teine õppetund on Euroopa integratsioon – ja seda, milline tohutu ajalooline õnn see on, saab näha vaadates tagasi samale päevale 78 aastat tagasi.
Molotovi-Ribbentropi pakt oli sõja, okupatsiooni ja koledate kuritegude alguspunkt, mida sakslaste poolt ja sakslaste nimel toime pandi. Ribbentropi ja Molotovi eeltöö andis Natsi-Saksamaale vabad käed rünnaksõja ettevalmistamiseks, mis algas vaid loetud päevad hiljem pealetungiga Poolale, kattis kontinendi laastamise ja hävinguga, käivitas Euroopa juutide mõrvamise ning nõudis lõpuks üle 60 miljoni ohvri.
Siin, selles piirkonnas otsustas 23. augusti pakt mitte ainult Balti riikide omariikluse, vaid ka aastasadu kestnud etnilise mitmekesisuse lõpu selles regioonis – muu hulgas ka baltisaksluse lõpu, mis mõjutas seda maad mitmeid põlvkondi. Nõukogude okupatsiooniga algasid massiküüditamised ja sundümberasustamised kogu piirkonnas. Vilniuses kirjutas 1941. aastal noor Poola päritolu luuletaja järgmist: „Läbi akna nägin ma nõukogude tanke, mis Vilniusesse sisse sõitsid. […] Ma läksin jõe äärde ja istusin pingile […] Liiv, […], jõevool, taevas lasid mul tunda, et see kõik ei saa kunagi enam nii olema kui varem..“
Tema sõnad said kahjuks tõeks. See noor luuletaja – tema nimi oli Czeslaw Milosz – liitus 1941. aastal Varssavi põrandaaluse liikumisega. Peagi pärast seda tungis Wehrmacht Baltikumi ja sellega kaasnesid natsionaalsotsialistlik rassihullus ning enneolematud Shoah’ kuriteod. Ülehomme külastan ma paika nimega Paneriai, see on märkamatu metsatukk Vilniuse lähistel, kus üle 100 000 juudi maha lasti.
Mu daamid ja härrad: Euroopa Liit loodi vastukaaluks sellele tsiviilkatastroofile – sõjale ja vallandunud natsionaalsotsialismile. Euroopa Liit on meie uuesti saavutatud ühendus, ja seda oli võimalik lõpule viia vaid tänu sellele, et Teie, eestlased ja Teie naabrid ütlesid: jah, me oleme osa süngest kannatusterohkest Euroopa ajaloost. Aga me soovime ka olla osa teistsugusest, rahumeelsest Euroopa tulevikust – ja seda mitte ainult geograafilisel äärealal, vaid ühiste väärtustega ühenduse keskel, selle ühendava ja aktiivse osana. Seepärast saite Te sihikindlalt Euroopa Liidu ja NATO liikmeks ning võtsite kasutusele ühisraha.
Ma tean: Eesti vaatevinklist seisnes selle uuesti saavutatud ühenduse eeldus eelkõige iseseisvumises ja Nõukogude ikke alt vabanemises. Meie, Saksa vaatenurgast on selle uuesti saavutatud ühenduse eeldus aga ka tõik, et Teie ulatasite meile, Saksamaale, tolle aja süüdlaste riigile, käe – et Te soovite näha meid osana sellest uuest rahumeelsest ühendusest, et Te hindate meie koostööd ja otsite meie aktiivset panust ning seda isegi – soovin seda lisada – eksistentsiaalsetes kaitse- ja julgeolekuküsimustes.
See on pikk ning hämmastav rada, mille oleme läbi käinud – ja võib-olla ei teadvusta me seda endale piisavalt sageli. Täna, 2017. aastal, kõneleme me Euroopa Liidu argipäevas täiesti enesestmõistetavalt „suurtest“ ja „väikestest“ liikmesriikidest, „suurest“ Saksamaast ja „väikesest“ Eestist. Ma tahan aga ausalt tunnistada: täna on see vastupidi. 23. augustil tunnen ma end sakslasena väiksena ning seisan alandlikult Baltimaade inimeste suuruse ees, nende julguse ees saavutada uus tulevik.
Selle julguse annate Te ka meile, sakslastele kaasa, kui lausute: meie sündmusterohke ajalugu ei pea meid kammitsema – vastupidi: see peaks meid kammitsatest vabastama, et me ei kordaks möödaniku vigu ja eksimusi. Tulevik näitab meile uusi ja paremaid teid.
Seda seisukohta väljendate Te Euroopa Liidus muljetavaldaval viisil. Läbi oma tegude seate Te suuna parema Euroopa tuleviku poole: Euroopa tulevik ei saa õnnestuda üksikute õlgadel või vahelduvate liitude najal, lähtudes suurte ja väikeste vanast lähenemisviisist, vaid ainult siis, kui kõik osalised kannavad samaväärselt vastutust selle kõige kooshoidmise eest.
See on seisukoht, millega Te Brüsselis laua äärde tulete. „Ühtsus tasakaalu kaudu“ on Teie praeguse Euroopa Liidu eesistumisaja moto, ja Te võtate seda vastutust Euroopa kooshoidmisel ka väga konkreetselt: pagulaskriisi koormuse all, välisjulgeoleku teemal või meie naabrite koostöö puhul idapartnerluse raames. Ja eriti digitaliseerimise teemaga astute Te suuri samme edasi, Te olete Euroopa tuleviku mootor.
Uskuge mind: ajal, mil mõningad eurooplased kaotavad usu Euroopa integratsiooni ja selle väärtustesse, on paljud inimesed Saksamaal tänulikud värskete Euroopa tuulte eest, mis puhuvad Baltimaadest üle Läänemere!
Õiguse jõud
Veel üks kolmas meeldetuletus tuleneb tänasest päevast: rahumeelses Euroopas kehtib õiguse jõud – mitte tugevama jõud. Molotovi-Ribbentropi pakt tähistab suurvõimude ja mõjupiirkondade küünilise poliitika madalseisu, mis tegid riikidest ja rahvastest oma alamad nagu figuurid malelaual. Me ei tohi sellesse aega kunagi naasta! Me oleme täna Euroopas sellest poliitikast üle saanud. Jah, Euroopas on endiselt suuremaid ja väiksemaid riike – aga Euroopa Liidus on eranditult võrdväärsed liikmed, võrdsete õiguste ja kohustustega. Ja veelgi enam: inimõiguste ülddeklaratsioon, ÜRO rahvusvaheline õigus, OSCE ja selle riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted – kõik need saavutused sümboliseerivad 23. augusti verisest loogikast ülesaamist – Euroopas ning sellest kaugemalgi.
Ja seepärast: kes rikub rahvusvahelist õigust, kes ohustab rahutagavaid institutsioone, saab tunda meie ühist vastupanu.
Rahvusvaheliselt tunnustatud piire ei tohi ühepoolselt ja vägivaldselt muuta. Seetõttu ei tunnusta me rahvusvahelist õigust rikkuvat Krimmi annekteerimist Venemaa poolt.
Ühtlasi ei aktsepteeri me varjatud mõjutamist hübriid-vahenditega või sihipärast valeinformatsiooni, nagu Te seda Eestis kogete ja mida me ka juba Saksamaal nii nimetatud Lisa juhtumi puhul kogema pidime.
Oleme vastu militaarsetele ähvardusstsenaariumitele, nagu Te neid oma piiri ääres viimastel aastatel sagedamini olete kogenud.
Ma kinnitan inimestele Eestis: Teie julgeolek on meie julgeolek. Selle tunnistamine ei ole vaid meie transatlantilise liidu vastastikuse abistamise lubaduse osa, vaid see tuleneb ka 23. augusti õppetundidest: rahvusvaheline õigus peab jääma kehtima. Kes seda korda ründab, ohustab selle kontinendi rahu. Euroopa ei tohi langeda tagasi vastasseisude ja eskaleerumise vanasse spiraali.
Õigusriiklus ja mitmekesisus
Õigusriiklus on lubadus, mis ei pea kehtima üksnes vabade ja iseseisvate rahvaste vahel, vaid loomulikult ka vabade ja võrdväärsete kodanike seas. Ka see kuulub tänase päeva õppetundide hulka.
Ajaloo vältel tahtsid diktatuurid Balti riikides siinsele piirkonnale omast etnilist ja kultuurilist mitmekesisust tappa ja oma totalitaarset ühetaolisust peale suruda – kehtestada „sama tooni ebaõnne värvi“, mida kirjeldas Tomas Venclova3.
Alles pärast 1991. aastat taandus monokroomne diktatuur vaba ühiskonna värvirohkuse ees. Kuid – pärast ajaloo hirmuäratavaid kogemusi kerkis siiski küsimus: kuidas hoida ühe ühiskonna mitmekesisust ja selle kodanike vabadust? Vastuse andis Eesti rahvas täpselt 25 aasta eest: 28. juunil 1992 võeti rahvahääletusega vastu põhiseadus ning mõned kuud hiljem kuulutas president Lennart Meri uhkusega oma esimeses kõnes rahvale: „Eesti on õigusriik“.
Minu meelest on see ajaloo õnnestunud pööre, et saksa ja eesti õigusteadlased tol ajal seda põhiseadust üheskoos välja töötasid. Nende seas oli ka üks minu ametialane eelkäija, konstitutsioonikohtu kohtunik ning hiljem Saksa president Roman Herzog, kes suri käesoleva aasta alguses. Hea proua õiguskantsler: Ma soovin, et meie õigusasutuste ja õigusteadlaste koostöö, mis sai alguse aastasadu tagasi Hansa Liidu ja Lübecki õigusega, jätkuks ka täna. Ma soovin rohkem mõttevahetust, eelkõige ka noore põlvkonna juristide seas!
Mu daamid ja härrad: meie õigusriiklikud põhiseadused on esmalt vabaduse ja mitmekesisuse vundamendiks. Ühiskondlikult rakendatav praktika on ja jääb aga igapäevaseks väljakutseks – eriti, mis puudutab vähemuste ja ümberasunute kaitset ja lõimimist. Selle väljakutsega tegelevad ühel või teisel moel pea kõik ELi riigid. Teie juures Eestis kehtib see venekeelse vähemusega seotud küsimuste puhul. Saksamaal arutleme me sügavuti sisserändajate lõimimise üle – eriti praegu, kus meie riiki on saabunud sajad tuhanded pagulased. Oleme eriti mures ka murranguliste sündmuste pärast Türgis, kuna need on liigutanud ja muretsema pannud paljusid türgi juurtega inimesi Saksamaal.
Usun, et õnnestunud integratsiooni jaoks pole imerohtu olemas, nii ka meil, Saksamaal. Seepärast on hea, et me jagame Euroopas vähemuste kaitse ja integratsiooni teemadel oma kogemusi ning teeme tihedat koostööd, nagu näiteks ühises algatuses siin Balti riikides, et tugevdada kodanikuühiskonda ja laiendada sõltumatute ning kõrgetasemeliste – ühtlasi ka venekeelsete – meediakanalite pakkumist.
Sest Euroopas ühendab meid ju ühine ambitsioon: võrdsed õigused ei ole vaid meie põhiseaduse abstraktsed lubadused, vaid iga kodanik peaks saama neid ühiskondlikus igapäevas kasutada.
See põhimõte aitab meil ka vastu hakata väljastpoolt tulevatele mõjutustele. Soov õigusriigi järele oma riigis kuulub lahutamatult kokku suveräänsusõigusega väljapoole. Sest kui meie õigusriik täidab oma kohustust hoolitseda võrdsete õiguste ja võimaluste eest ning võidelda rahvusrühmade diskrimineerimise vastu, ei anna me isehakanud kaitsevõimudele võimalust kanda kinnitada. Ühelgi välisriigil ei ole õigust end meie riigile peale suruda kui üht inimrühma kaitsvat jõudu. Selliseid mõjutusviise me ei aktsepteeri. Ja muuseas: maailmas, mida iseloomustab seespool riigipiire kasvav mitmekesisus, on taoline enese kaitsvaks võimuks tituleerimine Pandora laegas. Meie seisukoht on siinkohal väga selge: Meie eurooplased hindame ja kaitseme mitmekesisust – meie kodanikud ei vaja isehakanud kaitsvaid jõude!
Ajalugu ei tohi kasutada relvana
Kõnelesin mäletamise keerukusest. Samas ei loo ma ka illusioone seoses oleviku keerukusega. Elame suurte ja kasvavate pingete ajal. Teie siin, Eestis elate nende pingete murdejoonel. Ma tean, kui tõsised need pinged on, kasvõi õhuturbe korral Ämaris, siit mõningate kilomeetri kaugusel. Ülehomme arutlen ma olukorra üle koos NATO üksustega Ruklas, Leedus.
Kuna rääkisin siin ja täna ajaloo õppetundidest, soovin ma sellega ka lõpetada: ajalugu ei tohi saada järgmiseks rindejooneks!
Jah, ajalooline mäletamine on keeruline ja samas väga emotsionaalne. Ajalooline mälu annab inimestele ja kogu rahvale identiteedi. Kuid olen veendunud, et ajalugu ei tohi kasutada relvana.
Vastupidi – usun, et mida rohkem me üheskoos ajaloolise mäluga tegeleme, seda kiiremini suudame me üle saada arusaamatustest ja vääritimõistmistest – seda paremini saavutame rahvaste vahelise mõistmise. Pea kümne aasta eest algatasin ma projekti, mille raames tegelesid eesti, läti ja leedu, saksa ja poola aga ka vene ajaloolased Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgede uurimisega. See algatus jooksis mõne aasta pärast liiva.
Selle asemel kogeme nüüd aina tihedamini, et poliitikud sepistavad ajaloo relvaks. Kahjuks tunnistame me taolisi arenguid isegi Euroopa Liidus. Samuti näeme me, et eelkõige Venemaa juhtkond püüab teadlikult ja üha enam oma riigi mina-pilti Läänest eraldada ja vastandlikkusele üles ehitada.
Me ei soovi mingit eskalatsiooni, ka mitte mäletamise eskaleerimist. Nii nagu me ei otsi võimupoliitilisi vastasseise, ei soovi me ka mälestustega seotud vastandumispoliitikat.
Meie pilk tänasele päevale – alates Molotovi-Ribbentropi pakti madalseisust kuni enesevabastamise ja uuesti saavutatud ühenduseni Euroopa Liidus: See lugu on meie lugu, aga see ei ole suunatud kellegi vastu.
Kui me määratleme end rõhutades oma erinevusi teistest, anname ülesässitajatele vaid hoogu juurde. Kuid Euroopas tähendab pilguheit iseendale ka alati pilguheitmist teistele, meie naabritele.
Meie, sakslaste jaoks on 1939. aasta 23. augusti meenutamine lahutamatult seotud 1941. aasta 22. juuniga ja halastamatu hävitussõjaga Nõukogude Liidu vastu. Meie jaoks kuulub see samuti ajaloo õppetundide hulka, mis teeb meist Balti riikide vankumatu liitlase, samuti süvendab vastutust mitte kunagi lubada Venemaa suhtes sõnatut ja pimedat vaenu.
Vene kirjanik Daniil Granin, kes siit ilmast paari nädala eest lahkus, kõneles 2014. aastal Saksa parlamendi ees ja meenutas Leningradi blokaadi, mille sõnulseletamatud koledusi ta noore sõdurina ise koges. Oma kõne alguses sõnas ta: „Tunnetan kuidagi soovi mälestusi siluda, aga ma ei anna sellele soovile järele.“
Mu daamid ja härrad: me peaksime tema eeskuju järgima. Kes mälestusi ilustab, võib neid järgmisel korral veelgi moonutada ning hiljem juba relvaks muuta. Kes aga mälestusi ei silu, kes arvestab ajaloo keerukust, selle vastuolusid ja teiste vaateid, ei kaota seeläbi midagi, ei oma uhkust ega enesest lugupidamist – vaid võidab hoopis midagi juurde: vabaduse lasta lahti mineviku kammitsatest ning kujundada uus ja rahumeelsem tulevik.
Toimetaja: Laur Viirand