Viktor Trasberg: kindral Lee viimane sõda
USA-s on läinud lahti kodusõjale pühendatud ausammaste mahavõtmine. Kindral Lee oli lõunaosariikide ehk Konföderatsiooni vägede ülemjuhataja, kelle ausammaste eemaldamine on nüüd käredal moel ette võetud. Tegemist on USA paarisaja-aastase sisekonflikti jätkumisega, mille eredaim episood oli ohvriterohke kodusõda 160 aastat tagasi.
1800. aastate alguses sai noore USA peamiseks ekspordiartikliks puuvill. Inglismaa tekstiilitööstuse tehnoloogiline areng muutis puuvillase riide tootmise odavaks ja laialdaselt kasutatavaks. 80 protsenti sealsest toorpuuvillast tuli aga Ameerikast. Kasvav eksporditurg, sobiv kliima ja suure koguse põllumaa olemasolu tõukasid omakorda tagant USA lõunaosariikide puuvillaplantaatoreid tootmist laiendama. Nimetatud põllukultuur nõudis aga tollal palju käsitööd, mis tekitas vajaduse massilise ja odava tööjõu järele. „Kuningas Puuvill“ oli peamine põhjus, miks orjatöö kasutamine USA lõunaosariikides 19. sajandi esimesel poolel järsult kasvas.
Majanduslikus mõttes oli istanduste omanikele orjatööl põhinev puuvillakasvatus efektiivsem ja tulusam kui muu põllumajandus. Laiemas plaanis tõi see aga kaasa puuvillaosariikide mandumise võrreldes näiteks tööstuslike põhjaosariikidega, kus arenesid uued tegevusvaldkonnad ja kuhu saabus Euroopast uusi sisserändajaid.
Antiik-Kreekas või Roomas muudeti orjadeks tavaliselt sõja kaotanud vastaspoole sõdurid. Orjastaatus ei laienenud aga orjade lastele, sest nemad ju sõda ei kaotanud.
USA käsitleti aga orje kui alamat klassi ehk ka orjade lapsed pärisid sama staatuse. Neegerorje käsileti kui töövahendit, aga mitte kui valgetega võrdset inimest. Mentaalne õigustus leiti selles, et neegerorjade olukord Ameerikas oli palju parem kui samasugustel inimestel Aafrikas; seega võis orjapidajat käsitleda hoopis kui heategijat, kes hoolitseb orjastaatuses oleva inimese eest.
Kuna USA haaras üha uusi territooriume läänes, tekkis üle-eelmise sajandi keskpaigas ühiskonda lõhestav vaidlus selle üle, kas uutest osariikidest saavad orjandust lubavad või keelavad. Föderaalvalitsuse seisukoht oli, et uued osariigid saavad olla ainult orjapidamisest vabad; see aga ei meeldinud lõunaosariikidele, sest see vähendanuks nende mõjuvõimu keskvalitsuses. Samuti tekkis Ühendriikide sees väga jõuline liikumine orjapidamise keelamiseks kogu riigi territooriumil.
Lõunaosariigid väitsid, et USA keskvalitsusel ei ole õigust sekkuda osariikide elukorraldusse ja traditsioonidesse, kuhu kuulus ka orjatööl põhinev majanduskorraldus. Keskvalitsus plaanis vastu seadusi, mis kohustasid orjad vabaks laskma ka lõunaosariikides. Selle ennetamiseks astus mitu osariiki USA-st välja ja lõi oma riigi ehk Konföderatsiooni. USA ühtse riikluse päästmiseks püüdis USA keskvalitsus allutada lõunaosariigid oma tahtele sõjalise jõu abil. Algas verine kodusõda, mis kestis aastatel 1861-1865.
Põhja ja lõuna konflikti ei saa käsitelda lihtsustatult kui „pahad“ orjapidajad „heade“ orjuse vastaste vastu. See oli konflikt kahe maailmavaate ja majanduskorralduse vahel. Põhjaosariikide üldinimlik arusaam tunnustas inimeste ja rasside võrdsust; lõunaosariigid lähtusid arusaamast, et erineva nahavärviga inimesi saab kohelda erinevalt.
Majanduslikus võtmes polnud lõunaosariikidest põhjale vastast ei rahvaarvu suuruse, majandusliku võimekuse ega moodsa tehnoloogi kasutamise poolest. Näiteks kasutati sidepidamiseks telegraafi ja toimus järsk kvaliteedihüpe tulirelvade efektiivsuses ja sõjapidamisvahendites. Keskvalitsus suutis tõhusalt blokeerida lõuna rahvusvahelise toetuse ja majandussuhted, jättes selles rahvusvahelisse isolatsiooni.
Aga ka lõunal oli teatud eeliseid: põhjaosariikide vägede rünnakut käsitleti seal kui sissetungi nende iseseisva riigi territooriumile, mis andis sõdimiseks moraalse aluse. Samuti oli lõunaosariikide sõjaline juhtkond oluliselt kogenum ja võimekam tänu eelnevatele sõdadele Mehhikoga.
Kindral Lee mälestussambaid käsitletakse seega kui sümbolit arusaamale, et erineva nahavärviga inimesed ei ole võrdsed. See on rassistlik seisukoht ning Konföderatsiooni ausammaste eemaldamine ongi sellise ideoloogia vastu suunatud aktsioon.
Eesti elu ja tööturg on muutumas üha rahvusvahelisemas ja kirevamaks. Ka meil tuleb õppida erinevate inimestega koos elama ja suhtuma neisse võrdväärselt. Kusjuures juba välismaiste töötajate nimetamine „töökäteks“ on oma olemuselt rassistlik väljenduslaad. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar